Ta heitis pilgu üle saali (Andrew söandas vaadata, sest tüdrukut vahtis pool saali; Gaia jäi hiljaks, oli võõras ja ilus ja rääkijaks oli kõigest Suhvel) ning sammus kärmelt, kuid mitte liiga kiiresti (sest tal jätkus külma verd nagu Paksulgi) õpilaste selja tagant läbi. Andrew ei suutnud pead pöörata, et tüdrukut jälgida, kuid ühtäkki turgatas talle pähe mõte, mis kõrvad kumisema pani: et ta oli koos Paksuga edasi liikudes enda kõrvale vaba koha jätnud.
Ta kuulis, kuidas kerged kiired sammud lähenevad, ja siis oli tüdruk seal – oli otse tema kõrval istet võtnud. Tüdruk müksas tema tooli, tema keha nihutas Andrew’ oma. Poisi sõõrmed tabasid kerge lõhnaõlihõngu. Kogu tema vasak pool hõõgus Gaia lähedusest ja ta oli rõõmus, et tüdrukule lähem põsk on aknest vähem rikutud kui teine. Ta polnud iial Gaiale nii lähedal olnud ja arutas, kas julgeb tema poole vaadata, mingit äratundmise märki ilmutada, kuid otsustas samas, et kuna ta on liiga kaua istunud nagu halvatu, on hilja seda teha, nii et see loomulikult välja kukuks.
Vasakut oimu sügades, et nägu varjata, pööras ta silmamune, nii et nägi tüdruku käsi, mis olid rüpes lõdvalt kokku pandud. Küüned olid lühikesed, puhtad, lakkimata. Väikeses sõrmes oli lihtne hõbesõrmus.
Paksu vajutas ettevaatlikult küünarnuki Andrew’ ribide vahele.
„Lõpetuseks,” ütles Suhvel, ja Andrew taipas, et oli kuulnud Suhvlit seda sõna juba kaks korda lausumas ja et vaikus saalis oli hääletuseks tardunud, igasugune nihelemine oli lakanud ja õhk oli uudishimust, lustist ja kohmetusest paks.
„Lõpetuseks,” ütles Suhvel taas ja tema hääl värises talitsematult, „on mul väga … Mul on väga kurb uudis. Härra Barry Fairbrother, kes treenis kaks viimast aastat meie äärmiselt elukat … edu … edukat tütarlaste sõudenaiskonda, on …”
Ta neelatas ja asetas käe silme ette.
„… surnud …”
Suhvel Wall nuttis kõigi nähes; tema muhklik kiilaspea langes rinnale. Pealtvaatajatest voogasid ühekorraga üle ahhetus ja naerukihin ning paljude pilk pöördus Paksu poole, kes istus üleolevalt ja muretult, ilme veidi nöökav, kuid muidu rahulik.
„… surnud …” nuuksus Suhvel ja direktriss tõusis, näol pahane ilme.
„… ta suri … eile õhtul.”
Kusagilt saali tagarea keskelt kostis vali kraaksatus.
„Kes naeris?” röögatas Suhvel ja õhk pragises mõnusast pingest. „KUIDAS TE JULGETE! Milline tüdruk naeris, kes see oli?”
Härra Meacher oli juba jalul ja vehkis vihaselt kätega kellegi suunas, kes istus otse Andrew’ ja Paksu taha jääva rea keskel; Andrew’ tool sai taas löögi, sest Gaia oli nagu kõik teisedki ringi keeranud, et vaadata. Andrew’le tundus, nagu oleks kogu tema keha ülitundlikuks muutunud; ta tajus Gaia kumerdunud keha, mis oli tema poole pööratud. Kui ta end vastassuunda pööraks, puutuksid nende ülakehad kokku.
„Kes naeris?” kordas Suhvel naljakalt kikivarvule tõustes, nagu võiks sealt, kus ta seisis, süüdlast näha. Meacher pomises ja vehkis ägedalt õpilase poole, kelle oli süüdlaseks valinud.
„Kes see on, härra Meacher?” hõikas Suhvel.
Paistis, et Meacher ei taha öelda; ta nägi ikka veel vaeva, et keelitada süüdlast oma kohalt tõusma, aga kui Suhvel ilmutas häirivaid märke soovist puldi tagant lahkuda ja asja isiklikult uurida, kargas näost tulipunane Krystal Weedon püsti ja hakkas välja trügima.
„Kohe pärast kogunemist tuled minu kabinetti!” röögatas Suhvel. „Äärmiselt inetu – täielik lugupidamatus! Kao mu silmist!”
Kuid Krystal jäi rea lõpus seisma, näitas Suhvlile keskmist sõrme ja karjus: „MA EI TEIND MISKIT, VA TÖLL!”
Saalis puhkes erutatud vada ja naer; õpetajad tegid asjatuid katseid lärmi vaigistada ja paar pedagoogi tõusis toolilt, et oma klassi korrale kutsuda.
Topeltuks sulgus Krystali ja härra Meacheri selja taga.
„Rahu!” hüüatas direktriss ja saali valdas taas ebakindel, nihelemist ja sosinat tulvil vaikus. Paksu vaatas otse enda ette ja ometi kord näis tema ükskõiksus teeseldud ja jume veidi tumedam.
Andrew tajus, kuidas Gaia taas toolile laskus. Ta võttis julguse kokku, heitis pilgu vasakule ja naeratas laialt. Gaia naeratas vastu.
VII
Ehkki Pagfordi delikatessipood avati alles pool kümme, oli Howard Mollison varakult kohale tulnud. Ta oli kuuekümne nelja aastane erakordselt tüse mees. Suur rasvapõll rippus nii madalal tema reite kohal, et enamik inimesi mõtles talle esimest korda pilku heites otsemaid tema sugutile, arutades, millal ta seda viimati nägi, kuidas ta seda peseb, kuidas tal õnnestub sooritada akte, milleks suguti on ette nähtud. Osalt seetõttu, et tema füüsis tekitas selliseid mõttejadasid, ja osalt tänu heale suuvärgile suutis Howard peaaegu ühtviisi kohmetust tekitada ja relvituks teha, nii et kliendid ostsid esimesel poeskäigul peaaegu alati rohkem, kui olid kavatsenud. Ta latras tööd tehes lakkamatult, üks töntsakate sõrmedega käsi sujuvalt lihaviilutajat liigutamas, nii et siidpeened singilõigud viilutaja alla tsellofaanile langesid, ümmargused sinisilmad alati pilgutuseks valmis, topeltlõug lahedast naerust võdisemas.
Howard oli endale töörõiva kavandanud: valge särk, jäik tumeroheline puldanpõll, koortriidest püksid ja kütimüts, millesse ta oli pistnud mitu kalamehelanti. Kui kütimüts kord oligi naljana mõeldud, polnud see ammu enam nali. Iga tööpäeva hommikul asetas Howard personali tualettruumi väikese peegli ees selle tõsiselt ja ülitäpselt oma tihedatele hallidele lokkidele.
Poe avamine hommikuti pakkus Howardile alati rõõmu. Talle meeldis poes ringi liikuda, kui ainsaks heliks olid vaikselt surisevad külmkambrid, talle pakkus rõõmu selle kõige elluäratamine: tulede põlemapanemine, aknakatete ülestõstmine, kaante pealtvõtmine paljastamaks külmleti aardeid: kahvaturohelisi artišokke, oonüksmusti oliive, kuivatatud tomateid, mis kügelesid ürtidest kirjatud õlis nagu rubiinikarva merihobukesed.
Sel hommikul aga segunes Howardi naudingusse kärsitust. Tema äripartner Maureen oli juba hiljaks jäänud, ja nii nagu varem Miles, kartis ka Howard, et keegi jõuab sensatsioonilise uudise teatamisel temast ette, kuna Maureenil polnud mobiiltelefoni.
Ta seisatas võlvkäigu juures; see oli äsja raiutud seina, mis eraldas delikatessipoodi ja vana kingakauplust, millest pidi peagi saama Pagfordi uusim kohvik, ja kontrollis paksu läbipaistvat tööstuskilet, mis ei lasknud tolmul delikatessipoodi langeda. Nad kavatsesid kohviku avada enne lihavõtteid, et ahvatleda edelakrahvkondadesse reisivaid turiste, kelle jaoks Howard täitis igal aastal vaateaknad kohaliku siidri, juustu ja õlgkaunistustega.
Kelluke tema selja taga helises ja ta keeras ringi, paigatud ja toestatud süda erutusest põksumas.
Maureen oli kuuekümne kahe aastane kleenuke ümarate õlgadega naine ja Howardi algse partneri lesk. Kühmus kehahoid tegi naise palju vanemaks, kui ta oli, ehkki ta üritas iga hinna eest nooruse külge klammerduda: värvis juuksed süsimustaks, riietus erksatesse värvidesse ja vankus mõistusevastaselt kõrgetel kontsadel, mille ta poes Dr Scholli sandaalide vastu vahetas.
„Hommikust, Mo,” ütles Howard.
Ta oli otsustanud teadet kiirustamisega mitte ära rikkuda, aga peagi pidid kunded tulema ja tal oli nii mõndagi öelda.
„Uudist kuulsid?”
Naine tõmbas kulmu küsivalt kipra.
„Barry Fairbrother on surnud.”
Maureenil vajus suu lahti.
„Ei! Kuidas?”
Howard koputas oimule.
„Miski läks rikki. Ülemisel korrusel. Miles oli seal, nägi kõike pealt. Golfiklubi parklas.”
„Ei!” kordas naine.
„Surnud