Stefanie on lastega kohale jõudnud. Nad on riietusruumi kõrval pisikeses mängunurgas. Jaden ja Jaz lasevad kordamööda plastliumäest alla. Saan aru, et Stefanie on tänulik, et saab lastega tegelda. Ta on rohkem pinges kui mina. Ta on peaaegu ärritunud. Tema kortsus kulm ütleb: „No on jama! See võiks juba pihta hakata!“ Mulle meeldib, kuidas mu naine võitluseks valmistub.
Räägin mõne minuti Stefanie ja lastega, aga ei kuule, mida nad ütlevad. Mõtted on kaugel. Stefanie saab aru. Ta tunnetab, sest ilma kõrgelt arenenud intuitsioonita poleks ta 22 suure slämmi turniiri võitnud. Stefanie ise oli enne võistlusi samasugune. Ta saadab mu tagasi riietusruumi: „Mine. Me oleme siin. Tee, mida pead.“
Stefanie ei vaata mängu väljaku kõrvalt. See on tema jaoks liiga lähedal. Ta jääb lastega rõdule, vaheldumisi kõndides, palvetades ja silmi kattes.
PERE, ÜKS VANEMFÜSIOTERAPEUTIDEST, astub sisse. Saan kohe aru, milline kandik on minu jaoks: see, millel kaks hiiglaslikku vahtkummist sõõrikut ja paar tosinat teibiriba. Heidan ühele kuuest massaažilauast ja Pere võtab jalutsis istet. Räpane värk see minu jalgade lahinguvalmis sättimine, seepärast sikutab Pere nende alla prügikasti. Mulle meeldib, et Pere on puhas, korrektne, nahapaksendite kaotamise meister. Esmalt võtab ta pika vatipulga ja määrib jalale tumedat ollust, mis muudab naha kleepjaks, pöia lillaks. Seda ei tohi maha pesta. Mu jalaselg pole olnud tindivaba alates sellest ajast, kui Reagan oli president. Nüüd pihustab Pere nahatugevdajat. Ta laseb sel kuivada, seejärel patsutab kummagi päka alla vahtkummist sõõriku. Järgnevad teibiribad, mis meenutavad riisipaberit. Need muutuvad kohe minu naha osaks. Siis mähib Pere mõlemat suurt varvast, kuni need on süüteküünlasuurused. Lõpuks teibib ta kinni mu jalatallad. Ta teab mu survepunkte – millel ma maandun ja kus vajan polstri lisakihti.
Ma tänan teda, panen selga võistlussärgi, jalga sokid ja tossud, mida kohe kinni ei nööri. Nüüd, kui enam midagi erilist teha pole, häältekõma tugevneb. Mõni aeg tagasi oli staadion vaikne, nüüd kostab kõva lärmi. Õhk on täis suminat, elavat kõnekõminat, fännid tormavad istmete poole, kiirustavad, et oma koht üles leida, sest nad ei taha minutikski ilma jääda sellest, mis tulekul.
Seisan, raputan jalgu.
Enam ma ei istu.
Püüan koridoris sörkida. Pole paha. Selg peab vastu. Kõik toimib. Riietusruumi teises otsas näen Baghdatist. Ta on riides, mässab peegli ees oma juustega. Ta lehvitab neid, kammib, tõmbab kuklasse kokku. Küll tal on palju juukseid. Nüüd sätib ta paika valge peapaela, Cochise indiaanlaste moodi. Kui kõik on kombes, sikutab ta veel korra hobusesaba. Kindlasti palju glamuursem matšieelne rituaal kui varbaaluste nahapaksendite polsterdamine. Mulle meenuvad enda juuksed karjääri alguses. Hetkeks tunnen kadedust. Tunnen oma juustest puudust. Siis tõmban käega üle palja pealae ja olen tänulik, et nende asjade hulgas, mille pärast ma muretsen, juukseid ei ole.
Baghdatis teeb venitusharjutusi ja painutab vöökohta. Ta seisab ühel jalal ja tõmbab teise jala põlve rinna vastu. Pole midagi häirivamat kui vaadata, kuidas su vastane teeb pilatest, joogat ja taiji’d, kui sa ise ei saa kniksugagi hakkama. Nüüd ta ringitab puusi – viimati julgesin midagi sellist teha, kui olin seitsmene.
Ikkagi rahmeldab Baghdatis liiga palju. Ta on rahutu. Ma peaaegu kuulen tema kesknärvisüsteemi – sama hääl, mis staadionilt kostab. Jälgin tema ja juhendajate vestlust. Nad on ärevil. Nende näod, kehakeel, jume – kõik räägib, et nad teavad, et peavad olema valmis tänavakakluseks, aga nad ei taha seda. Mulle alati meeldib, kui vastane ja tema meeskond näitavad närvilist energiat. Hea enne, samas ka austuse märk.
Baghdatis märkab mind ja naeratab. Mulle meenub, et ta naeratab, kui on õnnelik või närviline, ja kunagi ei oska vahet teha, kumb. Jällegi meenutab see mulle kedagi, aga ma ei saa aru, keda.
Tõstan käe. Õnn kaasa.
Baghdatis tõstab käe. Meie, kes kohe surmavõitlusse tormame … Lipsan veel korra tunnelisse, et vahetada paar sõna Giliga, kes on endale vaikse nurga otsinud, kus ta saab olla üksi, kuid siiski kõigel silma peal hoida. Ta paneb käe mulle ümber, ütleb, et armastab mind ja on mu üle uhke. Leian Stefanie ja suudlen teda. Ta hüpleb, vehib kätega, trambib jalgu. Ta annaks kõik, et pugeda seelikusse, haarata reket ja mängida koos minuga. Minu riiakas pruut. Ta püüab naeratada, aga see kukub virilalt välja. Näen tema näos kõike, mida ta tahab öelda, kuid ei tee seda. Kuulen iga sõna, mida ta keeldub lausumast: „Naudi, tunne lõbu, võta kõik, mis võtta annab, märka iga väikest detaili, sest see võib olla viimane kord, ja kuigi sa vihkad tennist, võid sa sellest juba homme puudust tunda“.
Just seda tahab Stefanie öelda, selle asemel ta vaid suudleb mind ja ütleb seda, mida alati, enne kui ma väljakule lähen, millele ma olen lootma hakanud nagu õhule, unele ja Gili veele.
„Mine ja tee talle ära.“
Üks USA LAHTISTE AMETNIK, ülikond seljas ja küünarvarre-pikkune raadiosaatja käes, astub lähemale. Näib, et ta vastutab võrgu leviala ja väljaku turvalisuse eest. Tundub, et ta vastutab kõige eest, kaasa arvatud LaGuardia lennujaama saabuvad ja väljuvad lennud. Viis minutit, ütleb ta.
Pöördun kellegi poole ja küsin, mis see aeg võiks olla.
„Aeg minna,“ vastatakse.
„Ei, ma mõtlen, mis kell on. Kas pool kaheksa? 7.20?“ Ma ei tea seda, aga järsku on see väga oluline. Aga kusagil pole kella.
Pöördume Darreniga teineteise poole. Tema aadama õun jõnksatab üles ja alla.
„Semu,“ ütleb ta, „su kodutöö on tehtud. Sa oled valmis.“
Noogutan.
Ta sirutab rusikas käe, et see minu omaga korraks kokku lüüa. Ainult üheks korraks, sest just nii tegime samal nädalal enne mu esimese ringi võitu. Me oleme mõlemad ebausklikud ja nii kuidas turniiri alustame, nii ka lõpetame. Vahin Darreni rusikat, löön sellega otsustavalt kokku, aga ei julge pilku tõsta ega talle silma vaadata. Tean, et Darrenil on pisarad silmis, ja aiman, kuidas see vaatepilt mulle mõjuks.
Viimased toimetused: sätin tossupaelad paigale, teibin rannet. Teen seda alati ise, sellest ajast saadik, kui 1993. aastal vigastuse sain. Nüüd seon tossupaelad kinni.
„Palun, tee nii, et see oleks juba läbi.“
„Ma ei ole valmis selleks, et see läbi oleks.“ „Härra Agassi, on aeg.“
Ma olen valmis.
Astun tunnelisse, kolm sammu Baghdatisest tagapool, James jälle teejuhiks. Peatume ja ootame märguannet. Sumin ümberringi muutub valjemaks. Tunnel on külm nagu lihalett. Tunnen seda tunnelit sama hästi kui oma kodu esikut, kuid täna tundub see umbes 50 kraadi külmem ja jalgpalliväljaku jagu pikem kui tavaliselt. Heidan pilgu kõrvale. Seintel on endiste tšempionide tuttavad fotod. Navratilova. Lendl. McEnroe. Stefanie. Mina. Portreed on 90 cm kõrged ja võrdsete vahedega – liiga võrdsetega. Need on nagu puud uues äärelinna rajoonis. Ütlen endamisi: „Ära vaata selliseid asju. Tunnel ahendab su vaatevälja, aga sina koonda mõtteid.“
Turvaülem hüüab: „Kõik on valmis, etendus võib alata!“
Kõnnime edasi.
Liigume valguse poole. Pärast hoolikat ettevalmistust astub Baghdatis minust kolm sammu eespool. Äkki lööb meile näkku üks teine valgus, pimestavalt sähviv. Telekaamera. Reporter küsib Baghdatiselt, kuidas too end tunneb. Mu vastane ütleb midagi, aga ma ei kuule, mida.
Nüüd on kaamera minu näo ligidal ja reporter esitab sama küsimuse.
„See võib olla üldse teie viimane võistlus,“ ütleb reporter. „Kuidas te end tunnete?“
Vastan midagi, aga mul pole aimugi, mida ütlen. Aga pärast aastatepikkust praktikat on