Hing kippus kinni jääma. Rinnus oli tihke klomp. Alles nüüd taipas Gavin, et Barry Fairbrother oli tema parim sõber.
VI
Koolibuss oli jõudnud Fieldsi, Yarvili linna servas laiutava elurajoonini. Räpased hallid majad, mõnel seinad aerosoolvärviga nimetähti ja roppusi täis soditud; siin-seal laudadega kinni löödud aken, satelliiditaldrikud ja lokkav rohi – Andrew’ tähelepanu väärisid need kõik niisama vähe kui Pagfordi kloostri härmatisest sätendavad varemed. Kord oli Fields Andrew’d huvitanud ja araks teinud, kuid tuttavlikkus oli vaatepildi ammu labaseks muutnud.
Kõnniteed kihasid kooli minevatest lastest ja teismelistest, paljud neist külmast hoolimata T-särgi väel. Andrew märkas kurikuulsat nilbet Krystal Weedonit. Tüdruk lähenes mõlemast soost teismeliste rühma keskmes hüpeldes ja valjusti naerdes. Kummaski kõrvas õõtsus tal mitu rõngast ja stringide ülaserv oli madala värvliga dressipükste kohal selgelt näha. Andrew oli Krystalit tundnud algklassidest peale ja tüdruk seostus tema varase nooruse kõige värvikamate mälestustega. Lapsed olid tema nime üle naernud, kuid selle asemel et nutma hakata, nagu oleks teinud enamik väikesi tüdrukuid, oli viieaastane Krystal kaasa löönud, itsitanud ja karjunud: „Weed-on! Krystal weed-on!”1 Ja ta oli keset tundi püksid maha ajanud ja teeselnud, nagu teekski seda. Pilt tema paljast roosast vulvast püsis eredalt Andrew’ mälus; tunne oli selline, nagu oleks Jõuluvana äkki nende keskele ilmunud; ja tal oli meeles, kuidas näost tulipunane preili Oates Krystali klassist välja kupatas.
Kaheteistkümnendaks eluaastaks oli ühtluskooli üle viidud Krystalist saanud oma klassi kõige arenenuma kehaga tüdruk ning matemaatikatunnis jäi ta viivitama klassi tagaseina äärde, kuhu pidi siis, kui ülesanded tehtud olid, viima töölehed ja need järgmise vastu vahetama. Kuidas see asi alguse sai, polnud Andrew’l (kes sai matemaatika nagu ikka valmis viimasena) aimugi, aga klassi tagaseina ääres kapi peal kenasti rivis seisvate töölehti täis plastkarpide poole kätt sirutades nägi ta, kuidas Rob Calder ja Mark Richards kordamööda Krystali rindu mudisid ja muljusid. Enamik teisi poisse vaatas erutatult pealt, näod püstiasetatud õpiku taga peidus, et õpetaja ei märkaks, samal ajal kui tüdrukud, paljud neist näost tulipunased, tegid, nagu ei näeks. Andrew taipas, et pooled poisid on oma jao juba kätte saanud ja et temalt oodatakse sama. Ta ühtaegu tahtis seda teha ja ei tahtnud ka. Ta ei peljanud mitte Krystali rindu, vaid julget väljakutsuvat pilku; ta kartis, et teeb midagi valesti. Kui hajevil ja saamatu härra Simmonds viimaks pilgu tõstis ja ütles: „Krystal, sa oled terve igaviku seal olnud, võta tööleht ja istu”, tundis Andrew tohutut kergendust.
Ehkki nad olid ammu eri rühmadesse jagatud, olid nad ikka veel samas koduklassis, mistõttu Andrew teadis, et Krystal oli mõnikord kohal, puudus tihti ja tal oli alailma pahandusi. See tüdruk ei kartnud midagi – nagu poisid, kes tulid kooli isetehtud tätoveeringute, lõhkiste huulte ja sigarettidega ning lugudega kokkupõrgetest politseiga või uimastitarbimisest ja hõlpsast seksist.
Winterdowni ühtluskool, suur inetu kolmekorruseline hoone, mille väliskarp koosnes akendest ja nendega vahelduvatest türkiisikarva paneelidest, asus otse Yarvili piiril. Kui bussiuksed käginal avanesid, ühines Andrew mustade pintsakute ja kampsunitega õpilaste paisuva tulvaga, mis läbi parkla kooli topeltukse poole voogas. Asutades end topeltukse pudelikaelast sisse trügijate sekka poetama, märkas ta, et koolimaja ees peatus Nissan Micra, ning jäi seisma ja oma parimat sõpra ootama.
Töntsa, Tönn, Tubster, Flubber, Wally, Wallah, Pakspoiss, Paksu – Stuart Wall oli poiss, kel oli koolis kõige rohkem hüüdnimesid. Tema pikk kerge samm, tema kõhnus, lahja kahkjas nägu, liiga suured kõrvad ja pidev valuline ilme olid küllalt silmatorkavad, kuid teistest eristasid teda salvav huumor, erapooletus ja tasakaalukus. Kuidagi õnnestus tal vältida kõike, mis oleks vähem paindlikku isiksust piiranud, ning mööda vaadata piinlikust tõsiasjast, et ta on pilgatud ja ebapopulaarse asedirektori poeg, et tema ema on vanamoodsalt rõivastatud ja ülekaaluline sotsiaalpedagoog. Stuart oli silmatorkavalt ja ainukordselt tema ise – Paksu, kooli silmapaistev tegelane ja eeskuju – ning isegi Fieldsi asukad naersid tema naljade peale ja vaevusid haruharva naerma tema nõmedate sugulaste üle, kuna ta vastas nöögetele nii rahulikult ja julmalt.
Paksu enesevalitsus oli täielik ka sel hommikul, kui ta pidi kõigi möödavoolavate vanemateta õpilaste hordide silme all Nissanist välja ronima mitte ainult koos ema, vaid ka isaga, kes tavaliselt sõitsid kooli eraldi. Kui Paksu tema poole sörkis, mõtles Andrew taas Krystal Weedonile ja tema püksivärvli alt paistnud stringidele.
„Kõik kombes, Arf?” ütles Paksu.
„Paksu.”
Nad poetasid end koos summa sekka, üle õla visatud koolikotid lühematele lastele näkku peksmas, nii et nende keerisjäljes tekkis tilluke vaba ruum.
„Suhvel nuttis,” ütles Paksu, kui nad õpilastest kihavat treppi mööda üles läksid.
„Mis sa ütlesid?”
„Barry Fairbrother suri eile õhtul maha.”
„Ah jah, ma kuulsin,” sõnas Andrew.
Paksu heitis Andrew’le kavala nöökava pilgu, mida ta kasutas siis, kui keegi üle pingutas, tegi end tähtsamaks, kui oli.
„Mu ema oli haiglas, kui ta sisse toodi,” ütles Andrew pahaselt. „Ära unusta, et ta töötab seal.”
„Jajah,” sõnas Paksu ja kavalus kadus tema pilgust. „Noh, sa ju tead, et tema ja Suhvel olid persevennad. Ja Suhvel kavatseb tema surmast teatada. Paha lugu, Arf.”
Nad läksid viimasel korrusel lahku, kumbki oma koduklassi. Suurem osa Andrew’ klassikaaslasi oli juba kohal, istus pingis, kõlgutas jalgu, nõjatus vastu seinaäärseid kappe. Kotid vedelesid toolide all. Jutt oli esmaspäevahommikuti alati valjem ja vabam, sest kogunemine tähendas jalutuskäiku läbi õue spordisaali. Klassijuhataja istus oma laua ääres ja märkis kohalolijaks need, kes parajasti sisse astusid. Ta ei vaevunud kunagi nimesid välja hõikama; see oli üks neid pisiasju, millega ta üritas õpilaste poolehoidu võita, ja klass põlgas teda sellepärast.
Krystal tuli siis, kui kell kogunemise algust kuulutas. Ta hõikas ukselt: „Olen kohal, preili!” ja tormas taas välja. Kõik järgnesid talle ikka veel juttu ajades. Andrew ja Paksu sattusid trepi ülemisel mademel jälle kokku ja vool kandis nad tagauksest välja ning üle laia halli asfaltkattega õue.
Spordisaal haises higi ja tossude järele; tuhande kahesaja ahnelt lobiseva teismelise jutukõmin kajas ruumi kõledatelt krohvitud seintelt vastu. Tugev raudhall plekiline vaip kattis põrandat, millel sulgpalli- ja tennise-, hokija jalgpalliväjakuid märkisid eri värvi jooned; vaip tõmbas naha jubedalt marraskile, kui paljasääri sellele kukkusid, kuid oli tagumikule mõnusam kui paljas puit, kui pidid kooli kogunemise ajal sellel istuma. Andrew ja Paksu olid välja teeninud au istuda torujalgade ja plastkorjuga toolidel, mis 11. ja 12. klassi õpilastele saali tagaosas rivis seisid.
Saali ees seisis õpilaste poole pööratud vana puust kõnepult ja selle kõrval istus direktriss proua Shawcross. Paksu isa Colin „Suhvel” Wall astus lähemale, et tema kõrval koht sisse võtta. Ta oli väga pikk, tal oli kõrge kiilanev laup ja ääretult kergesti matkitav kõnnak: käed jäigalt kõrval, vedrutas ta üles-alla rohkem, kui edasiliikumiseks vaja olnuks. Kõik kutsusid teda Suhvliks kurikuulsa kinnismõtte pärast, et tema kabineti juures seisva kapi sahtlid tuleb laitmatus korras hoida. Mõnesse sahtlisse läksid nimekirjad pärast seda, kui kohalolijad olid märgitud, samal ajal kui teised olid mõeldud eri osakondadele. „Vaata, et sa selle õigesse suhvlisse paned, Ailsa!” „Ära jäta seda niimoodi ripnema, see kukub suhvlist välja, Kevin!” „Ära astu sellele peale, tüdruk! Võta see üles, anna siia, see peaks suhvlis olema!”
Kõik teised õpetajad nimetasid neid sahtliteks. Üldlevinud arvamuse kohaselt tegid nad seda selleks, et Suhvlist eristuda.
„Istuge