Me hakkasime vabamalt hingama alles tund aega hiljem, kui kindral, lustlik kui lõoke, uus munder seljas, taas peole ilmus ning jäi koos teiste külalistega koiduni.
Mis puutub lõokestesse, siis linnud olid selle mälestusväärse õhtu ainus nukker läbikukkumine.
Söögituba nägi tänu rohu ja õõtsuvate tulpidega ehitud laudadele, kukkedele tuba ääristavates klaaspuurides, ühes nurgas tantsivatele kitsetalledele ja teises magavale karupojale ning valgetüvelistele kaskedele, mis valgetele seintele pitsmustreid kudusid, lausa särav välja.
Kuid suursaadiku residentsi Spaso House’i ballisaali, mis on ametlik, igav ja jäik marmorseintega ruum, oli väga raske elustada. Mu esimese plaani – katta põrand klaasiga, pumbata klaasi alla vesi ja panna sinna hulgaliselt troopilisi kalu ja mereelukaid, nii et tantsida võiks akvaariumil – laitis maha isegi Charlie. Ta seisis otsustavalt vastu saatkonna põranda täitmisele mitme galloni vee ja kaladega. Võib-olla oli tal õigus. Meil oli juba üks kujunduselement, kuna kammerteatri näitejuht oli lasknud maalida lilled slaididele, mida sai seintele projitseerida, kuid ruum vajas ikka veel elustamist ja rõõmsamat ilmet.
Ma ei tea, milline kuri vaim käskis mul lindlat kujundada. Me võtsime suured kalavõrgud, kastsime need kullatolmu ja liimi segusse ning tõmbasime ruumi seinu ääristavate suurte sammaste vahele pingule.
See nägi tõesti kena välja, kui täitsime selle sadade väikeste vintidega, kelle muretses muidugi meie sõber loomaaia direktor. Vindid laulsid ja lendlesid rõõmsalt kuldvõrgu taga. Ma olin oma ideest vaimustatud, kuni algas tants. Ma polnud taibanud, et orkestri müra ja ere valgus ajab lindudele hirmu nahka. Ma lähen ikka veel kurvaks ja tunnen süümepiinu, meenutades, kuidas vaesed linnud tundide viisi meeleheitlikult ringi lendasid ja südantlõhestavas paanikas vastu võrku pekslesid. Õnneks pääsesid paljud läbi võrgu vabadusse ja mitu päeva oli saatkond tulvil ringi lendavaid vinte. Brokaatkattega mööbel oli suursaadiku õigustatud pahameeleks nende väljaheiteid täis.
Ilmselt oli see kõige lõbusam pidu, mis Moskvas iial korraldatud on. Kohal oli kogu punahierarhia peale Stalini. Vuntsidega kindral Budjonnõi, kasakas ja ajaloo viimane suur ratsaväekomandör, kelle raskuskese puudutas vaat et põrandat, tantsis suures saalis tiireldes trepakki, käed rinnal vaheliti ning jalad liikumas nagu vedurikolvid. Proua Litvinova, välisministri naine, surus terve öö ühte kitsetalle kirglikult vastu oma täidlast rinda, samal ajal kui kurva saatusega Radek üritas karupoja piimapudelisse šampanjat kallata.
Kui saabus hommik, hakkasid kõik kuked kirema, kuid külalised ei lahkunud ikka veel. Kell oli üheksa, kui viimased neist vastumeelselt välja laatsisid.
Kindlasti pole Nõukogude Liidus varem nii hunnitult pidutsetud, ja ilmselt ei pidutseta ka tulevikus.
V
KUI DIPLOMAAT ON TÖÖTANDRIL, SAAB TEMAST TIHTI KIRGLIK kollektsionäär. Mina olen loomu poolest pigem sentimentaalne kuhjaja kui antiik- või kunstiesemete koguja. Ma säilitan pragunenud, luitunud kingitusi inimestelt, kes mulle meeldivad, värvilisi klaasikilde, kummalise kujuga katkisi teokarpe, kivikesi ja vanu jõulukaarte. Ma ei küüni siiski nii üllaisse kõrgustesse nagu ühe mu prantslannast sõbratari vanaisa. Pärast vanaisa surma kraamis sõbranna tema mõisa pööningut. Ta leidis suure kohvri sildiga „Petits bouts de ficelle ne pouvant plus servir a rien”. Kohvri sisu uurides leidis ta, et silt vastas täielikult tõele. Ta leidis vaid kasutuid paelajuppe, mis vanaisa oli pikkade aastate jooksul kokku kogunud ja millega tõepoolest enam midagi teha ei olnud.
Tavaliselt on mul poes käies kombeks Sokratest järele aimata. Vaadates müügiks välja pandud esemeid, märkis ta: „Kui palju asju, mida ma ei taha!” Ometi tabab mind uuele teenistuskohale saabumisel antiigiostupalavik, mida kannustab võistlus teiste diplomaatidega ja minu tohutu upsakas veendumus, et kunstnikuna annan neile silmad ette.
See kõik algas Moskvas, kus antiigijaht oli niisama hästi kui ainus meelelahutus, mis asendas ajaviitena nurgapealse rohupoe, klubid ja kino.
Hilisel õhtupoolikul saalisid Moskva diplomaatilise korpuse liikmed muretult sisse ja välja antiigipoodidest, mida nõukogude keelepruugis nimetati komisjonnõi’deks, näol salapärane ilme ja vargne muhelus. Selle jahi reeglid olid ranged, iial ei tohtinud oma allikaid avaldada, iial teadlikult kellegi teise tingitud hinnast üle pakkuda ja mitte iial paljastada makstud hinda. See mäng käis ainult rublapoodides, mitte neis kauplustes, mida nimetati torgsin’ideks, „välismaalaste kauplusteks”, kust sai peadpööritavate hindadega hunnituid aardeid osta vaid välisvaluuta eest. Torgsin’e soosisid muidugi vaid püstirikkad.
Kord kärekülmal talvepäeval ühes komisjonnõi’s haledat kila-kola vaadates märkasin vana meest. Tal oli seljas vile kuub, jalad olid mässitud nööriga kinni seotud ajalehtedesse. Tal oli leebe väärikas nägu ja tema kaltsaklik vaesus ei varjanud häid kombeid. Ta püüdis räpakihiga kaetud hõbekarikat maha müüa ning jageles müüjannaga. Naine pakkus talle karika tegeliku hõbedakaalu eest tühist hinda. Mees küsis rohkem, kuna karikas oli vana ja kaua nende perekonnas olnud. Tüdruk jäi endale kindlaks ja vana mees lahkus kurvalt, öeldes, et mõtleb järele.
Olin nii liigutatud, et jooksin talle järele. Tänaval ütlesin mehele, et minu meelest on tema karikas ilus, ja küsisin, kas ta müüks selle mulle hinna eest, mida ise õiglaseks peab. Kena naeratus pani tema näo särama. Ilmselt oli ta meelitatud pigem sellest, et ma tema perekonnareliikviat hindasin, kui sellest, et ma selle eest õiglast hinda pakkusin.
Maksin talle rõõmsalt summa, mida ta küsis, ja naasin erutatult koju, tundes end kui heldekäeline annetaja. Kui hõbe oli puhastatud, avastasin oma õuduseks, et see oli Moskva tsunftitempliga reljeefne kaheksateistkümnenda sajandi karikas, väärt sada korda rohkem, kui olin selle eest maksnud. Mul oli nii häbi, et passisin mitu nädalat vileda kuuega vana meest, et talle hüvitist maksta. Kuid ma ei näinud teda enam kunagi.
See vahejuhtum tegi mulle selgeks, et iga antiikese, mida raudse eesriide tagustes maades müüa pakutakse, kätkeb kurbust ja kannatusi, et iga ese jutustab puudusest ja valust. Pärast seda kadus igasugune antiigijahi lust ja ma loobusin sellest. Antiigipoest oli mulle saanud inimlootuste surnuaed.
Selle asemel pöördusin moodsa kunsti poole. Kuna Nõukogude asjamehed teadsid, et olen skulptor, ei hakanud GPU kahtlustama, kui tahtsin kunstnikega kokku saada. Ameerika diplomaatidel oli niikuinii lubatud paljude venelastega kohtuda. John ja mina tutvusime kirjanike, lavastajate, tantsijate, muusikutega.
Venemaal pole pärast vanade ikoonide hiilgeaega mingit kujutavat kunsti olnud. Vaid korra käis üle Vene kunsti pimeda ja lageda horisondi otsekui välgu sähvatus, mis kõrvetas hõõguva raja läbi kunstimaailma. Sajandivahetusel kerkis Venemaal esile rühm kunstnikke: Kandinsky, Malevitš, Chagall, Tatlin – kõik andekad tulevikuideaalidega mehed.
Kui keegi üldse kunagi suudab uue kunstikoolkonna algust määratleda, siis võib öelda, et Lääne abstraktne kunst sai alguse siin. Üks võimalik selgitus, miks abstraktne kunst sai alguse Venemaal, on selle lähedus Hiinale. Samal ajal kui hiinlased suhtlevad visuaalselt, kasutades tähti, mis on tegelikult abstraktsed kujutised, suhtleb läänemaailm foneetiliselt ja kasutab tähti sõnade moodustamiseks.
Kummalisel kombel emigreerusid need kunstnikud Prantsusmaale ja Saksamaale ja neil polnud mantlipärijaid. Ainult Malevitš jäi Venemaale. Kuid viimaks, kui Nõukogude režiim hakkas kunsti propagandavahendina kasutama, hülgas ta maalikunsti.
Kord palus Moskva kunstiosakonna juht, et aitaksin tal viiesajast maalist välja valida sada, mis pidi Chicagosse näitusele saadetama. Kõndisin lõputult mööda tube, kus arvutud Stalini portreed vahtisid mind otsekui peegelpildid, pungis lihastega töölised täitsid tavapärastel maalidel teise viisaastaku plaani ja mõni viktoriaanlik sentimentaalne fotograafiline maastik üritas asjatult Vene looduse nukrat ilu edasi anda. Ma ütlesin direktorile: „Saatke kõik.” Tase oli nii ühtlaselt halb, et polnud põhjust ühegi kunstniku tundeid riivata.
Mind on alati hämmastanud, et venelased, kel puudub