Rahva kisa muutub kõvemaks, kui me toolide poole astume. See on valjem, kui ma arvasin, valjem kui ma eales New Yorgis kuulnud olen. Hoian pilgu maas ja lasen müral endast üle voolata. Nad armastavad seda hetke; nad armastavad tennist. Ma ei tea, mida nad tunneksid, kui nad mu saladuse teada saaksid. Vahin väljakut. Alati on väljakud olnud minu elu kõige ebanormaalsem osa, kuid praegu on see ainus normaalne koht kogu selles segaduses. Väljak, kus ma olen tundnud end üksildase ja paljastatuna, on nüüd koht, kus loodan leida varjupaika selle ülimalt emotsionaalse hetke eest.
ESIMESE SETI VÕIDAN 6: 4. Pall kuuletub igale mu käsule. Samamoodi selg. Keha tundub sooja ja vedelana. Kortikosteroid ja adrenaliin teevad head koostööd. Võidan ka teise seti 6: 4. Näen finišijoont.
Kolmandas setis hakkan väsima. Kaotan tähelepanu ja kontrolli. Baghdatis muudab samal ajal mänguplaani. Ta mängib meeleheitlikult ja see on võimsam ravim kui kortikosteroid. Ta hakkab elama praeguses hetkes. Ta võtab riske ja iga risk tasub ära. Pall ei kuuletu mulle enam ja soosib teda. See põrkub järjekindlalt tema teele ja annab talle enesekindlust. Näen seda tema säravates silmades. Tema esialgne meeleheide on muutunud lootuseks. Ei, vihaks. Ta ei imetle mind enam. Ta vihkab mind ja mina teda ja nüüd me irvitame ja lõriseme ja püüame seda matši teineteiselt kätte saada. Rahvas toitub meie vihast, lõugab, trambib pärast iga punkti jalgu. Enam nad ei aplodeeri, vaid laksavad käsi teineteise vastu – kõik see tundub primitiivne ja metsik.
Ta võidab kolmanda seti 6: 3.
Ma ei saa midagi teha, et Baghdatise rünnakut aeglustada. Vastupidi, kõik läheb hullemaks. Ta on lõppude lõpuks alles 21-aastane, teeb end alles soojaks. Ta on leidnud oma rütmi, põhjuse ja õiguse siin olla, samal ajal kui minu noorus on möödas ja olen oma kehakellast valusalt teadlik. Ma ei taha viiendat setti. Ma ei saaks sellega hakkama. Surelikkus muutub nüüd edasiviivaks jõuks ja ma hakkan riskima. Lähen 4: 0 juhtima. Olen ees kahe servimurdega ja jälle on finišijoon nägemis- ja käeulatuses. Tunnen, kuidas magnetjõud mind tõmbab.
Siis tunnen üht teist jõudu end lükkamas. Baghdatis hakkab mängima aasta parimat tennist. Talle tuli vist äsja meelde, et on edetabeli kaheksas. Ta teeb uskumatuid lööke – ma ei teadnudki, et tal need üldse repertuaaris on. Olen püstitanud ohtlikult kõrge standardi, kuid nüüd ta vastab mulle sealt ja ületab mind. Ta murrab mind ja seis on 4: 1. Ta hoiab servi ja juba on seis 4: 2.
Nüüd algab matši tähtsaim geim. Kui ma selle võidan, võtan kontrolli seti üle uuesti enda kätte ja tuletan talle meelde – endale samuti –, et tal lihtsalt vedas, et ta sai ühe servi tagasi. Kui ma kaotan, siis on seis 4: 3 ja kõik algab uuesti. Meie õhtu saab uue alguse. Oleme teineteist juba kümme ringi materdanud, aga kui ma kaotan selle geimi, hakkab võitlus otsast peale. Mängime raevukas tempos. Ta paneb kõik mängu, ei hoia midagi tagasi ja võidab geimi.
Ta kavatseb selle seti võita. Ta pigem sureb, kui kaotab. Mina tean seda, tema ise teab ja publik tribüünidel samuti. 20 minutit tagasi olin kahe geimi kaugusel võidust. Nüüd olen kokku kukkumas.
Ta võidab seti 7: 5.
Algab viies sett. Ma servin, värisen, ei ole kindel, kas keha suudab veel kümmet minutitki vastu pidada, olen vastamisi noormehega, kes iga punktiga näib muutuvat üha nooremaks ja tugevamaks. Ütlen endamisi: „Ära lase sel niiviisi lõppeda. Kõikide viiside seas mitte sellisel viisil, andes ära kahesetilise edu.“ Baghdatis räägib samuti omaette, õhutab end takka. Me mängime mitu energilist punkti. Ta teeb vea. Mina annan järgmise punkti kohe tagasi. Ta kaevub sügavale, mina sügavamale. Ma servin tasa mängul ja me mängime meeletu punkti, mis lõpeb, kui ta lööb tagakäe tilkpalli, mille ma võrku vihistan. Karjun enda peale. Edu Baghdatisele. Esimene kord õhtu jooksul.
„Unusta see ära. Kontrolli, mida saad kontrollida, Andre.“
Ma võidan järgmise punkti. Jälle tasamäng. Ülev tunne.
Järgmise punkti annan talle. Tagakäelöök võrku. Edu Baghdatisele.
Masendav.
Ta võidab ka järgmise punkti, geimi, murrab mu servi ja juhib 1: 0. Lähme toolide juurde. Kuulen, kuidas rahvahulk Agassile kiidulaulu ümiseb. Võtan lonksu Gili vett, haletsen end, tunnen end vanana. Heidan pilgu Baghdatisele, mõtlen, kas ta on uhkust täis. Tema palub hoopis füsiol jalgu mudida. Ta palub meditsiinilist pausi, kuna vasak reielihas on pinges. Ta tegi mulle seda kõike pinges lihasega?
Rahvas kasutab vaikushetke laulmiseks. „Lähme, Andre! Lähme, Andre!“ Nad hakkavad lainet tegema. Tõstavad üles minu nimega plakateid.
„ Täname mälestuste eest, Andre!“ „See on Andre kodu.“
Viimaks on Baghdatis valmis jätkama. Tema serv. Alles ta murdis mind ja asus mängu juhtima, nüüd peaks tal jõudu ülearu olema. Kuid näib, et vahepealne paus on tema rütmi häirinud. Ma murran teda. Oleme tagasi servi peal.
Järgmised kuus geimi hoiame mõlemad servi. Siis, seisul 4: 4 minu servil mängime geimi, mis tundub nädalapikkune, üks kõige pingutavam ja sürreaalsem geim mu karjääris. Me möirgame nagu loomad, lööme nagu gladiaatorid, tema eeskäelöök, minu tagakäelöök. Keegi staadionil ei hinga. Isegi tuul lakkab puhumast. Lipud langevad mastis longu. 40: 30 peal teeb Baghdatis kiire eeskäelöögi, mis pühib mu positsioonilt minema. Vaevu jõuan pallini, et sellele reketiga pihta saada. Löön palli üle võrgu, ise karjatan valust, ja tema saadab järgmise palli mu tagakäele. Siban vastassuunda – oi, mu selg! – ja jõuan pallini täpselt õigel ajal. Aga ma olen selgroogu väänanud. Lülisammas on lukus ja närvid sees karjuvad. Hüvasti, kortikosteroid. Baghdatis lööb äralöögi tühjale väljakule ja kui ma vaatan, kuidas see lendab, tean, et mu parimad jõupingutused on selleks õhtuks möödas. Mida ma ka sellest hetkest alates ette võtan, on piiratud, häiritud, laenatud minu edaspidiselt terviselt ja liikuvuselt.
Heidan pilgu üle võrgu, et aimata, kas Baghdatis on mu valu märganud, kuid tema hoopis lonkab. Lonkab? Ta on krampides. Ta kukub maha ja haarab kätega jalgadest. Tal on suuremad valud kui mul. Ma suudan kaasasündinud seljavigastust iga kell paremini taluda kui äkilisi jalakrampe. Kui ta seal maas niiviisi väänleb, mõistan: ma pean vaid püstiasendis püsima, seda kuradima palli veel natuke liigutama ja las ta krambid teevad oma töö.
Hülgan kogu delikaatsuse ja strateegia. Ütlen endamisi: „Aluselised tõed. Kui sa mängid haavatuga, siis on see seotud instinkti ja reaktsiooniga. See ei ole enam tennis, vaid toores tahtejõudude proovilepanek. Pole enam järske lööke, petteliigutusi, jalgade tööd. Ainult meeleheitlik rabelemine.“
Uuesti jalul, on ka Baghdatis strateegiate kasutamise ja ka mõtlemise lõpetanud ning see muudab ta ohtlikumaks. Ma ei oska enam ennustada, mida ta teeb. Ta on valust hullunud ja keegi ei oska hullu käitumist ette aimata, kõige vähem tenniseväljakul. Tasamängul mu esimene serv ei õnnestu, siis saadan talle rasvase, mahlase teise servi, vähemalt 120 km tunnis, millest ta otse äralöögi lööb. Edu Baghdatisele.
Kurat. Ma komberdan ettepoole. Mees ei saa liikuda, aga ikkagi murrab mu servi?
Jälle olen ühe punkti kaugusel kaotusseisust 4: 5, mis laseks Baghdatisel matši võiduks servida. Ma sulen silmad. Jälle ei saa ma esimese serviga hakkama. Teen teise ebaleva servi, et punkti alustada, ja mingil põhjusel ei saa Baghdatis hakkama lihtsa eeskäelöögiga. Seis on jälle tasa.
Kui keha ja vaim vaaruvad kokkuvajumise äärel, tundub üks kerge punkt