Selle plaani teostamisel olen püüdnud midagi ütelda enamiku küsimuste kohta, mida tavaliselt tõstetakse filosoofilises arutelus. On siiski puudu mõned, mida olen sunnitud välja jätma oma võimetuse pärast käidelda neid viisil, mis rahuldaks esitamise selguse nõuet, mida olen ette võtnud täita. Raamatu kahes esimeses osas on tõstetud vaidlusküsimusi käsitletud nende häilt ning halvult külgedelt ja üksikute filosoofide vaateid on sisse toodud ainult siis, kui nad osutuvad eriti relevantseiks aruteldava probleemi suhtes. Nii on Hume’i kriitika põhjuse mõistele antud päätükis “Põhjuslikkusest” ja Aristotelese vormi ja mateeria õpetus esitatud päätükis “Substants ja ta omadused”. Neis kahes osas olen kulgenud, eeldades, et filosoofia teemad on tähtsamad kui filosoofid, kes neid esile tõid, ning daatumid, millal neid esitleti, ja asjaomaste filosoofide mõtted on seepärast toodud sisse vaid teemade illustreerimiseks. Jõudes suurte filosoofide süsteemide juurde III osas, ma ei ole, nagu tavaliselt kombeks, kritiseerinud esitatud vaateid. Mõnel juhul siiski, näiteks Aristotelese kriitika puhul Platoni ideedeteooria kohta ja kriitika puhul, mille moodne realism on suunanud taju idealistliku seletuse vastu, ei ole kriitika ajalooliselt vähem tähtis kui kritiseeritav teooria. Teistel juhtudel, näiteks pragmatistide kriitika puhul Hegeli Absoluutse kohta ja tõeteooria kohta, mis sellest tuleneb, moodustab kriitika uue koolkonna lähtepunkti. Sedaliiki erijuhtudel olen sisse toonud kriitika koos kritiseeritavate vaadetega. Olen siiski harilikult loobunud oma isiklikust kriitikast; tavaliselt, aga mitte alati – asjaolu, mis toob mind erapoolikuse küsimuse juurde. Et minu hooleks on olnud esitada teiste vaateid, olen püüdnud nii palju kui võimalik alla suruda enda omi. Katse on, arvan, üldiselt olnud edukas. Kuid pole inimesel võimalik alati säilitada täielikku erapooletust, kui asi puutub tema enese vaadetesse, ja olen teadlik, et on mõningaid kohti, kus see on kokku varisenud. XI päätükis subsisteeruvate objektide teooria käsitlemisel ja Platoni ideedeteooria arendamisel seoses esteetika filosoofiaga on minu enese filosoofilised arvamused jonnakalt sisse tunginud ja on avaldatud vaateid, milledel, kardan, pole palju paremat autoriteeti kui autori oma. Erapoolikus, kui ta on välditamatu filosoofias, on vähem kahjulik, kui ta on üles tunnistatud, ja ma olen teinud kõik võimaliku nende libisemiste häästamiseks, andes lugejale õigeaegse hoiatuse, kui mainitud lõiked on tulemas.
Sama tegutsemisviisi jätkates peaksin nüüd ja siinsamas parem tunnistama oma filosoofilised uskumused, niipalju kui mul neid on. Üldiselt öeldud, eelistan mõnd realismi ja pluralismi vormi. See tähendab, ma pole idealist, kes usub, et mõistus või mõte on ainuke reaalsus, ja ma ei mõtle, et argumendid, mida filosoofid on pakkunud kasuks oletustele, et universum mõnes tähtsas mõttes on tervik või üksus, oleksid veenvad. Ma pole ometi mitte materialist, sest minu meelest mõistus on reaalne ja ainulaadne tegur universumis. Mõistus ja mateeria on, kaldun arvama, mõlemad distinktsed ja redutseeritamatud reaalsused, ja mulle meeldiks avardada reaalsuse piire nii kaugele, et need hõlmaksid väärtuse elemente, nagu neid on vaadeldud Platoni ideedeteoorias. Tõepoolest on minu filosoofilisi üldvaateid enim mõjustanud Platon kui ükski teine filosoof. Moodsate filosoofide hulgast on mind päämiselt mõjustanud Bertrand Russelli varajased filosoofilised kirjutised.
Igale filosoofiale võib ette heita, et ta annab enam informatsiooni filosoofi kui universumi kohta. Ma ise ei usu, et see etteheide oleks õige, ent ükski filosoof ei tahaks oletada, et teatav element isikust, isiklikest lootustest ja soovidest, isiklik temperament ja ettevalmistus, isiklik dispositsioon ja igatsus paratamatult on sängitatud igasse filosoofiasse. Ega saada seda ka täiesti välja jätta käsitlusest, mis püüab piirduda aruandmisega teiste filosoofiatest. Seega siis on paratamatu teatud erapoolikus; mul on sellest kahju, ent ma ei saa sinna midagi teha.
Alguses ütlesin, et ma ei kavatse hakata kaitsma filosofeerimise harrastamist või anda põhjendusi, miks filosoofiat peaks õpitama. Kavatsen siiski lubada endale väljendada ühe arvamuse. Mõtlen, et filosoofia külgetõmbejõud seisneb suurelt osalt ta kõikehaaravuses. Filosoof püüab aru saada maailmast kui tervikust, mitte nagu füüsik või bioloog selle ühest eri valdkonnast, vaid kõikide nende andmete kogusummast, mida pole täiendanud vähem tavalise inimese moraalsed intuitsioonid, pühaku religioosne teadvus, kunstniku esteetiline lõbu ja inimsoo ajalugu kui füüsiku ja bioloogi avastused. Sellise uurimisviisi pahemuseks on kehtestatud resultaatide puudumine. Filosoofial pole pakkuda mingit ühilduvat teadmiste kogu ja paljud kalduvad kannatamatusele ta mittelõplikkuse pärast.
Paljud, ent mitte kõik; mõnede jaoks just filosoofia mittelõplikkus on tema veetlus. Mitte teadmine, vaid selle otsimine tundub neile erutav ja neile nagu näiks paistvat, et universumil, mis lubab end täielikult mõista, on midagi kulunut ja labast juures. Meelis (pleasant)2 on elus hoida imetlemise tunnet, kaedes maailma rikkalikkust ja kummalisust; pole sugugi vähem meeldiv vaadelda inimmõistuste mitmekesisusi. Nagu on vaja igat liiki inimesi maailma rajamiseks, on vaja igat liiki mõistusi, et rajada tõde maailma kohta. Praegusajal, mil rakendusteadused on teinud palju nähtavalt maailmalt saladuslikkuse ja imelikkuse (wonder) röövimiseks, ja valitsusvormid on maha kärpinud inimmõistuse erinevused ja vaatavad tigedalt vaba mõistuse tegevusele, on filosoofial eriline väärtus. Filosoofia harrastamisel hõljub inimmõistus vabalt. Aineala piiratusest kammitsemata, mõjustamata kõigest ajalisest ja osalisest, tunnustab ta vaid neid seadusi, mis valitsevad vaid ta enda arutlemist. See vabalt funktsioneeriva mõistuse erapooletu tegevus on hüvesid suuremate hulgast, mida inimolendid võivad nautida. On loomulik tunda huvi maailma vastu, milles eksisteerime, ja pingutus rahuldada oma uudishimu, isegi kui ta ei saa iial olla täiesti edukas, ei saa eales jääda ilma rahuldustundest. Nii nagu inglise filosoof F. H. Bradley on öelnud: “Metafüüsika võib olla viletsate põhjenduste leidmine selle jaoks, mida instinktiivselt usume; aga tahta leida neid põhjendusi pole ka mitte muud kui instinkt.” Seega, viimases instantsis filosoofia uurimise põhjuseks on rahulolu, mida see toob. Kui sel raamatul õnnestub edasi anda lugejale osagi sest rahuldusest, mida filosoofia on andnud ta kirjutajale, siis pole ta kirjutatud asjata.
Hoolimata mu otsusest olla iga hinna eest lihtne ja selge, kardan, et mõned järgnevad leheküljed pakuvad üsna raskepärast lugemismaterjali neile, kes esmakordselt lähenevad filosoofiale.
Olen siia asetanud asteriski raskemate päätükkide ette ja soovitaksin, et need jäetaks välja esmakordsel lugemisel.
Avaldan käsikirja mitmete päätükkide lahke lugemise ja väärtuslikkude ettepanekute eest, mida olen omaks võtnud, tänu järgnevaile: professor L. S. Stebbing (ptk. V), mr. H. B. Acton (ptk-d XIV ja XV), mr. H. W. Durant (ptk. XVII) ja miss Dorothy Emmet (ptk. XX). Dr. A. C. Ewing samuti on mind aidanud kohati raamatu esimeses osas. Eelmainitud pole aga mingis mõttes vastutavad väljendatud vaadete eest.
I osa
Tunnetusteooria
I. MIDA ME TUNNETAME VÄLISMAAILMAST?
1. Probleemi sedastamine
Sissejuhatavat. Pole kerge otsustada, kuidas alustada filosoofiat käsitlevat raamatut. Filosoofilised probleemid on üksteisega tihedalt seotud, nii tihedalt, et mõned filosoofid arvavad, et kui milline tahes neist on täiesti rahuldavalt lahendatud, siis sellest tuleneb nende kõikide lahendumine. Kas see on nii, ei ole võimalik öelda, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et täielikult rahuldav lahendus millisele tahes neist probleemidest saavutatakse inimmõistuse poolt selle praeguses arenemisjärgus. Tõsi on siiski, et enamik filosoofilisi küsimusi varem või hiljem tõstab samad probleemid. Filosoofias viivad kõik teed, kui mitte samasse Rooma, siis vähemalt samasse labürinti, nii et ei olegi väga suure tähtsusega asjaolu, millise sa valid oma teekonna alguseks.
Aga fakt,