1
OLEN SEITSMEAASTANE, räägin omaette, kuna ma kardan ja olen ainus inimene, kes mind kuulab. Sosistan endamisi: „Jäta järele, Andre, lõpeta ära. Pane reket maha ja jookse väljakult kohe minema. Mine tuppa ja söö midagi head. Mängi Rita, Philly või Tamiga. Istu emme juures, kui ta koob või puslet kokku paneb. See oleks ju tore. Kas see ei tundu taevalik, Andre? Lihtsalt loobuda? Mitte kunagi enam tennist mängida?“
Aga ma ei saa. Mitte ainult sellepärast, et isa hakkaks mind mööda maja reketiga taga ajama, vaid ka miski mu sees, mingi sügav nähtamatu lihas ei lase mul seda teha. Ma vihkan tennist, vihkan seda kogu südamest, aga ikkagi ma mängin, löön palli kogu hommiku ja pärastlõuna, sest mul pole valikut. Ükskõik kui palju ma ka tahan lõpetada, ma ei tee seda. Ma palun end lõpetada, aga mängin ikka edasi, ja see lõhe, see vastuolu selle vahel, mida ma tahan teha ja mida ma tegelikult teen, ongi nagu mu elu tuum.
Hetkel on mu viha tennise vastu koondunud draakonile – pallimasinale, mille ehitas mu tuldpurskav isa. Pigimust, asetatud suurtele kummist ratastele, sõna Prince valgete trükitähtedega alumisele osale värvitud – sellisena näib draakon esmapilgul nagu tavaline pallimasin igas Ameerika tenniseklubis, aga tegelikult pärineb see elav ja hingav olend mu koomiksiraamatust. Draakonil on aju, tahe, must süda ja kohutav hääl. Ta imeb endasse järjekordse palli ja häälitseb vastikult. Kui surve kurgus suureneb, hakkab ta oigama. Kui pall aeglaselt suhu tõuseb, draakon röögatab. Hetkeks tundub see sama nõme kui pumatikommimasin filmimuusikalis „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“, mis neelab endasse suure õgija Augustus Gloopi. Aga kui draakon võtab minu sihikule ja tulistab välja palli 180 km tunnis, möirgab ta verdtarretavalt. Iga kord ma võpatan.
Isa on draakoni tahtlikult hirmuäratavaks teinud. Ta on lisanud sellele ekstrapika alumiiniumtorust kaela ja peenikese alumiiniumpea, mis põrkub tagasi nagu piits iga kord, kui draakon tuld purskab. Ta on tõstnud draakoni umbes meetrikõrgusele alusele otse vastu võrku. Ta kõrgub minu kohal. Seitsmeaastasena olen ma oma vanuse kohta väikest kasvu. (Näin väike, sest ma võpatan pidevalt, ja ka seetõttu, et isa lõikab mulle iga kahe kuu tagant potisoengu.) Kui ma draakoni ees seisan, näin ma imetilluke. Tunnen end väikese ja abituna.
Isa tahab, et draakon minu kohal kõrgub, aga mitte ainult sellepärast, et see nõuab tähelepanu ja lugupidamist. Ta tahab, et pallid, mida draakoni suu välja tulistab, maanduvad mu jalge ees, nagu langeksid need lennukilt. Trajektoor on selline, et ma ei saa neid tõrjuda tavapäraselt: pean lööma kõiki palle end kõrgemale upitades või muidu need hüppavad üle mu pea. Kuid isegi sellest isale ei piisa. „Löö varem,“ ta karjub. „Löö varem.“
Isa karjub kõike kaks korda järjest, mõnikord kolm korda, mõnikord kümme. „Kõvemini,“ ütleb ta, „kõvemini.“ Aga mis sellest kasu on? Ükskõik kui kõvasti ma palli löön, ükskõik kui vara, aga pall tuleb tagasi. Iga pall, mille ma üle võrgu saadan, liitub tuhandetega, mis juba väljakut katavad. Mitte sadadega. Tuhandetega. Need liiguvad minu poole pidevate lainetena. Mul ei ole ruumi pööramiseks, astumiseks, jooksmiseks. Ma ei saa liigutada ilma mõnele pallile peale astumata, aga ma ei tohi seda teha, kuna mu isa seda ei salli. Astu ühele isa tennisepallile ja ta ulub, nagu astuksid sa tema silmamunale.
Iga kolmas pall, mille draakon välja purskab, puutub kokku mõne väljakut katvaga ja kargab ühele või teisele küljele. Ma reageerin viimasel sekundil, taban palli varakult ja löön selle targalt üle võrgu. Ma tean, see ei ole tavaline refleks. Tean, et maailmas on vähe lapsi, kes oleks seda palli näinud, rääkimata selle löömisest. Aga ma ei ole uhke oma reflekside üle ega saa mingit tasu. Sest just seda ma peangi tegema. Iga lööki oodatakse, iga möödalöök on krahh.
Isa ütleb, et kui ma löön iga päev 2500 palli, siis nädalas teeb see 17 500 palli ja aasta lõpuks koguneb juba ligi miljon palli. Ta usub matemaatikasse. Numbrid, ütleb ta, ei valeta. Laps, kes lööb igal aastal miljon palli, on võitmatu.
„Löö varem,“ karjub isa. „Kurat võtaks, Andre, löö varem. Tõrju palli, tõrju palli.“
Nüüd tahab isa mind minema tõrjuda. Ta karjub otse mu kõrva sisse. Sellest ei piisa, et ma taban kõike, mida draakon minu poole sülitab; isa tahab, et ma lööks kõvemini ja kiiremini kui draakon. Ta tahab, et ma võidaksin draakonit. See mõte tekitab minus paanikat. Ütlen endamisi: „Sa ei suuda draakonit võita.“ Kuidas sa saad võita midagi, mis kunagi seisma ei jää? Kui mõtlema hakata, siis draakon on paljuski nagu isa. Tegelikult on isa hullem. Vähemalt seisab draakon mu ees ja ma näen seda. Aga isa on selja taga. Ma näen teda harva, peamiselt ainult kuulen, päeval ja öösel, kui ta mulle kõrva karjub.
„Rohkem topspinni! Löö kõvemini. Löö kõvemini. Mitte võrku! Pagan küll, Andre! Mitte kunagi võrku!“
Mitte miski ei vii isa suuremasse raevu kui palli võrku löömine. Talle ei meeldi, kui ma löön palli külje pealt välja, ta karjub, kui ma viivitan, aga kui ma selle võrku vuhistan, siis ajab ta vahtu suust välja. Vead on üks asi, aga võrk on midagi muud. Ikka ja jälle kordab isa: „Võrk on sinu suurim vaenlane.“
Isa on kasvatanud vaenlase peajagu kõrgemaks, kui reeglid ette näevad, et seda oleks palju raskem vältida. Kui ma jätan isa kõrge võrgu puutumata, siis ta arvab, et mul pole probleeme jätta ühel päeval Wimbledoni võrk puutumata. See pole oluline, et ma ei tahagi Wimbledonis mängida. Pole üldse tähtis, mida mina tahan. Vahel vaatan koos isaga Wimbledoni telekast ja me mõlemad oleme Björn Borgi poolt, sest ta on parim, ta ei jää kunagi seisma, ta on draakoniga kõige sarnasem – aga ma ei taha Borg olla. Ma imetlen tema talenti, energiat, stiili, tema võimet süüvida mängu, aga kui ma kunagi suudan neid omadusi endas arendada, siis ma pigem kasutan neid millegi muu kui Wimbledoni jaoks. Teeksin midagi enda valikul.
„Löö kõvemini,“ karjub isa. „Löö kõvemini. Nüüd tagakätt. Tagakätt.“
Käed tahavad otsast ära kukkuda. Tahan küsida: kui kaua veel, paps? Aga ma ei küsi. Ma teen, nagu kästakse. Löön nii kõvasti, kui jaksan, siis pisut kõvemini. Ühe löögi juures olen üllatunud, kui kõvasti ma ikka taban, kui puhtalt. Kuigi ma vihkan tennist, meeldib mulle see tunne, kui löön palli täiuslikult. See on ainus mõnus hetk. Kui ma teen midagi täiuslikult, naudin meelerahu ja õndsust.
Draakon reageerib täiuslikkusele omamoodi, tulistades järgmise palli kiiremini välja.
„Lühike tagakäelöök,“ ütleb isa. „Lühike tagasi – täpselt nii. Rebi palli, rebi.“
Mõnikord õhtusöögilauas näitab isa seda ette. Langeta reket palli alla, ütleb ta, ja siis rebi, rebi. Ta teeb liigutuse nagu maalikunstnik, kes õrnalt pintsliga heljutab. See on vist ainus asi, mida ma olen näinud isa õrnalt tegemas.
„Tee lendpalliga tööd,“ karjub ta – või vähemalt püüab. Armeenlasena, kes on sündinud Iraanis, räägib ta viit keelt, mitte ühtki neist hästi, ja tema inglise keelel on kõva aktsent juures. Ta ajab d-d ja t-d segamini, nii et see kõlab: dee lentpalliga dööt. See on tema juhiste hulgas lemmik. Ta karjub seni, kuni kuulen seda oma unenägudes. Dee lentpalliga dööt, dee lentpalliga dööt.
Olen deinut nii palju dööt, et ei näe enam väljakut. Kollaste pallide all pole näha ühtki rohelise asfaldi laiku. Komberdan, lohistan jalgu järel nagu vana mees. Isegi