Ronisin oma laskeaugust välja ning roomasin kogu rivi läbi, keelates paugutamise. See oli küll uskumatu, aga mehed kuulasid käsku, ja kui olin saavutanud, mida soovisin, siis alustasin kogupaukudega. Selle viimase viisiga ühines meist paremal asuv jalaväeüksus, mis vahepeal oli ka niisama tühja paugutanud nagu meie.
Nähtavasti arvas vaenlane, et meie soomusrong võib iga silmapilk meile appi tulla, ja tõmbus paarikümneminutilise laskmise järele tagasi. Meil kaotusi ei olnud.
Meie roodu veltveebel oli Nieberg (või Nielberg) – veneaegne ratsaväe allohvitser, kes oli maailmasõjas paaril korral haavata saanud ja kes oli meestele autoriteet. Mulle oli selge, et nüüd on minu edaspidine saatus Niebergi käes, keda mehed asuvad küsitlema, et mis jama see lipnik siin tegi. Seepärast katsusin meestest ette jõuda, võtsin Niebergil käe alt kinni ja jalutasime metsa. Selgitasin talle põhjusi, mispärast ma selliselt talitasin, unustamata juurde lisamast, et tema kui vana lahinguveteran seda kõike juba teab. Märkasin, et veltveeblile oli meelepärane nii jutt kui ka see, kuidas teda kohtlesin. Varsti pärast seda kogunes mehi Niebergi ümber ja ma võisin näha, kuidas ta meestele autoriteetselt minu tegevust selgitas. Siis korraga läbis mind vaistlik teadmine, et nüüd on mul roodu ohvitserina jalad põhjas ja et mehed hakkavad mind usaldama. See teadmine ei lahkunud minust enam sõja lõpuni.
Enne õhtut lahkus positsioonidelt meist umbes kilomeeter vasakul asunud Eesti sõjaväeüksus – veel enne, kui sellega side jõudsime luua. Paremat kätt asuval roodul oli käsk ööseks jõe joonele jääda, kuid rooduülem ei olnud selles kindel. Oma soomusrongiga meil telefonisidet ei olnud, samuti mitte Pihkvaga, ja rong ise ka meid „trööstima” ei tulnud.
Nii saabus õhtu. Oli mõeldav, et vaenlane on meie vasaku tiiva tagasitõmbumisest kas luure või kohalike elanike kaudu teadlik ja võib niiviisi meist vasakult öö jooksul pauku laskmata Pihkva suunas mööda liikuda. Ka meist paremal asuva rooduga kadus side pimeduse saabumisel ja seal valitses nüüd täielik vaikus. Õieti selle üksusega meil korralikku sidet ei olnudki, sest see asus kuskil teises külas ja meie vahel oli tükk eikellegimaad. Oli kõigiti loogiline mõtelda, et venelane öö jooksul sildade suunas kui mitte rohkem, siis soomusrongi kaitsel vähemalt luure korraldab. Kaalusin endamisi, mida teha, kas süüdata meie ees asuv Vene küla põlema ja ajada sellega vaenlase plaanid segi ning teha sildade vallutamise võimalus talle raskemaks, või oodata hommikut, mil meie soomusrong tuleb meile vahest suppi tooma ja me saame kuulda, mis Pihkvas ja mujal sünnib. Vahepeal suudame ehk ka ise luureandmeid koguda.
Igal pool valitses absoluutne vaikus. Valvepostilt sildadel ei tulnud ka uudiseid. Kell võis olla ehk 10–11. Siis kostis meie vastas asuvast külast kõnelemist ja liikumist. Ilmselt oli eikellegimaal asuvasse külla saabunud kas Vene luuresalk või rohkematki. Luure selgitas, et tehti ettevalmistusi meie ründamiseks, mida tõenäoselt toetab ka vaenlase soomusrong. Mõtlesin, et nüüd on viimane moment tegutseda. Andsin viiele sõdurile käsu igaühel kiirelt eri kohast külla tungida ja see põlema süüdata. Näis, et kogu rood oli seda korraldust oodanud. Mehed kadusid nagu varjud pimedusse ja viis või kümme minutit hiljem hakkasid küla äärel asuvad õlgkatustega majad üksteise järel nagu küünlad tuld võtma.
Vaatepilt, mis nüüd meie ees avanes, oli masendav: läbisegi jooksmine, karjumine, laste nutukisa, koduloomade häälitsemine – kõik sulas tule paistel ja praginas üheksainsaks ahastuseks. Vaatasime, püssid laskevalmis, terve öö seda sõjakoledust sõdurliku fatalismiga. Kellelgi ei olnud jutuajamiseks tahtmist, igaühel oli tegemist omaenda mõtetega.
Meie soomusrong ei saabunud meid vaatama ei hommikul ega päeva jooksul. Ka sel päeval valitses kogu ümbruses sügissuvine vaikus, mis palju rohkem meie närve pingutas, kui et kuskil oleks paugutatud, mille järgi oleks võimalik olnud rinde asukoha üle otsustada. Teadsime, et vaenlane asub meie läheduses ja et ta on Eesti vägede väljatõmbamisest Pihkva-taguselt maa-alalt ja Pihkvast teadlik ning et tema juures valitseb võidumeeleolu. Nii tundsime end kõigist mahajäetuna ja norutunne kippus maad võtma. Veetsime siis aega, kuidas keegi seda soovis, kas laskeaugu serval magades, muidu pikutades või sõpradega vesteldes. Aega jätkus meil kõigeks.
Kuigi ma ei olnud viimasel ööl üldse silmi kinni saanud, tundsin end värskena ja lasksin oma allohvitseridel ja sõduritel jutustada vägitegudest, mida nad minu sõjakoolis viibimise kolme kuu jooksul eriti landesveeriga võideldes olid korda saatnud. Teadsin omaenda kogemustest, et iga sõdur on meelitatud, kui tal sõjaseiklusi jutustades leidub mõni tähelepanelik kuulaja. Seda ma ka olin, sest tahtsin oma sõdureid võimalikult kiirelt ja igakülgselt tundma õppida.
Et ühe korraliku sõduri kõht alati tühi on, see kuulub asja juurde, ja nii vandusid sõdurid, et rong ei ilmu meile suppi või ka vahetust tooma. Kuid egas sellepärast keegi talle seda eriti pahaks ei pannud. Tundsime kõik oma rongi „kombeid” selles osas väga hästi ja olime ise ka sellise eluviisi loomisel kaassüüdlased.
Minu mõte oli, mida ma aga kellelegi ei avaldanud, et küllap meie ohvitserid kukkusid Pihkvas lahkumisliikusid tegema ja magavad nüüd väsimust. Samal ajal teadsin, et meie pataljoniülem kapten Reinvaldt ei ole napsimees ja et ta minutikski ei unusta ühegi oma roodu saatust. Pealegi oli meie täpne asukoht rongil teada ja selle kaugus Pihkvast ainult seitse kilomeetrit. Nii olin ses mõttes täiesti rahulik ja mulle tundus, et see probleem ei teinud ka meestele muret. Mõtted olid ka selle juures, et iga minut võib saabuda meie soomusrong dessandiga, et kavatsetud läbimurret ette võtta, ja et ka meil tuleb see kaasa teha, misjärel me siis ühiselt Pihkvasse tossutame või vahetuse saame.
Sarnaselt mõtteid mõlgutades saabus õhtu, ilma et me Pihkvast mingit informatsiooni oleksime saanud. Meist paremat kätt asuv jalaväerood oli kunagi vahepeal märkamatult oma positsiooni ilma pauku laskmata maha jätnud. Sidemehe saatmine rongile ei tundunud sobiv olevat, sest kokkuleppe kohaselt jäi sidepidamine meiega rongi ülesandeks. See oleks võinud meestele tekitada ka mulje, et mul puudub enesekindlus või et ma ligineva öö pärast kardan.
Kõigile oli endastmõistetav, et sellel ööl võiks meid vaenlase ootamatu rünnaku eest kaitsta põleva puust maanteesilla valgus. Pimeduse saabudes lasksingi silla süüdata. Vaatasin selle leeke vaikides ja jäin siis varsti, kõiki maailma muresid unustades, magama sügavat sõduriund. Magasin vist mitu tundi ühe sõõmuga. Siis hakkas külm, vaatasin kella ja asusin hommikukoitu ootama. Seni oli kõik vaikne olnud ja suurem osa sõdureid pikutas ikka veel rahulikult laskeaukude äärel.
Teadsin, et venelane ründab harilikult hommikul koidu ajal, ja nii katsusin ma endale mingit lahinguplaani ette kujutada, sest rünnakut võis nüüd oodata mitte üksnes raudteed mööda, vaid meid võidi haarata ka kahelt poolt küljelt või ehk isegi juba selja tagant. Mingit kindlat plaani ma ei mõistnud leiutada ja peamiseks lootuseks jäi see, et soomusrong tuleb meid hommikul vähemalt külastamagi ja kohvi tooma.
Hommikul aga ei tulnud ei vaenlase rünnakut ega meie soomusrongi ja ka see päev venis vist lõunani tegevusetult ja ilma igasuguse informatsioonita.
Siis lõppeks ilmus pikisilmi oodatud soomusrongi sidemees ja tõi meile hiiobisõnumi; et Eesti jalavägi ja soomusrongid on lahkunud Pihkva lõigust üle Velikaja jõe Irboska suunas. Meie soomusrong olnud küll veel Pihkva raudteejaamas ja oodanud meie saabumist, kuid on vist nüüd juba läinud. Vaenlane on Velikajast üle tulnud ja ähvardab Irboska suunas meie raudteeliini läbi lõigata. Nii pole kindel, kas meie rong jõuab meid ära oodata või tuleb tal kohe Pihkva ja Irboska vahelist raudteed kaitsma sõita. Ka Vene valgete väed on Pihkvast Peipsi järve idakallast mööda Oudova–Narva suunas taganemas. Suur Velikaja raudteesild on mineeritud ja sapöörid ootavad meie sillast üleminekut, et seda siis kohe õhku lasta. Juhul, kui see on enne meie saabumist õhku lastud, tuleb meil liituda Põhjakorpuse osadega ja koos nendega katsuda üle Oudova Narvani välja jõuda. See viimane väljavaade oli meile kõigile ülimalt vastumeelne, sest Vene valgete vastupanusse ja ka sellesse, kuidas nad meid kohtlema hakkavad, ei olnud meil suuremat usku. Ei olnud aga aega viita. Süütasime raudteesilla alla pandud lõhkeaine sütikud ja litsusime kiirmarsil Pihkva suunas.
Kui Pihkva raudteejaamahoone juurde jõudsime,