Nüüd vaatan, kuidas ta puhuri tööle vajutab, kuidas tennisepallid temast eemale sibavad, ja tunnen neile kaasa. Kui draakon ja puhur elavad, äkki siis pallid ka. Võib-olla nad teevad seda, mida mina, kui ma ainult võiksin – jookseksin isa juurest minema. Kui isa on kõik pallid ühte nurka puhunud, võtab ta lumelabida ja kühveldab need reas seisvatesse metallist prügikastidesse – solgiämbritesse, millega ta draakonit toidab.
Ta pöördub ja näeb, et ma vaatan teda. „Mida kuradit sa vahid? Löö edasi! Löö aga edasi!“
Õlad valutavad. Ma ei suuda enam ühtki palli tabada. Löön veel kolm.
Ma ei suuda enam minutitki mängida.
Mängin veel kümme.
Mul tuleb hea mõte pähe. Meelega, kuid nagu kogemata löön palli kõrgelt üle piirdeaia. Mul õnnestub seda tabada reketi puidust raamiga, nii et see kõlab nagu valesti tabatud löök. Teen seda, kui mul on pausi vaja, ja mul turgatab pähe, et olen vist päris hea mängija, kui suudan palli tahtlikult valesti tabada.
Isa kuuleb palli põrkumist vastu puitu ja tõstab pilgu. Ta näeb, kuidas pall väljakult minema lendab, ja vannub. Aga ta kuulis, kuidas pall puidu vastu põrkas, ja arvab, et see juhtus kogemata. Pealegi ei löönud ma võrku. Ta trambib õuelt välja, kõrbesse. Mul on nüüd neli ja pool minutit, et hinge tõmmata ja vaadata, kuidas pistrikud laisalt pea kohal tiirutavad.
Isale meeldib pistrikke püssist kõmmutada. Meie maja on ohvrite vaibaga kaetud – surnud linnud katavad katust sama paksult nagu tennisepallid väljakut. Isa ütleb, et talle ei meeldi pistrikud, sest nad sööstavad alla hiirte ja teiste kaitsetute kõrbeolendite kallale. Talle ei meeldi, kui tugevad nõrgematele jahti peavad. (See kehtib ka siis, kui ta kalal käib: kui ta mõne kätte saab, suudleb ta selle soomuselist pead ja viskab vette tagasi.) Otse loomulikult ei ole tal mingeid süümepiinu, kui ta mind jahib, pole mingit probleemi, kui vaatab, kuidas mina konksu otsas õhku ahmin. Ta ei näe vastuolu. Ta ei hooligi vastuoludest. Ta ei saa aru, et ma olen kõige kaitsetum olend selles jumalast hüljatud kõrbes. Kui ta mõistaks, ei tea, kas ta siis kohtleks mind teistmoodi?
Nüüd trambib ta väljakule tagasi, viskab palli prügikasti ja näeb, kuidas ma pistrikke vahin. Ta põrnitseb mind altkulmu. „Mida kuradit sa teed? Lõpeta mõtlemine. Ei mingit kuradi mõtlemist!“
Võrk on suurim vaenlane, kuid mõtlemine on surmapatt. Isa usub, et mõtlemine on kõikide halbade asjade põhjus, sest see on tegutsemise vastand. Kui isa tabab mind tenniseväljakul mõtlemas ja unistamas, siis ta reageerib, nagu tabaks ta mind oma rahakotist raha varastamas. Murran tihti pead selle üle, kuidas ma saaksin mõtlemise järele jätta. Ei tea, kas isa karjub sellepärast mu peale, et ma olen loomult mõtleja. Või on ta oma karjumisega mu mõtlejaks muutnud? Kas mu mõtted muust kui tennisest on trots?
Mulle meeldib nii mõelda.
MEIE MAJA ON VANA SARA, ehitatud 1970. aastal, valge krohv hakkab nurkades tumedaks tõmbuma. Akende ees on trellid. Katusel surnud pistrike all on puitsindlid, millest paljud on lahti või puudu. Ukse küljes on lehmakell, mis heliseb iga kord, kui keegi tuleb või läheb, nagu kuulutaks poksimatši algust.
Isa on kõrge betoonmüüri maja ümber erksaks metsaroheliseks värvinud. Miks? Sest roheline on tenniseväljaku värv. Ja isale meeldib kõiki mugavalt maja juurde juhatada: „Keera vasakule, kõnni pool kvartalit edasi, siis näed erkrohelist müüri.“
Mitte et meil vahel külalisi käiks.
Maja ümbritseb igast küljest kõrb ja veel palju kõrbe, mis minu jaoks on teine sõna surma jaoks. Täis okkalisi põõsaid, kuivanud heinapuhmaid ja kerratõmbunud lõgismadusid, ei näi kõrbel meie maja ümber muud põhjust olemas olla kui see, et inimesed saavad siia kasutuid asju visata. Madratseid, vanu rehve, teisi inimesi. Las Vegas – kasiinod, hotellid, Strip – paistab eemalt kui särav illusioon. Isa sõidab sinna iga päev. Ta on ühes sealses kasiinos kapten, kuid ei taha lähemale elama minna. Kolisime siia, eikellegimaale, keset tühermaad, sest ainult siin leidis isa maja, mille tagaõu oli piisavalt suur tema ideaalse tenniseväljaku tarbeks.
Veel üks varajane mälestus: sõit ümber Vegase koos isa ja kinnisvaramaakleriga. See oleks olnud naljakas, kui see poleks olnud nii jube. Maja maja järel, isegi enne, kui maakleri auto täielikult peatuda jõudis, hüppas isa välja ja marssis õue. Maakler jahvatas isa järel tammudes kohalikest koolidest, kuritegevuse tasemest, intressimääradest, aga isa ei kuulanud. Ta jõllitas otse enda ette, tormas majja, sammus läbi elutoa, läbi köögi tagahoovi, kus tõmbas välja mõõdulindi ja mõõtis välja 23,77 meetrit ja 10,97 meetrit, mis on tenniseväljaku suurus. Ikka ja jälle karjus ta: „Ei sobi! Tule! Lähme minema!“ Siis marssis ta tagasi läbi köögi ja elutoa, mööda aiarada välja, kinnisvaramaakler sabas.
Nägime üht maja, mida vanem õde Tami meeleheitlikult soovis. Ta anus, et isa selle ostaks, sest see oli T-kujuline ja T tähendas Tami. Isa oleks selle peaaegu ostnud, ilmselt seetõttu, et T tähendas temale tennist. Ka mulle meeldis see maja. Emale samuti. Kuid tagahoov oli paar senti liiga lühike.
„Ei sobi! Lähme!“
Lõpuks nägime praegust maja, selle tagahoov oli nii suur, et isal polnud vaja seda isegi mõõta. Ta lihtsalt seisis keset õue, keerutas end aeglaselt ringi, vahtis, naeratas, vaatas tulevikku.
„Müüdud,“ ütles ta vaikselt.
Me ei olnud veel viimast pappkastigi sisse kandnud, kui isa juba oma unistuste väljakut ehitama hakkas. Ma ei taipa siiani, mis nipiga ta selle valmis sai. Ta ei olnud päevagi ehituses töötanud, ei teadnud midagi betoonist, asfaldist ega drenaažist. Ta ei lugenud ühtki raamatut, ei konsulteerinud ühegi eksperdiga. Tal oli lihtsalt pilt silme ees ja ta soovis, et see muutuks reaalsuseks. Nagu paljud muud asjad, ehitas ta ka väljaku, täis kangekaelsust ja energiat. Arvasin, et ta võib midagi sarnast ka minuga ette võtta.
Muidugi vajas ta abi. Betooni valamine on suur töö. Igal hommikul sõitsime Stripis asuvasse Sambo sööklasse, kust me värbasime mõned vanad kalad ühest kambast, kelle liikmed tavaliselt parkimisplatsil jõlkusid. Minu lemmik oli Rudy. Lahinguarmidega laiarinnaline Rudy vaatas mind alati poolmuigel näoga, nagu oleks mõistnud, et ma ei saa aru, kes või kus ma olen. Rudy sõitis oma jõuguga meile järele ja isa ütles, mis on vaja teha. Kolme tunni pärast jooksime isaga McDonald’sisse ja ostsime suured kotid Big Maci ja friikartuleid. Kui me tagasi jõudsime, laskis isa mul lehmakella helistada ja mehed lõunale kutsuda. Mulle meeldis Rudyle head teha ja vaadata, kuidas ta sööb nagu hunt. Mulle meeldis mõte, et raskele tööle järgnevad magusad hüved – välja arvatud siis, kui raske töö tähendas tennisepallide löömist.
Päevad Rudy ja Big Macidega möödusid kiirelt. Äkki oli isal tagahoovis tenniseväljak, mis tähendas seda, et mul oli oma vangla. Olin aidanud toita vange, kes ehitasid mulle vangikongi. Ise aitasin mõõta ja värvida valgeid jooni, mis mu vabadust piirama hakkasid. Miks ma seda tegin? Mul ei olnud valikut. See ongi põhjus, miks ma kõike teen.
Keegi ei küsinud kunagi, kas ma tahan tennist mängida, ammugi mitte seda, kas see võiks olla mu elu mõte. Ema näiteks arvas, et ma sündisin jutlustajaks. Kuid ta tunnistab mulle, et isa otsustas juba ammu enne minu sündi, et minust saab profitennisist. Ema lisab, et kui olin aastane, osutus, et isal oli õigus. Kui ma lauatennist vaatasin, liikusid kaasa ainult mu silmad, mitte kunagi pea.
Isa hüüdis emale: „Vaata vaid, kuidas ta ainult silmi liigutab! Sündinud talent.“
Ema räägib, et kui olin alles võrevoodis, riputas isa tennisepallid mu pea kohale kiikuma ja julgustas mind neid lööma lauatennisereketiga, mille ta mu käe külge