„Hmm.“
Me jõuame staadionile. Fännid tunglevad. Annan mõne autogrammi, siis sukeldun väikesest uksest sisse. Kõnnin mööda pikka tunnelit riietusruumi. Gil läheb turvameestega konsulteerima. Ta tahab neile alati täpselt teada anda, millal me treeningväljakule läheme ja millal tagasi tuleme. Viskame Darreniga kotid maha ja läheme otse massaažiruumi. Heidan lauale pikali ja palun esimest ligi sattunud füsiot, et ta mul selga mudiks. Darren lipsab välja ja naaseb viie minuti pärast kaheksa äsja keelestatud reketiga. Ta asetab need mu kotile. Ta teab, et ma tahan need ise kotti panna.
Mu kott on mu kinnisidee. Hoian seda piinlikult organiseerituna ja ma ei vabanda selle hullunud alalhoidlikkuse pärast. Kott on minu tööportfell, reisikohver, tööriistakast, lõunasöögikarp ja värvipalett. See peab mul alati korras olema. Kott on see, mille ma viin väljakule ja sealt ära – need on kaks hetke, mil mu meeled on eriliselt teravad, nii et tunnen koti kaalust viimset kui üht grammi. Kui keegi peaks sinna kas või paari sokke libistama, ma tunneksin seda. Tennisekott on paljuski nagu süda – alati peab teadma, mida see sisaldab.
See on ka funktsionaalsuse küsimus. Ma vajan oma kaheksat reketit laotuna tennisekotti valmimise järjekorras – viimasena keelestatud reket põhjas ja esimesena keelestatud kõige peal, sest mida kauem reket seisab, seda rohkem pinget keeltest kaob. Alati alustan matši kõige varem keelestatud reketiga, sest tean, et see on kõige väiksema pingega.
Mu reketite timmija on vana kooli mees Vanast Maailmast, Tšehhi kunstnik nimega Roman. Ta on parim ja peabki olema: keeled võivad muuta matši, matšid võivad muuta karjääri ja karjäär võib muuta elu. Kui ma tõmban uue reketi kotist välja ja hakkan servima, siis keele pinge võib olla väärt sadu tuhandeid dollareid. Et ma mängin oma pere, heategevusfondi ja kooli jaoks, siis on iga keel nagu juhe lennukimootoris. Arvestades kõike, mida ma ei saa muuta, võtan ma painavalt tõsiselt neid väheseid asju, mida saan, ja reketi keelestus on üks neist.
Roman on minu jaoks nii tähtis, et ma võtan teda igale poole kaasa. Ta elab New Yorgis, aga kui ma mängin Wimbledonis, siis ta kolib Londonisse, ja kui ma mängin Prantsusmaa lahtistel, on ta pariislane. Vahel, tundes end mõnes võõras linnas eksinu ja üksildasena, istun Romani juures ja vaatan, kuidas ta mõnd reketit keelestab. Asi pole selles, et ma teda ei usalda. Just vastupidi: ma rahunen, pinged saavad maandatud ja saan inspiratsiooni vaadates, kuidas meister töötab. See meenutab mulle, kui erakordselt oluline on teha oma tööd hästi.
Uued reketid tulevad Romanile suures kastis otse tehasest ja nendega on alati jama. Asjatundmatule silmale näivad need identsed, kuid Romani jaoks on need sama erinevad kui näod inimhulgas. Kulm kortsus, keerutab ta reketeid käes ja teeb siis oma arvutusi. Viimaks ta alustab. Kõigepealt eemaldab ta tehases pandud aluskatte ja paneb sinna minu käepidemekatte, mis on ekstra minu jaoks tehtud ja mida olen kasutanud alates 14. eluaastast. See kate on sama isiklik kui mu pöidlajälg, ta ei vasta mitte üksnes mu käe kujule ja sõrmede pikkusele, vaid arvestab ka rakke mu peopesas ja pigistuse jõudu. Romanil on minu käe järgi tehtud vorm, mille ta reketi külge kinnitab. Siis mähib ta selle vasikanaha sisse, mida ta tambib õhemaks ja õhemaks, kuni paksus on paras. Neljatunnise mängu ajal võib millimeetrine erinevus tunduda sama ärritav ja häiriv nagu kivike kingas.
Kui käepide on valmis, paneb Roman reketile sünteetilised keeled. Ta pingutab neid, laseb lõdvemaks, pingutab uuesti, timmib neid sama hoolikalt kui viiulikeeli. Siis ta teeb tindiga keeltele šablooni abil logod peale ja vehib reketitega, et tint kiiremini kuivaks. Mõned keelestajad värvivad reketeid vahetult enne mängu, kuid minu arvates on see mõtlematu ja ebaprofessionaalne. Kuivamata tint määrib palle ja pole midagi halvemat kui mängida punase- või mustavärviliste pallidega. Mulle meeldib kord ja puhtus ning see välistab tindiplekised pallid. Korratus on segaja ja iga segaja on väljakul potentsiaalne pöördepunkt minu kahjuks.
Darren avab paar pallipurki ja pistab kaks palli taskusse. Võtan lonksu Gili vett, seejärel tualetiskäik ning siis soojendust tegema. Turvamees James juhib meid tunnelisse. Nagu tavaliselt on ta pressitud kitsasse kollasesse turvasärki ja teeb mulle silma, justkui öeldes „Turvamehed peavad olema erapooletud, aga mina olen sinu poolel“.
James on olnud USA lahtistel peaaegu sama kaua kui mina. Ta on mind juhatanud mööda seda tunnelit enne ja pärast hiilgavaid võite ning piinavaid kaotusi. Suur ja lahke, karmi mehe armidega, mida ta uhkusega kannab, on James natuke Gili moodi. Ta peaaegu nagu võtaks Gili koha üle nendeks mõneks tunniks väljakul, kui ma olen väljaspool treeneri mõjusfääri. USA lahtistel on inimesi, kelle olemasoluga arvestad – ametnikud, pallipoisid, massöörid – ja nende kohalolek on alati rahustav. Nad aitavad meeles pidada, kus ma olen ja kes ma olen. James on selle nimekirja tipus. Ta on üks esimesi inimesi, keda otsin, kui Arthur Ashe’i staadionile astun. Teda nähes tean, et olen tagasi New Yorgis ja ühtlasi heades kätes.
Alates 1993. aastast, kui pealtvaataja Hamburgis väljakule tormas ja Monica Selesit mängu ajal pussitas, peab USA lahtistel iga mängija tooli taga kõikide vaheaegade ja väljakupoolte vahetuste ajal turvamees seisma. James tagab alati, et tema on see, kes seisab minu tooli taga. Tema võimetus erapooletu olla on lõpmata võluv. Kurnava mängu ajal märkan tihti Jamesi murelikku nägu ja ma sosistan: „Ära muretse, James, küll ma ta lohku tõmban.“ See paneb ta alati muhelema.
Nüüd, mind soojendusväljakule saates ta ei muhele. Ta paistab kurb. Ta teab, et see võib olla meie viimane õhtu koos. Siiski ei loobu ta meie matšieelsest rituaalist. Ta ütleb sama asja, mida alati:
„Las ma aitan sul kotti kanda.“
„Ei, James, keegi ei kanna seda peale minu.“
Rääkisin Jamesile, et ma nägin seitsmeaastaselt, kuidas Jimmy Connors laskis kellelgi oma kotti tassida, nagu oleks ta Julius Caesar. Tõotasin sealsamas, et mina kannan enda kotti alati ise.
„Olgu,“ ütleb James naeratades. „Ma tean, ma tean. Ma mäletan. Lihtsalt tahtsin aidata.“
Siis ma küsin: „James, kas kaitsed täna ka mu seljatagust?“
„Jah, ma kaitsen su seljatagust, sõbrake. Kindel see. Ära muretse mitte millegi pärast. Sina lihtsalt hoolitse mängu eest.“
Astume hämarasse udusesse septembriõhtusse. Taevas on lilla- oranžitriibuline. Astun tribüünide juurde, surun mõnel fännil kätt, annan enne soojendust veel paar autogrammi. Seal on neli harjutusväljakut ja James teab, et ma tahan endale seda, mis on publikust kõige kaugemal, nii et me Darreniga saaksime soojendusel pisut privaatsust ja strateegiat läbi arutada.
Oigan, kui esimese tagakäepalli mööda joont Darreni eeskäele saadan.
„Ära sellist lööki täna tee,“ ütleb ta. „Baghdatis teeb sulle sellega haiget.“
„Kas tõesti?“
„Usu mind, semu.“
„Ja sa ütled, et ta liigub hästi?“
„Jah, üsna hästi.“
Mängime 28 minutit. Ma ei tea, miks ma märkan detaile – täpset aega pärastlõunase duši all; kui kaua soojendust teeme; mis värvi on Jamesi särk. Ma ei taha märgata, kuid teen seda kogu aeg ja mäletan ilmselt elu lõpuni. Mälu ei ole tennisekoti moodi – selle sisu suhtes ei ole mul sõnaõigust. Kõik läheb sisse, aga miski ei näi välja tulevat.
Selg tundub korras olevat. Normaalne jäikus, kuid piinav valu on kadunud. Kortikosteroid töötab. Tunnen end hästi – kuigi tegelikult on määratlus hästi välja kujunenud alles viimastel aastatel. Siiski tunnen end paremini kui hommikul silmi avades ja kaotusmõtteid heietades. Ma võin selle veel võita. Homme on sellel muidugi rasked füüsilised tagajärjed, kuid ma ei saa elada homses, samuti nagu mitte eilses.
Tagasi riietusruumis, tõmban higised riided seljast ja lippan duši alla. Päeva kolmas dušš on lühike, praktiline. Pole enam aega ei nutta ega end juhendada.