Lähemal kaalutlusel olen otsustanud alata meeltetaju probleemiga. Mitte seepärast, et see oleks kuidagi hõlpsam lahendada, kuidagi lähemal lahendusele kui mingi teine filosoofiline probleem, vaid seepärast, et see nõuab selliste vaidlusküsimuste kaalutlemist, mida inimesed võivad uurida omaette. Võivad, ja teatava määrani teevadki, sest kõikidest filosoofilistest otsustustest just see lõppotsustus, et välismaailm tõepoolest ei “eksisteeri”, või pole tõepoolest “reaalne”, on kõige tuttavam mittefilosoofidele ja kõige sagedamini pilkeobjektiks. Aga ükskõik, kas inimesed mõnitavad seda, heidavad kõrvale või võtavad selle omaks, et oma sõpradele vaidluses meelehärmi teha, nad on vähemalt tuttavad sellega.
Maailm “tervemõistusliku” vaate järgi. Seda probleemi võib ka sedastada üsna lihtsalt teatava hulga küsimuste kujul. Millist liiki informatsiooni meie meeleorganid annavad meile välismaailma kohta? Kas see on usaldatav informatsioon? Kui see nii on, milline on siis nende objektide olemus, millede kohta saame informatsiooni? Teiste sõnadega, millist liiki asjadest koosneb välismaailm? “Tervemõistus” vastab neile küsimustele suuremat kõhklemata järgmiselt: (1) Ta deklareerib, et välismaailm koosneb substantsidest, milledel on kvaliteete; näiteks puu, mis on kõva või pehme, metall, mis on kollane või hõbedane. (2) Neid substantse tajume füüsiliste objektide näol, nagu toolid ja lauad, kuldsõrmused ja hõbešillingid, – kui me mitte ei juhtu olema teadlased, sest siis tajume midagi, mis on oletatavasti põhilisemad substantsid, nagu keemilised ühendid ja molekulid, milledest tavalised substantsid koosnevad, ja tajuksime, kui me instrumendid oleksid küllalt tundlikud, mida nad aga pole, veelgi põhilisemaid substantse, nagu aatomid ja elektronid. (3) Füüsilised objektid asetsevad “väljaspool” maailmas ja meie meeled näitavad neid meile täpselt sellistena, nagu nad on. Eriti aga, nende olemasolu ei sõltu sellest, kas me neid tajume. Kui meie meeleorganid, silmad, kõrvad või nina, satuvad nendega sobivatesse ruumilistesse suhetesse, siis öeldakse, et me tunnetame neid. Aga “tervemõistus” arvaks ka, et see, mis tegelikult “teab”, pole ise meeleorgan, vaid on mõistus või teadvus. Öeldakse siis, et meeleorganid on kanaleiks, millede kaudu füüsiliste objektide tunnetamist toimetatakse edasi mõistusse.
Aga iga ülalmainitud lauset eitavad paljud filosoofid ja kuigi pole sugugi selge, millised laused peaksid neid asendama, on küllaldasel määral selge, et selles kujus, milles nüüdsama neid sedastasin, ükski neist pole tõsi. Esimene lause, et maailm koosneb kvaliteetidega substantsidest, tuleb arutlusele VI päätükis, teise ja kolmanda lause, mis suurelt osalt vastastikku sõltuvad, arutlemine toob meid meeltetaju probleemi juurde. Käesolevas päätükis on meil tegemist päämiselt kolmanda lausega, mis väidab, et füüsilised objektid, mida tajume, on “väljaspool” maailmas ja nende eksisteerimine ei ole mingis mõttes sõltuv sellest, kas meie neid tajume. Enamik filosoofe on arvamisel, et nad ei asetse “väljaspool” maailmas mis tahes tavalises mõttes ja paljud on jõudnud otsustusele, et teatavas mõttes nende olemasolemine sõltub mõistusest või mõistustest, mis neid tajuvad. Teised filosoofid, kuigi väites, et “midagi” eksisteerib maailmas väljaspool meid endid, mille olemasolemine ei sõltu meie mõistusest, on siiski esildanud kaaluvaid põhjendusi väitmaks, et see “midagi” vähimalgi määral ei sarnane meie füüsilisile objektidele, milledega (kui uskuda “tervemõistuse” seletust selle asja kohta) puutume kokku. Tähendab, nad on eitanud teist eespool nenditud lauset. Selle viimase eituse põhjustega tuleb meil tegemist teises päätükis.
Mida näitavad meile meeled? Nimetagem neid objekte, millede kohta “tervemõistus” ütleks, et meie meeled meid teevad neist teadlikuks, tajutavateks objektideks. Mida meie meeled neist meile ütlevad? Esimesel pilgul näib, nagu ütleksid nad meile palju. Aga kaalutledes leiame, et palju sellest informatsioonist, mida meie meeled meile näivad andvat, ei ole suhtes sellega, mis toimub väljaspool meid, vaid sellega, mis sünnib meie sisemuses – mitte tajutavate objektidega, vaid meie oma kogemustega.
Oletagem, et ma surun keele vastu hambaid ja küsin küsimuse: “Mis see on, mida ma kogen või millest olen teadlik?” Esimesel pilgul vastus näiks olevat: “Ma olen teadlik oma hammastest.” Aga kas see vastus on tõeliselt õige? Kas see, mida ma tegelikult kogen, pole tunne mu keeles, mille on ehk põhjustanud keele ning hammaste kokkupuude, aga sellest hoolimata tunne, ja kuna ta on tunne, siis midagi, mis on mentaalne? Oletagem nüüd, et ma surun sõrmed vastu lauda, kas see, mida kogen, on laud? Jällegi osutub uurimisel endastmõistetav vastus kahtlaseks. Minu kogemuse vahetu objekt, millest otseselt olen teadlik, on, ütleksid paljud, aisting minu sõrmedes, sileduse, kõvaduse ja jaheduse aisting.
Võtkem veel üks näide. Kui seisan kahe jala kaugusel tulest, ma kogen kuumust ja “tervemõistus” ütleb mulle, et see kuumus on tule omadus. Kui ma aga liigun tulele lähemale, kuumus intensiivistub, kuni muutub valuks. Aga valu nüüd on kindlasti minus ja mitte tules; ja et siis seega valu on ainult kuumuse intensiivsem aste, võib järeldada, et kuumus oli ka minu aisting ja mitte tule omadus. Juustukärbse jalakene on nii väike, et ilma mikroskoobi abita me ei saa seda näha. Kas me seepärast peame oletama, et juustukärbes ei saa näha omaenese jalga? See näib ebatõenäolisena. Me peame järeldama siis, et juustukärbse jalakese näiv suurus varieerub vastavalt mõistuse olemusele, mis seda tajub – et jalal on tegelikult üks näiv suurus juustukärbse jaoks ja teine meie jaoks. Aga jalal ei või olla ühel ja samal ajal kaht erinevat suurust. Kas tal on siis mingit reaalset suurust üldse? Kas asi ei seisa mitte selles, et suurus ei ole nähtava objekti endasisene4 omadus, omadus, mis tal on iseendast, vaid suhtes tajuja mõistuse olemusega ning sellest sõltuv.
Näide tornist. Arutlegem suuruse juhtumit veidi detailsemalt. Oletagem, et ma vaatlen kirikutorni. Selle kõrgus näib muutuvat vastavalt kaugusele, millelt ma teda silmitsen. Ilmneb näiteks, et tal on ise kõrgus vaadelduna poole miili, ise saja ja ise viie jardi kauguselt, aga siis, kui ma otse tema all seisan, pole ma üldse võimeline hindama ta kõrgust. On niisiis olemas hulk erinevaid kõrgusi, mis kirikutornil näivad olevat. Kuidas saaksin ma ütelda, milline neist on või esindab selle reaalset kõrgust? “Tervemõistus” vastaks sellele küsimusele mõõduridva või rihma või mis tahes aparaadi tarvituselevõtmisega, milledega harilikult mõõdetakse torne, ja tähendaks üles vastava aparaadi lugemi. Oletagem, et lugem aparaadi, olgu see mõõdurihm, skaalal on 150 jalga. Siis me ütleme, et 150 jalga on torni reaalne kõrgus. Aga kas see vastus jääb püsima uurimisel? Kahtlemata praktilisteks otstarveteks küll, kuid filosoofilisteks mitte.
Esiteks, oleme möönnud, et torn näib omavat erinevaid kõrgusi erinevates kaugustes asuvatele erinevatele vaatlejatele. See, mida tahame teada, on, milline neist erinevatest näilikkustest on tõepoolest ta kõrgus. Nüüd aga, 150 jalga on üks neist kõrgustest, nimelt kõrgus, mis tornil näib olevat mõõdurihmale, mis tõmmatud kogu ta väga tõhusat pikkust pidi torni välispinda mööda. Aga miks peaks mõõdurihmale omistatama eelistatava vaatleja tiitel ja miks peaks asendit, mis on vahetus kokkupuutes välisseinaga, vaadeldama eelistatava asendina, nii et meil oleks õigus öelda, et ainult sellel asendil viibivale vaatlejale ilmneb reaalne kõrgus?
Teiseks, mis laadi informatsiooni annab meile tõepoolest mõõdurihma lugem 150 jalga? Me tahame teada, milline on torni tegelik kõrgus, ja me saame teada, et see on 150 jalga. Aga mis on 150 jalga? See on matemaatiline väljend, nimetus, mille anname teatavaile kõrguse liikidele, näiteks kõrgusele, mis on tornil. Niisiis, kui tahame teada, milline on torni reaalne kõrgus, öeldakse meile, et see on 150 jalga, ja kui tahame teada, mis on 150 jalga, me leiame, et see on see liik kõrgust, mis on tornil ning mis tahes muil asjul, mis on juhtumisi täpselt sama kõrged kui torn. Meie informatsioon on tegelikult lausa ringlev.
Kolmandaks, mida võime seletada mõõdurihma enda kohta? Oleme ülal näitena toonud rea illustratsioone mõistutamiseks (suggest), et omadused, mida aistitavad objektid näiliselt omavad, ei kuulu neile tegelikult, vaid on kas meie oma kogemise omadused või, kuna meil kogemus neist varieerub, on igal juhul sõltuvad ja määratletud meie kogemise poolt. Aga kui see on nii, pole meil mingit õigust eeldada, et mõõdurihm on vaba tulemustest, mida on mõistutanud eelnenud analüüs, et tal reaalselt iseendast on omadusi, mis tal näivad olevat, ja eriti, et tal on pikkus,