Kahekümne aastaga ümber maailma. Irena Wiley

riigi hoolimatus kõigi teiste heaolu suhtes peale parteiliikmete peegeldus kahetsusväärselt hambaarstide töös.

      See, et diplomaatidel on üldse veel hambad suus, on looduse ime, mitte nende hambaarstide töö vili, kellega välismaal kokku puututakse. Nende tehnika tase kõigub ürgaegse ja keskaegse vahel.

      Moskvas oli diplomaatilisel korpusel oma, Nõukogude võimukandjate määratud hambaarst. See oli kena vanem meesterahvas, vana režiimi jäänuk, oma ameti arhailistes tehnikates ikka veel üsna osav, kuid tema hambaarstivarustus oleks pigem sobinud töötamiseks kivimurrus kui inimese suus. Hiiglasuurte ajast ja arust, jalaga käivitatavate puuride ning liivakivitükkidega, millega jahvatati koredat tsementi plommide tarvis, võis veel rõõmsalt leppida, kuid suurimat meelehärmi tegi meile kõigile see, et arst oli sageli kadunud. Teda vahistati iga natukese aja tagant, ta kadus mõneks nädalaks ja ilmus seejärel uuesti tööle. Kuna tema puudumise ajal keegi teda ei asendanud, jooksis diplomaatiline korpus oma hambavalude ja paistes põskedega lohutult ringi.

      Ühel hommikul, kui hambaarst oli jälle kadunud, ärkasin kohutava hambavaluga ja vähimagi ravilootuseta. John vihastas nii, nagu ainult iirlane võib vihastada, helistas GPU-sse ja nõudis otsekohe hambaarsti.

      Me muidugi teadsime, et Kremlis on esmaklassiline hambakliinik, kus hoolitsetakse kõrgete Vene ametiisikute eest, kuid meid polnud iial sinna lubatud. Kui John oli raevutsenud ja ähvardanud, ilmusid meie korterisse kaks tõsist sünget salapolitseinikku. Sõnagi lausumata juhatasid nad mu ootava auto juurde. See kõik meenutas kehva põnevusfilmi. Sõitsime Kremli haiglasse, kus mind eskorditi väga hästi varustatud hambaarstikabinetti. Seal ootas kahvatu ja värisev noor hambaarst. GPU-lased juhatasid mu hambaarstitooli, istusid teine teisele poole nagu Egiptuse raidkujud ega liigutanud end kogu katsumuse vältel kordagi. Ja oli see vast katsumus! Ma pole eluski hirmunumat inimest näinud kui see hambaarst. Higi voolas tal mööda laupa ja käed värisesid nagu liblikatiivad.

      Kordki olid rollid vahetatud, sest tavaliselt olen mina see, kes hambaarsti juures kardab ja närvitseb, kuid seekord tundsin tohtri ängistuse pärast sellist muret, et see viis mu mõtted valusalt väljatõmbamiselt eemale. Salapolitseinike külma pilgu all kulus arstil mu hamba väljatõmbamiseks tund aega. Tõotasin endamisi, et ei palu enam kunagi GPU-lt teenet ja tõmban või raiun järgmisel korral, kui mädanik igemesse läheb, ise hamba välja – õnneks ei pidanud ma seda lubadust täitma.