„Kuda sa kurat julged muga niimoodi rääkida?”
„Olgu peale,” ütles Kay valjusti üle melu, pani kruusi taas põrandale ja tõusis, peljates seda, mille oli valla päästnud; siis hüüatas ta tõeliselt häirituna: „Terri!”, sest Terri hiivas end tugitoolist püsti ning tõmbus selle teise käetoe najal küüru, nägu tütre poole; nad olid nagu kaks groteskset veesülitit: karjusid teineteise peale, ninad peaaegu vastamisi.
„Krystal!” karjatas Kay, kui Krystal rusika tõstis.
Krystal viskus hooga tugitoolist ja emast eemale. Teda üllatas tunne, kuidas soe vedelik mööda põski voolab, ja segaduses arvas ta, et see on veri, kuid need olid pisarad, kõigest pisarad, sõrmeotstel selged ja säravad, kui ta need ära pühkis.
„Olgu peale,” ütles Kay rammetult. „Rahuneme palun maha.”
„Rahune, kurat, ise maha,” ütles Krystal. Värisedes pühkis ta käsivarrega nägu ning läks siis ema tooli juurde tagasi. Terri võpatas, kuid Krystal kahmas vaid suitsupaki, libistas viimase suitsu ja välgumihkli välja ning pani sigareti põlema. Suitsu pahvides sammus ta emast eemale akna alla ja keeras selja, üritades pisaraid silmist välja pigistada, enne kui need ise kukuvad.
„Nii,” ütles Kay seistes, „kui me sellest rahulikult rääkida saame …”
„Oh, mine persse,” ütles Terri loiult.
„Asi on Robbie’s,” ütles Kay. Ta seisis ikka veel, kartes end lõdvaks lasta. „Just selle pärast ma siin olengi. Ma tahan veenduda, et Robbie’ga on kõik korras.”
„Noh, ta ei läind sinna kuradi sõime,” ütles Krystal akna juurest. „See, kurat, pole kuritegu.”
„… kurat, pole kuritegu,” soostus Terri tuhmilt takka kiites.
„Asi pole ainult sõimes,” sõnas Kay. „Robbie’l oli paha ja valus, kui ma teda eile nägin. Ta on liiga suur, et mähkmeid kanda.”
„Ma võtsin selle kuradi mähkme ära, tal on nüüd püksid jalas, ma ju ütsin!” hüüdis Krystal vihaselt.
„Anna andeks, Terri,” ütles Kay, „aga sa polnud sellises seisundis, et üksi väikese lapse eest hoolitseda.”
„Ma pole …”
„Sa võid ju mulle korrutada, et ei tarvitanud,” ütles Kay, ja Krystal kuulis Kay hääles esimest korda midagi tõelist ja inimlikku: pahameelt, ärritust. „Kuid kliinikus võetakse sinult proov. Me mõlemad teame, et see on positiivne. Kliinikus öeldi, et see on su viimane võimalus, et sind visatakse jälle välja.”
Terri pühkis käeseljaga suud.
„Teate, ma näen, et kumbki teist ei taha Robbie’st ilma jääda …”
„Ära, kurat, siis vii teda ära!” karjus Krystal.
„Asi pole nii lihtne,” ütles Kay. Ta võttis taas istet ja tõstis raske kausta põrandalt, kuhu see oli kukkunud, jälle sülle. „Kui Robbie möödunud aastal sinu juurde tagasi tuli, Terri, siis sa heroiini ei tarvitanud. Sa tõotasid, et jääd puhtaks ja teed võõrutusravi läbi, ning nõustusid veel mõne tingimusega, nagu see, et Robbie käib endiselt sõimes …”
„Jah, ja ma viisingi teda …”
„… mõnda aega,” lisas Kay. „Sa viisid teda mõnda aega sinna, aga, Terri, vormitäitest ei piisa. Pärast seda, mida ma eile siin käies nägin, ja pärast jutuajamist sinu võõrutusravi tugiisiku ja proua Harperiga tuleb meil ilmselt veel kord vaadata, kuidas asjad arenevad.”
„Mida see tähendab?” küsis Krystal. „Veel ühte kuradi juhtumianalüüsi, eks ole. Milleks seda ikkagi vaja on? Milleks seda vaja on? Robbie’l pole äda miskit, ma vaatan ta järgi – ole, kurat, vait!” röögatas ta Terrile, kes tahtis tugitoolist midagi vahele hüüda. „Tema mitte – mina vaatan poisi järgi, eks ole!” karjus ta Kayle näost õhetades, vihapisarad paksult värvitud silmis, ning tonksas endale sõrmega vastu rinda.
Selle kuu vältel, mil Robbie kasuperes elas, oli Krystal tal korrapäraselt külas käinud. Poiss oli tema külge klammerdunud, tahtnud, et ta teed jooma jääks, nutnud, kui ta ära läks. Oli tunne, nagu oleks sul pool sisikonda välja lõigatud ja pantvangi võetud. Krystal oli tahtnud, et Robbie vanamamma Cathi juurde viidaks, nii nagu tema oli seal käinud oma lapsepõlve neil aegadel, kui Terri eluga hakkama ei saanud. Kuid vanamamma Cath oli nüüd vana ja põdur ning tal polnud Robbie’ga tegelemiseks mahti.
„Ma saan aru, et sa armastad oma venda ja teed tema heaks, mis suudad, Krystal,” ütles Kay, „aga sina pole Robbie seaduslik …”
„Miks ei ole? Ma olen, kurat, tema õde, eks ole!”
„Olgu peale,” ütles Kay kindlalt. „Terri, ma arvan, et meil tuleb tõsiasjadele silma vaadata. Bellchapel viskab su päris kindlasti võõrutusest välja, kui sa kohale ilmud, teatad, et pole süstinud, kuid proov on positiivne. Su tugiisik tegi selle mulle telefoni teel täiesti selgeks.”
Terri kössitas tugitoolis, nähes oma puuduvate hammastega välja otsekui kummaline segu vanaeidest ja lapsest, pilk tühi ja lohutamatu.
„Minu arvates on ainus võimalus, kuidas sa saad väljaviskamist ära hoida, see,” jätkas Kay, „kui sa ausalt tunnistad, et süstisid, võtad eksimuse eest vastutuse ja näitad, et soovid uue lehekülje pöörata.”
Terri lihtsalt vahtis. Valetamine oli ainus, millega Terri oskas oma arvukatele süüdistajatele vastata. Jah, olgu peale, lase siis käia, anna siia, ja siis: Ei, ma pole seda teind, ei teind, kurat, ma pole …
„Kas oli mingi eriline põhjus, miks sa sel nädalal heroiini tarvitasid, samal ajal kui sa juba niikuinii suuri metadoonikoguseid võtad?” küsis Kay.
„Jah,” vastas Krystal. „Jah, sest Obbo ilmus välja ja ema ei ütle talle kuradile kunagi ei!”
„Pea suu,” ütles Terri, kuid ilma vihata. Paistis, et ta üritab aru saada Kay sõnadest, sellest kummalisest ja ohtlikust soovitusest tõtt rääkida.
„Obbo,” kordas Kay. „Kes see Obbo on?”
„Üks kuradi pasakott,” ütles Krystal.
„Sinu diiler?” küsis Kay.
„Pea suu,” soovitas Terri uuesti Krystalile.
„Miks, kurat, sa talle lihtsalt ära ei öeld?” karjus Krystal emale.
„Olgu peale,” ütles Kay taas. „Terri, ma helistan su tugiisikule. Ma katsun teda veenda, et minu meelest tuleb perele kasuks, kui sa võõrutusega jätkad.”
„Ausalt?” küsis Krystal jahmunult. Ta oli Kayd jubedaks mõrraks pidanud, isegi jubedamaks mõrraks kui too kasuema oma laitmatu köögi ja lahke tooniga, mida ta Krystali puhul kasutas ja mille tõttu Krystal tundis end nagu viimane rämps.
„Jah,” ütles Kay, „ausalt. Aga, Terri, mis meisse, see tähendab lastekaitsesse puutub, siis asi on tõsine. Me peame Robbie kodust olukorda hoolega jälgima hakkama. Me tahame muutust näha, Terri.”
„Olgu’s, jah,” nõustus Terri, nagu ta kõige ja kõigiga nõustus.
Kuid Krystal ütles: „Küll te näete, jah. Ta võtab ennast käsile. Mina aitan. Ta võtab ennast käsile.”
II
Shirley Mollison veetis kolmapäevad Yarvilis Edela-Inglismaa regionaalhaiglas. Siin tegid tema ja veel tosinkond vabatahtlikku abitöid, nagu raamatulaenutuskäru lükkamine ühe voodi juurest teise juurde, patsientide lillede eest hoolitsemine ning fuajees poes käimine nende eest, kes olid voodihaiged ja kellel külastajaid ei käinud. Shirley lemmiktöö oli ühe voodi juurest teise juurde käia ja toidutellimusi võtta. Kord, kui ta, märkmik käes ja kiletatud kaart rinnas, ringi kõndis, pidas üks mööduv arst teda haigla administraatoriks.
Vabatahtlikuks