Siis ta vaatab tagaistme poole, otse mulle silma, kuigi mulle tundub, nagu näeks ta Margaretti. Kuidagi õrna häälega ütleb ta: „Ära emale midagi räägi.“
Sellised hetked ja palju rohkemad tulevad meelde, kui tahan isale öelda, et ma ei taha tennist mängida. Ma armastan isa ja tahan tema meele järele olla ning ei soovi teda häirida. Ma ei julge seda teha. Igasuguseid halbu asju juhtub, kui isa on ärritunud. Kui ta ütleb, et ma hakkan tennist mängima, kui ta ütleb, et minust saab maailma esinumber, et see on mu saatus, siis kõik, mida ma saan teha, on noogutada ja kuuletuda. Soovitaksin Jimmy Connorsil ja kõigil teistel sama teha.
TEE ESINUMBRIKS SAAMISEKS läheb üle Hooveri tammi. Kui olen peaaegu kaheksa-aastane, ütleb isa, et on aeg edasi liikuda – vahetada tagaõu, draakon ja Cambridge’i pallitagumised tegelike turniiride vastu, võistelda päris poistega Nevadast, Arizonast ja Californiast. Igal nädalavahetusel kuhjub kogu pere autosse – sõidame kas mööda 95. maanteed põhja Reno poole või läbi Hendersoni ja üle Hooveri tammi lõunasse, läbi kõrbe Phoenixisse või Scottsdale’i või Tucsonisse. Viimane koht, kus ma tahan olla, välja arvatud tenniseväljak, on autos koos isaga. Aga kõik on juba otsustatud. Minu osaks on veeta lapsepõlv neis kahes karbis.
Võidan oma esimesed seitse turniiri kuni kümneaastaste seas. Isa ei reageeri kuidagi. Ma lihtsalt teen seda, mida minult oodatakse. Tagasi üle Hooveri tammi sõites vaatan veehulka, mis on kogunenud massiivse seina taha. Loen teksti lipuvarda alusel: „Nende meeste auks, keda inspireeris nägemus üksildaste paikade viljakaks muutmisest …“ Ma keerutan seda fraasi oma peas. Üksildased paigad. Kas on veel kusagil üksildasemat paika kui meie maja kõrbes? Mõtlen raevule, mis on isasse kogunenud nagu Colorado jõgi Hooveri tammi taga. On ainult aja küsimus, kuni see välja purskab. Siis ei jää teha muud kui otsida kõrgemat kohta.
Minu jaoks tähendab see võita. Alati võita.
Läheme San Diegosse. Morley Fieldi. Mängin poisiga, kelle nimi on Jeff Tarango ja kes ei ole tegelikult minu tasemel. Aga ta võidab esimese seti 6: 4. Olen jahmunud. Hirmul. Isa lööb mu maha. Võtan end kokku ja võidan teise seti 6: 0. Kolmanda seti alguses väänab Tarango pahkluu välja. Hakkan tilkpalle lööma, et ta peaks rohkem haige jala peal jooksma. Aga ta ainult teeskleb. Pahkluu on korras. Ta jookseb vastu, lööb mu tilkpallid maha ja võidab kõik punktid.
Isa karjub tribüünil:“ Ei mingeid tilkpalle enam! Ei mingeid tilkpalle!“
Aga ma ei suuda endast jagu saada. Mul on strateegia ja ma pean sellest kinni.
Jõuame kiiresse lõppmängu. Mängitakse viieni, otsustava punktiga seisult 4: 4. Edasi ja tagasi vahetame punkte, kuni seis on 4: 4. Siin see on. Äkksurm. Üks punkt kogu matši eest.
Ma pole kunagi kaotanud ega suuda ette kujutada, milline on isa reaktsioon, kui see juhtub. Mängin edasi, nagu see oleks elu ja surma küsimus – tegelikult ongi. Tarangol on vist samasugune isa nagu minul, sest ta mängib samamoodi nagu mina.
Võtan hoogu ja löön vuhiseva tagakäe üle väljaku. Löön seda nagu tavaliselt, kuid pall lendab reketilt minema kiiremini ja kõvemini, kui tahtsin. See on ülim äralöök, meetri jagu sees, kuid Tarango löögiulatusest kindlalt väljas. Ma ulun võidukalt. Tarango seisab keset väljakut, kummardab pea ja hakkaks nagu nutma. Aeglaselt kõnnib ta võrgu poole.
Nüüd ta peatub. Äkki ta vaatab tagasi, sinna, kuhu pall maandus. Ta naeratab.
„Väljas,“ ütleb ta.
Ma peatun.
„Pall oli väljas!“ karjub Tarango.
Juunioride võistlustel kehtib reegel, et mängijad on ise piirikohtunikud.
Nad hüüavad ise, kas pall on sees või väljas ja edasi kaevata pole võimalik. Tarango on otsustanud, et ta pigem valetab, kui kaotab, ja ta teab, et keegi ei saa selles suhtes midagi ette võtta. Ta tõstab võidukalt käed.
Nüüd hakkan mina nutma.
Tribüünil puhkeb hullumaja, vanemad tülitsevad, karjuvad, peaaegu läheb löömaks. See ei ole aus, see ei ole õige, ometi on see reaalsus. Tarango on võitja. Ma ei suru tema kätt. Torman Balboa parki. Kui ma pool tundi hiljem tagasi tulen, tühjaks nutetud, on isa maruvihane. Mitte selle pärast, et ma ära kadusin, vaid selle pärast, et ma ei teinud seda, mida ta mängu ajal õpetas.
„Miks sa ei kuulanud mind? Miks sa neid tilkpalle lõid?“
Seekord ma ei karda isa. Ükskõik kui vihane ta ka on, ma ise olen vihasem. Olen maruvihane Tarango, jumala, iseenda peale. Kuigi ma tean, et Tarango tegi sohki, ei oleks ma pidanud teda sellisesse olukorda panema. Ma poleks pidanud laskma matšil nii pingeliseks muutuda. Kuna ma seda tegin, on mul nüüd kaotus kirjas – igaveseks. Mitte miski ei saa seda kunagi muuta. Ma ei suuda seda mõtet taluda, aga see on vältimatu: ka mina võin eksida. Ma ei ole laitmatu. Olen ebatäiuslik. Miljon palli draakoni vastu – mis mõttega?
Üks kaotus pärast aastatepikkust isa karjumist minu vigade kallal põhjustab selle, et ma hakkan nüüd ise pröökama. Mul on nüüd isa omadused – tema kannatamatus, tema perfektsionism, tema raev –, kuid tema hääl ainult ei tundu minu oma, see ongi minu oma. Mul pole enam vaja, et isa mind piinaks. Sellest päevast alates saan ise sellega hakkama.
2
MINU ISA EMA ELAB MEIE JUURES. Ta on vastik vana daam Teheranist, nina otsas pähklisuurune soolatüügas. Mõnikord ma ei kuule ühtki tema sõna, sest ei saa oma silmi soolatüükalt lahti. Aga see ei loe, ta nagunii kordab kogu aeg neid vastikuid asju, mida ta ütles eile ja üleeile, ilmselt ütleb ta neid ka isale. See vist ongi põhjus, miks vanaema maa peale saadeti – isa ahistama. Isa räägib, et ema näägutas tema kallal, kui ta alles poiss oli, ja sageli sai ta ka peksa. Kui ta oli eriti halb, sundis ema teda tüdrukute riietes kooli minema. Just sellepärast isa õppiski kaklema.
Kui vana daam parajasti isa kallal ei noki, kraaksub ta Vana Maailma kallal, ohkab sugulaste pärast, kes maha jäid. Ema ütleb, et vanaemal on koduigatsus. Esimest korda, kui seda sõna kuulen, küsin endalt: „Kuidas sa saad kodu järele igatseda? Kodu on koht, kus elab draakon. Kodu on koht, kus pead tennist mängima.“
Kui vanaema tahab koju tagasi minna, olen sellega päri. Olen ainult kaheksane, kuid võin ta ise lennujaama sõidutada, sest ta tekitab meie kodus väga palju pingeid ja rohkem me neid ei vaja. Ta teeb isa õnnetuks, ta õiendab minu, õdede ja venna kallal ja emaga käib tal kummaline võistlus. Ema rääkis mulle, et kui ma alles tita olin ja ta ükskord kööki astus, nägi ta, kuidas vanaema mind rinnaga toita püüdis. Sellest ajast saadik on kahe naise suhe väga ebamugav.
Üks asi mulle vanaemaga koos elades meeldib. Ta jutustab lugusid isast, tema lapsepõlvest, ja see paneb isa mõnikord mälestusi mõlgutama, end avama. Kui vanaema poleks, ei teaks me suurt midagi isa mineviku kohta, mis oli kurb ja üksildane ning aitab selgitada tema veidrat käitumist ja ülekeevat raevu. Veidikenegi.
„Oh, me olime väga vaesed,“ ütleb vanaema. Te ei kujuta ette kui vaesed. Ja näljas,“ ütleb ta kõhtu masseerides. „Meil ei olnud toitu, ka mitte kraanivett ega elektrit. Ega mööblijuppigi.“
„Kus te siis magasite?“
„Muldpõrandal! Kõik koos ühes väikeses toas! Vanas kortermajas, mis oli ehitatud räpasele hoovile. Ühes hoovinurgas oli auk – tualett kõikide majaelanike jaoks.“
Isa sekkub vestlusse.
„Pärast sõda läks paremaks,“ ütleb ta. „Üleöö olid tänavad täis Briti ja Ameerika sõdureid. Mulle nad meeldisid.“
„Miks nad sulle meeldisid?“
„Nad andsid mulle kommi ja kingad.“
Nad andsid talle ka inglise keele. Esimene sõna, mis isa