Peatselt jätsime ümbruse vaenlasest puhastamise ja sõjasaagi registreerimise järgnevate soomusrongide ülesandeks ja asusime Keeni raudteejaama vallutama. Olime juba liginemas metsa sees asuvale Keenile, kui meile üks vaenlase soomusrong pauku laskmata vastu sõitis. Meie patarei tuli sundis ta kohe taganema ja meil oli koguni arvamine, et ta sai tabamuse. Nii jõudsime kohta, kus Keeni raudteejaam oli hästi näha. Esimene asi, mida kõik märkasime, oli üks jaama ees seisev rong. Mõned meist „nägid” isegi kolme rongi. Tõmbusime kiirelt tagasi, sest eeldasime, et see on vaenlase viga saanud rong. Spontaanselt tekkis kavatsus see üheaegse tormijooksu ja patareitulega vallutada. Kõik näis igale mehele lihtne olevat. Ei vajatud mingit dessantsalga moodustamist, ainsaks mureks näis olevat, et vaenlane ei saaks mahti meie küüsist minema tossutada. Nii hüppas rongilt paarkümmend meest maha. Panime risti läbi metsa vaikselt Keeni jaama suunas jooksma. Ohvitseridest märkasin meie hulgas leitnant Ehrmanni, kuid on mõeldav, et salgas oli ka teisi ohvitsere. Mõne minutiga jõudsime Keeni jaama juurde. Suure kisaga metsast välja tormates nägime endi ees ilmatu pikka rongi. Sattusin ühe kaubavaguni juurde, mille uks tõmmati kinni, nii et seal pidid olema inimesed. Samas avati uks praokile. Seda momenti kasutas minust vasemal seisev allohvitser Kontus, kes suure osavusega viskas käsigranaadi vagunisse, mis tabas vaguni keskel põlevat „tepluškat” (plekkahju). Sellest süttis vagun põlema. Nüüd avati uks uuesti ja uksele ilmus üks Hiina sõdur. Kontus oli meie hulgas vist ainus, kes kandis täägiga Vene püssi ja käsigranaati. Enne veel, kui keegi meist mõistis midagi ette võtta, oli Kontus jõudnud püssitäägi hiinlase kõhtu torgata. Viimane haaras kahe käega täägist kinni, kuid samas tõsteti ta täägi otsas õhku ja juba ta lamas meie selja taga kraavis. Kontus andis talle veel armupaugu ja siis avasime püsti seistes püssitule vagunile, mille uks oli vahepeal jälle kinni tõmmatud. Enam sealt vagunist kedagi välja ei tulnud või meile vastu ei lasknud. Ka kaks kõrvalseisvat vagunit süttis põlema. Hiljem kõneldi, et kõigis kolmes põlevas vagunis olid hiinlased. Seda juttu ei olnud mul võimalust kontrollida ei tollal ega hilisemal ajal. Küll oli aga olnud samas lähedal vagunites lõhkeainet ja suurtüki laskemoona. Nüüd jõudis ka meie soomusrong jaama. Kui seal kuuldi, et põlevates vagunites on hiinlased, anti dessandile käsk rongist eemalduda. Soomusrong tõmbus pisut tagasi ja Uku põrutas nende vagunite suunas paar pauku kartetši. Õnneks ei tabanud need lasud laskemoonavaguneid, mis hoidis ära suurema õnnetuse. Siis sõitis ka soomusrong nr. 3 jaama ja varsti kihas kogu jaamaesine soomusronglastest.
Selgus, et olime tormi jooksnud mitte vaenlase vigastatud soomusrongile, vaid rohkem kui kahekümnest vagunist koosnevale Hiina raudteepataljoni rongile. Rong oli olnud väljasõiduvalmis, kuid meie metsast välja tormamine oli vedurijuhid nii paanikasse ajanud, et need kargasid vedurilt maha ja litsusid teisele poole metsa. Samal ajal olid meie poisid kärmed vedurit oma valdusse võtma. Olulisema osa sellest rongist moodustasid kaks täiesti korras sanitaarvagunit raskelt haavatuile, milliseid meil seni üldse ei olnud. Astusin neist ühte sisse ja nägin paari kaaslast, kes tegelesid veel soojade pannkookide jagamisega, millest ka osa sain. Koka leidsime pingi alt, kuhu ta oli varju pugenud. Soomusena viisime sealt meie vagunisse kaasa valget nisupüüli. Kookide küpsetamiseks jätkus sellest mõneks ajaks.
Jahu kasutamise osas tekkis meil hiljem mõningaid arusaamatusi, kuna kaaslane, kes tegelikult selle koti üle tassis, oli visa seda teistega jagama. Üldiselt aga valitses rongil, vähemalt realistide peres, niivõrd kaasvõitlejalik vaim, et jagasime omavahel võrdselt mitte üksnes seda, mida keegi meist juhuslikult soomuseks võttis või osta sai, vaid ka kodust saadud toidupakkide – „ahvide” – sisu.
Võtsime neli hiinlast vangi. Surmasaanud hiinlastel olid peas lambanahksed läkiläkid, seljas vateeritud kuued ja püksid. Säärsaabaste sees olid neil aga pehmest kollasest nahast sokkide peale tõmmatud kotad või sussid. Neid kandsid hiljem meie sõdurid vagunis. Ka langes sõjasaagiks mõni hiinlaste primitiivne viiulitaoline muusikariist. Need olid hiljem Tallinnas Vabadussõja muuseumis.
Keeni vallutamise dessandis ülesnäidatud vahvuse eest annetati ka üks Vabadusrist. Selle au osaliseks sai Edmund Schiffer minu rühmast.
Ka Keeni raudteejaamas ei läbenud meie rong pikemalt võiduloorberitel puhata. Valitses kartus, et vaenlane võib nüüd, kus oli ilmne, et ta raudteepiirkonnas ei suuda meie edasitungi peatada, Sangaste Väike-Emajõe raudteesilla õhku lasta, mis oleks mõneks ajaks katkestanud meie pealetungi Valga linnale ja raudteesõlmpunktile. Nii kihutasime edasi Sangaste raudteesilda päästma, olles peaaegu unustanud vaenlase hommikuse ähvarduse meile vedur kaela saata. Ei tulnudki kaua oodata, kui meie vedurivile andis hädasignaali tagasikäiguks. Meie taga sõitvad soomusrongid olid aga sellele loiud reageerima. Küllap mõtlesid, et las teine rong saab ka pisut hirmu tunda ja et ega see häda meil nii suur ei ole. Nii nägime kõik, kui vaenlase vedur Sangaste suunast meile suure kiirusega lähenema hakkas, ilma et meie soomusrongil oleks võimalust olnud kiire taganemisega kokkupõrget vältida. Meie patarei meeskond Uku alias lipnik Palloniga eesotsas ei kaotanud aga külma verd ja jäi lootma oma suurtükile. Sihiti täpselt, ja siis kõlas pauk ning vaenlase vedurist tõusis auru ja suitsu. See aga ei peatanud vedurit ja vahemaa veduri ja meie rongi vahel vähenes silmanähtavalt. Siis kõlas teine pauk ja ka see tabas liginevat vedurit. Nüüd jäi see susisedes seisma. Ka meie rong peatus mitte kaugel vedurist. Samas aga võttis viimane nagu surija jahiloom oma viimse jõu kokku ja liikus aeglaselt ja kindlalt, sealjuures paarisaja meetri ulatuses raudteerööpaid lahti käristades, meie rongile raksatusega otsa, jäädes siis lõplikult seisma. Meie rong ei taibanud või ei suutnud sellele ootamatule pealetungile reageerida. Kuid vedur ei olnud siiski enam võimeline peale tugeva mürtsu ja paari rongi eel liikuva platvormvaguni vigastamise meile muud erilist pahandust tekitama. Küll aga peatas see meie edasitungi Sangaste suunas järgmise päeva pealelõunani.
Kui 28. jaanuari õhtul soomusrongidega Sangaste raudteejaama jõudsime, olid Kuperjanovi partisanid jaama juba vallutanud. Enne seda olid aga punased suutnud Valga pool Sangastet asuva Väike-Emajõe silla õhku lasta. Enne soomusrongide edasitungi tuli see kõigepealt ära parandada.
Sõitsime pauku laskmata soomusrongidega Valga raudteejaama. Soome vabatahtlikud ja Kuperjanovi partisanid olid Valga juba vallutanud – ka peaaegu pauku laskmata, sest vaenlane oli pärast Paju lahingut kiiresti Riia suunas taganemas. Valga linn jättis tühja ja laostunud mulje, seal liikusid üksikud Eesti ja Soome sõjaväelased, kuna elanikud jälgisid kõike peamiselt aknakardinate tagant. Kellelgi polnud ülevaadet, kus asub sõjarinne ja mis seal sünnib. Üksikud Eesti kompaniid olid linna ilmunud ja kuhugi edasi marssinud. Sedasama tegime ka meie, soomusronglased. Sõitsime pigem luure kui pealetungi korras Riia suunas kuni Stackelni raudteejaamani, mis on Valga poolt teine raudteejaam. Selgus, et vaenlane asub seal kuskil läheduses. Meie huvi oli aga koondunud mitte edasitungile Riia suunas, vaid Võru ja Petseri vabastamisele, kuhu soovisime jõuda enne jalaväge, mis marssis Tartust otse Võru ja Petseri peale. Karula ja Antsla ümbruses oli vaenlane väikesi raudteesildu õhku lasknud. Meie edasiliikumisest selles suunas ei tulnud enne midagi välja, kui need olid parandatud. Nii oli meil mõni päev aega Valgas ja selle ümbruses ringi lonkida. Ei kulunud kuigi kaua aega, kui olime avastanud ühe veel Saksa okupatsiooni ajast pärineva õunamoosilao. Seal olid suured virnad õuna-pohlamoosiga täidetud vaate ja need hakkasid veerema soomusrongide suunas. Paari päeva jooksul oli vist küll iga soomusrongi vagun varustatud vähemalt ühe vaadi moosiga.
Siis tuli teade, et Võru suunas on sillad parandatud, ja algas edasisõit. Teel Võrru oli ainsaks vahelduseks kas Karula või ühes teises jaamas seisev vaenlasest mahajäetud soomusrong. See koosnes soomustatud vedurist ja paarist vagunist. Nii korrapäraselt terasplaatidega soomustatud vedurit ei olnud meie varem näinud. Ühele vagunitest oli monteeritud pooleteisetolline suurtükk ja teise vaguni varustuseks oli üks raskekuulipilduja. Dessantvaguneid, mis moodustasid meie rongide koosseisust olulise osa, selles ei olnud. Seega oli vaenlane kasutanud