V
Hope Streeti väikesed majad olid kord olnud tööliselamud. Gavin Hughes ajas kümnenda maja vannitoas habet pikkamisi ja tarbetu hoolega. Ta oli nii heledat verd ja tema habe oli nii hõre, et seda tööd oli tegelikult vaja teha vaid kaks korda nädalas; kuid jahe, veidi räpane vannituba oli ainus pelgupaik. Kui ta seal kella kaheksani aega viidab, võib ta täiesti siiralt öelda, et peab kohe tööle minema. Gavin kartis, et tal tuleb Kayga rääkida.
Tal oli eelmisel õhtul õnnestunud jutuajamist vältida vaid kõige pikema ja leidlikuma paaritumise algatamisega, mida nad oma suhte algusaegadest peale olid nautinud. Kay oli reageerinud otsekohe ja rammestava innuga: end ühest asendist teise pööranud, tugevad toekad jalad üles tõstnud, väänelnud nagu slaavi akrobaat, kellega ta oma oliivikarva naha ja väga lühikeste mustade juuste tõttu nii väga sarnanes. Liiga hilja oli mees taibanud, et naine võttis seda ebatüüpilist enese maksmapanekut kui nende seikade vaikivat ülestunnistamist, millest mees oli otsustanud mitte rääkida. Naine oli teda aplalt suudelnud; siis, kui nende suhe alguse sai, olid tema märjad pealetükkivad suudlused Gavini meelest erootilised, kuid nüüd mõjusid veidi vastumeelselt. Gavinil läks tippu jõudmisega aega, sest hirm selle ees, millega ta oli algust teinud, ähvardas kogu aeg erektsiooni kahandada. Isegi see töötas tema vastu: paistis, et naine suhtus tema tavatusse vastupidavusse kui meisterlikkuse ilmingusse.
Kui see viimaks läbi sai, puges naine pimeduses mehe kaissu ja silitas veidi aega tema juukseid. Gavin vahtis õnnetult tühjusse, teades, et pärast kõiki ebamääraseid kavatsusi sidet lõdvendada oli ta neid tahtmatult tugevdanud. Kui Kay oli magama jäänud, lebas Gavin, üks käsi naise all lõksus, niiske lina ebameeldivalt reiele kleepunud, vanadest vedrudest muhklikul madratsil ja soovis, et tal oleks julgust käituda nagu kaabakas, minema lipsata ja mitte iial enam naasta.
Kay vannituba lõhnas hallituse ja niiskete käsnade järele. Väikese vanni serva oli kinni jäänud terve hulk karvu. Värv koorus seintelt.
„See vajaks remonti,” oli Kay öelnud.
Gavin oli olnud ettevaatlik ega pakkunud vabatahtlikult abi. Kõik need sõnad, mida ta polnud naisele öelnud, olid tema talisman ja kaitseabinõu; ta pani need mõttes ritta ja sõrmitses nagu palvehelmeid. Ta polnud kunagi lausunud sõna „armastus”. Ta polnud kunagi rääkinud abielust. Ta polnud kunagi palunud naisel Pagfordi kolida. Ja ometi – seal ta oli ning sundis millegipärast Gavinit vastutust võtma.
Omaenda nägu vahtis Gavinile tuhmist peeglist vastu. Tema silme all olid lillakad varjud ning hõrenevad heledad juuksed olid kahlus ja kuivad. Paljas elektripirn pea kohal valgustas jõuetut sokunägu halastamatu julmusega.
Kolmkümmend neli, mõtles ta, ja ma näen välja vähemalt neljakümnene.
Ta tõstis habemenoa ja eemaldas õrnalt kaks jämedat heledat karva, mis kasvasid teine teisel pool esiletungivat aadamaõuna.
Rusikad tagusid vastu vannitoa ust. Gavini käsi vääratas ja kõhnalt kaelalt hakkas tilkuma verd, mis jättis tema puhtale valgele särgile plekid.
„Su peika,” karjus vihane naisehääl, „on ikka veel vannitoas ja ma jään hiljaks!”
„Juba lõpetasin!” hõikas Gavin.
Haav kipitas, aga mis sest oli? Nüüd oligi tal vabandus varnast võtta: vaata, mis su tütre pärast juhtus. Ma pean enne tööleminekut kodus käima ja särki vahetama. Peaaegu kerge südamega haaras Gavin lipsu ja pintsaku, mille oli uksele kinnitatud varna riputanud, ja keeras ukse lukust lahti.
Gaia trügis mööda, lõi ukse pauguga kinni ja keeras raginal lukku. Tillukesel mademel, kus õhk oli ebameeldivast kummikärsahaisust paks, meenus Gavinile, kuidas voodipeats eile õhtul vastu seina kloppis, kuidas odav männipuust voodi nagises ning Kay oigas ja kiljus. Mõnikord kippus ununema, et majas viibib Kay tütar.
Gavin sörkis vaibata trepist alla. Kay oli talle rääkinud oma kavatsusest treppi lihvida ja poleerida, kuid Gavin kahtles, kas naine seda iial teeb; ka tema Londoni-korter oli olnud raamas ja remontimata. Igatahes oli mees veendunud, et naine loodab peagi tema juurde kolida, ehkki ta ei kavatsenud seda lubada; see oli viimne kindlus ja seal, kui vaja, osutab ta vastupanu.
„Mis sinuga juhtus?” kiljatas Kay tema särgil verd nähes. Naisel oli seljas odav helepunane kimono, mis mehele ei meeldinud, kuid naisele nii hästi sobis.
„Gaia kloppis uksele ja ma kohkusin. Ma pean koju riideid vahetama minema.”
„Oi, aga ma valmistasin sulle hommikueine!” sõnas naine rutakalt.
Mees taipas, et kummikärsahais tuli tegelikult munapudrust. See nägi välja jumetu ja kõrbenud.
„Ma ei saa jääda, Kay, ma pean särgi ära vahetama, mul on varajane …”
Naine tõstis juba hangunud massi taldrikutele.
„Viis minutit, viieks minutiks saad kindlasti jääda …”
Mobiiltelefon Gavini pintsakutaskus sumises valjusti ja ta võttis selle välja, arutades, kas tal on jultumust teeselda, et tegemist on pakilise väljakutsega.
„Pagana pihta,” ütles ta teesklematu kohkumusega.
„Mis juhtus?”
„Barry. Barry Fairbrother! Ta on … kurat, ta on … ta on surnud! Miles saatis sõnumi. Pagana pihta. Kuradi kurat!”
Naine pani puulusika käest.
„Kes on Barry Fairbrother?”
„Ma mängin temaga seinatennist. Ta on kõigest neljakümne nelja aastane! Pagana pihta!”
Gavin luges sõnumi uuesti läbi. Kay silmitses meest hämmeldunult. Ta teadis, et Miles on Gavini partner advokaadibüroos, kuid teda ja Milesi polnud kunagi tutvustatud. Barry Fairbrother oli talle vaid nimi.
Trepilt kostis otsekui kõue kõminat: Gaia tormas alla.
„Munad,” nentis tüdruk köögiuksel. „Mida sa mulle igal hommikul teed. Ei. Ja tänu talle,” lisas ta mürgise pilguga Gavini kukalt seirates, „jäin ma ilmselt kuramuse bussist maha.”
„Noh, kui sa poleks nii kaua soengut teinud,” hõikas Kay eemalduvale tütrele, kuid too ei vastanud, vaid tormas eeskotta, kott vastu seinu pekslemas, ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
„Kay, ma pean minema,” ütles Gavin.
„Aga kuule, kõik on valmis, sa oleksid võinud juba varem …”
„Ma pean särki vahetama. Ja kurat, ma koostasin Barry testamendi, ma pean selle üle vaatama. Ei, anna andeks, ma pean minema. Ma ei suuda seda uskuda,” lisas ta Milesi sõnumit üle lugedes. „Ma ei suuda seda uskuda. Me mängisime alles neljapäeval seinatennist. Ma ei suuda … pagan küll.”
Inimene oli surnud; Kay ei osanud midagi öelda, ilma et oleks end halba valgusse seadnud. Gavin suudles teda põgusalt tundetutele huultele ja läks läbi pimeda kitsa eeskoja oma teed.
„Kas ma näen sind …?”
„Ma helistan sulle hiljem,” hõikas mees naise jutu vahele, tehes, nagu poleks kuulnudki.
Gavin ahmis karget jahedat õhku kopsudesse ja ruttas üle tee auto juurde, hoides Barry surma tõsiasja oma mõtteis nagu väikest pudelit lenduva vedelikuga, mida ta ei söanda loksutada. Süütevõtit keerates kujutles ta Barry kaksikuid tütreid näoli narivoodil nutmas. Ta oli näinud neid nõnda lamamas – üks teise kohal – ja Nintendo DS-iga mängimas, kui ta viimati Barry juures õhtust söömas käis.
Fairbrotherid olid kõige truum abielupaar, keda ta teadis. Ta ei söö enam iial