Tõotan endale, et kui saan uuesti eduseisu, siis ma seda enam ei kaota.
Nüüdseks ei ole Baghdatis pelgalt krampides, ta on lausa sant. Minu servi oodates on ta täiesti kössis. Ma ei suuda uskuda, et ta suudab väljakul püsida, rääkimata sellisest mängust. Sel mehel on kõvasti juukseid ja samavõrra palju on tal ka südikust. Ma tunnen talle kaasa ja samal ajal ütlen endale, et ei tohi tema vastu mingit halastust üles näidata. Ma servin, ta tõrjub ja palli suure innukusega tema kaitsmata väljakuosale lüüa üritades löön selle kõvasti külje pealt välja. Väristamine. Selgelt väristamine. Edu Baghdatisele.
Tal ei ole sellest kasu. Järgmise punkti juures teeb ta eeskäelöögi meetri jagu üle tagajoone. Neljas tasamäng.
Meil on pikk pallivahetus, mis lõpeb siis, kui ma löön pikalt tema eeskäe alla, millega ta eksib. Edu Agassile. Uuesti. Lubasin endale, et ma ei jäta seda võimalust kasutamata, kui see jälle tuleb, ja siin see on. Aga Baghdatis ei lase mul lubadusest kinni hoida. Ta võidab kiiresti järgmise punkti. Viies tasamäng.
Me mängime absurdselt pika punkti. Iga pall, mida tema ägades tabab, puudutab äärejoont. Iga pall, mida mina karjudes löön, läheb võrgust üle. Eeskäsi, tagakäsi, trikilöök – ta lööb palli, mis puudutab tagajoont ja põrkab natuke külje peale ära. Saan selle tõusult kätte ja löön kõrgele üle tema pea ja tagajoone. Edu Baghdatisele.
Püsi põhitõdede juures, Andre. Jooksuta teda, jooksuta. Ta lonkab, tee talle säru. Ma servin, tema teeb pehme tõrje, ma jooksutan teda küljelt küljele, kuni ta valust ulub ja palli võrku lööb. Kuues tasamäng.
Minu järgmist servi oodates toetub Baghdatis reketile, kasutab seda nagu vana mees jalutuskeppi. Kui mu esimene serv ebaõnnestub, roomab ta nagu krabi ettepoole ja virutab kepiga palli minu ulatusest kaugemale. Edu Baghdatisele.
Tema neljas murdepall selles geimis. Löön tagasihoidliku esimese servi, nii näruse, nii vagura, et mu seitsmeaastane mina oleks häbi tundnud, kuid Baghdatis lööb kaitsva tõrje. Mina löön tema eeskäe alla. Tema võrku. Seitsmes tasamäng.
Ma löön järgmise esimese servi. Ta saab pallile pihta, kuid see ei tule üle võrgu. Edu Agassile.
Servin jälle geimpallil. Mäletan oma kaks korda murtud lubadust. Nii, nüüd on viimane võimalus. Selg valutab kohutavalt. Suudan vaevu pöörata, rääkimata palli ülesviskamisest ja löömisest, et ta lendaks 200 km tunnis. Esimene serv loomulikult ebaõnnestub. Tahan teha hea teise servi, olla agressiivne, kuid ma ei saa. Füüsiliselt on see võimatu. Ütlen endale: „Kick-serv kolmveerandi jõuga, hoia pall tema õlast kõrgemal, tee nii, et ta jookseks küljelt küljele, kuni ta hakkab verd oksendama. Kuid ära tee topeltviga.“
Lihtsam öelda kui teha. Tundub, et servikast on kokku tõmbunud. Vaatan, kuidas see järk-järgult väiksemaks muutub. Kas teised näevad sama mis mina? Kast on nüüd mängukaardi suurune, nii väike, et ma ei ole kindel, kas pall ära mahuks, kui ma sinna kõnniksin ja selle maha paneksin. Viskan palli õhku ja löön kange käega servi, mis lendab välja. Muidugi. Topeltviga. Kaheksas tasamäng.
Rahvas karjub ega suuda nähtut uskuda.
Mul õnnestub esimene serv sisse saada. Baghdatis lööb töömeheliku tõrje. Kolm neljandikku tema väljakupoolest on kaitsmata, löön palli pikalt tema tagakäele, temast kolme meetri kaugusele. Ta plagab selle poole, vehib jõuetult reketiga, ei saa palli kätte. Edu Agassile.
Geimi 22. punkti juures saadab Baghdatis pärast lühikest rallit palli tagakäelöögiga võrku. Geim, Agassi.
Pooltevahetuse ajal näen, et Baghdatis istub. Suur viga. Noore mehe viga. Ära kunagi istu, kui jalg krampi kisub. Ära kunagi anna kehale märku, et on aega puhata, ja seejärel ütled kohe, et tegid lihtsalt nalja! Sinu keha on nagu föderaalvalitsus. Ta ütleb „Tee, mis sulle meeldib, aga kui vahele jääd, ära valeta mulle“. Baghdatis pole enam võimeline servima. Ta ei suuda sellelt toolilt enam üleski tõusta.
Aga siiski ta tõuseb ja hoiab servi.
Mis hoiab seda meest liikvel?
Oh. Jah. Noorus.
Seisul 5: 5 mängime konarlikku mängu. Ta teeb vea, üritab nokauti.
Teen vastulöögi ja võidan. Ma juhin 6: 5.
Tema serv. Ta juhib 40: 15. Ta on ühe punkti kaugusel, et suruda mäng kiiresse lõppmängu.
Ma võitlen ja jõuan tasamänguni.
Siis võidan järgmise punkti ja nüüd on mul matšpall.
Kiire tihe pallivahetus. Ta teeb metsiku eeskäelöögi ja kui pall lahkub reketikeeltelt, tean, et see kukub välja. Tean, et olen selle matši võitnud, ja ka seda, et mul ei oleks energiat enam ühekski löögiks.
Saame Baghdatisega võrgu juures kokku, surun tema värisevat kätt ja kiirustan väljakult minema. Ma ei julge seisma jääda. Pean edasi liikuma. Vaarun läbi tunneli, kott üle vasaku õla, aga on tunne, nagu ripuks see paremal, sest kogu mu keha on väändunud. Selleks ajaks, kui riietusruumi jõuan, ei suuda ma enam kõndida. Ei suuda ka seista. Vajun põrandale. Olen pikali maas. Darren ja Gil jõuavad kohale, tirivad koti mu õlalt ja tõstavad mu lauale. Baghdatise abilised tõstavad ta lauale minu kõrvale.
„Darren, mis mul viga on?“
„Ole pikali, semu. Siruta end välja.“
„Ma ei saa, ma ei saa.“
„Kus valutab? Kas kusagil on kramp?“
„Ei, rinnus surub. Ma ei saa hingata.“
„Mida?“
„Ma ei saa … Darren, ma ei saa … hingata.“
Darren aitab kellelgi mulle jääd peale panna, tõstab mu käsi, kutsub arstid. Ta anub, et ma sirutaks, sirutaks, venitaks.
„Lihtsalt lase end lõdvaks, semu. Lõdvestu. Su keha on pinges. Lihtsalt lase kõigel minna, semu, lase kõigest lahti.“
Aga ma ei saa. Ja selles ongi kogu probleem, eks ole? Ma ei saa lahti lasta.
NÄEN ENDA KOHAL NÄGUDE KALEIDOSKOOPI. Gil pigistab mu käsivart ja ulatab energiajoogi. Ma armastan sind, Gil. Stefanie suudleb mind otsmikule ja naeratab. Ma ei oska öelda, kas ta on õnnelik või närvis. Oh, jah, muidugi, nüüd ma tean, kus ma olen varem seda naeratust näinud. Üks massöör teatab, et arstid on teel. Ta lülitab sisse laua kohal seisva teleka. Veidi tegevust teile ootamise ajal, ütleb ta.
Üritan vaadata. Vasakul kuulen oigeid. Pööran aeglaselt pead ja näen kõrvallaual lamavat Baghdatist. Terve meeskond töötab temaga. Nad venitavad ta eesmist reielihast, tagumine kisub krampi. Nad venitavad tagumist reielihast, eesmine kisub krampi. Ta püüab sirgelt lamada, kubemesse löövad krambid. Ta tõmbab end kerra ja anub, et ta rahule jäetaks. Kõik lahkuvad ruumist. Jääme vaid meie kaks. Pööran uuesti pilgu telekaekraanile.
Hetk hiljem sunnib miski mind Baghdatise poole pöörama. Ta naeratab mulle. On ta õnnelik või närviline? Võib-olla mõlemat. Ma naeratan vastu.
Kuulen telekast oma nime. Pööran pead. Matši tipphetked. Kaks esimest setti, nii eksitavalt lihtsad. Kolmas, Baghdatis hakkab uskuma. Neljas, noavõitlus. Viies, lõputu üheksas geim. Parimad tennise osad, mida olen kunagi mänginud ja näinud. Kommentaator nimetab seda klassikaks.
Tunnetan kõrval mingit liikumist. Pööran pead ja näen Baghdatise väljasirutatud kätt. Tema nägu ütleb „Me saime hakkama“. Sirutan käe, võtan tema oma ja me jääme sellesse asendisse, käest kinni, samal ajal kui ekraanil vilksatavad stseenid meie metsikust lahingust.
Lõpuks ometi luban oma meelel minna sinna, kuhu see on tahtnud minna. Ma ei saa seda enam peatada. Enam ei küsi see viisakalt luba, vaid kisub mind vägisi minevikku. Ja kuna