Neil karpidel nägi Punaarmee sõdur välja nagu püha Jüri, töölised ja talupojad nagu pühakud ja prohvetid. Ja igal ema ja lapse pildil tarvitses vaid ema kukla taga särav punatäht pühapaistega asendada, et saada Neitsi Maarja ikoon. Meid huvitasid väga kunstnikud, kes suutsid teemavalikus partei joont järgides luua nii religioosse tunnetusega töid.
Saladus lahenes, kui kuulsime, et artell (vene käsitööliste ühingu traditsiooniline vorm), mille töösse võimukandjad polnud veel sekkunud, asub Palehhi külas. See küla oli olnud kolm sajandit ikoonimaalijate keskus.
Ma tahtsin väga Palehhi minna. Kuude viisi välisministeeriumiga jagelnud, saime vajaliku loa. Meie väike seltskond asus teele autoga. Meil kulus kuusteist tundi, et läbida 150 miili tasast igavat maastikku Moskvast Palehhi, kuna konarlik sillutamata tee sobis pigem tankidele kui muudele sõidukitele.
Meile oli külaserva vastu tulnud erutatud ja rõõmus artellitööliste delegatsioon, sest me olime esimesed välismaalased, kes külastasid Palehhi pärast bolševistlikku revolutsiooni.
Mehed, kes meid ümbritsesid, olid rõõmsa näoga ja käsitööliste selgete silmadega. Nende façon d’être’is9 polnud jälgegi tollest ebamäärasest kohmetusest, ei märkigi varem nähtud venelastele nii omasest murelikkusest.
Võidukalt juhtisid nad meid mööda kõveraid poriseid tänavaid, mida ääristasid õlgkatusega tiidakil tared, meie käsutusse antud ühekorruselise teemajani. Üks suur valgeks lubjatud ruum täitis köögi, söögitoa ja ateljee aset. Keskel oli pikk laud, ühes nurgas pliit ja teises Venemaa suurim õnnistus – petška, neljakandiline tellisahi, millega maja talvel köetakse ja kus küpsetatakse leiba. Igas hütis nägime täpselt samasugust matsakat ahju, millel tukkus vaikselt eakas vanaisa. Ma ei suuda kujutleda õnnelikumat vanaduspõlve, kui lebada sooja ahju peal ja jälgida sellest kõrgusest pere askeldusi. Me kiindusime väga oma petška-vanaisasse, kes ei lahkunud ahjult ega lausunud ainustki sõna, kuid kummutas hambutult ja sõbralikult naeratades kõik talle toodud viinaklaasid.
Leidsime end otsemaid sootuks teisest õhustikust, kui seni Venemaal kogenud olin. Siin oli kommunistlik ideoloogia väga pinnaline. Palehhi artellil, nagu keskaegsel kunstnike gildil, oli üksainus ideoloogia – kunst. Külaelanikud alustasid õpipoistena lapsepõlves. Kõik töötoad olid täis lapsi, kelle lemmikmängudeks oli värvide jahvatamine, joonistuste kopeerimine ja lakipõletusahjude valvamine.
Artelli kunstnikud ei suhtunud meisse mitte kui inimestesse, keda tuleb õpetada või peljata, vaid kui teretulnud külalistesse. Kartmatud ja apoliitilised kunstnikud elasid selleks, et maalida. Nad rääkisid lihtsalt oma argimuredest, soovist reisida ja kunstiteoseid näha. Nad rääkisid meile loo kohutavast hoobist, mis oleks nad äärepealt hävitanud, kui pärast revolutsiooni tuli käsk: „Ei mingeid ikoone enam!” Muid töid oskamata olid nad meeleheitel ja nõutud, kuni ühel kunstnikul tuli mõte õppida lakitud papjeemašeekunsti. Selle vahendusel leidsid nad jälle võimaluse eneseväljenduseks. Nad ei rääkinud meiega usust, kuid ma panin tähele, kui tihti meeldis neile illustreerida muinasjutte, kus esinesid inglid.
Nad meenutasid mulle revolutsioonilise luuletaja Jessenini luuletust, mis peegeldas nende tundeid:
Ma kannul käin –
te minust mööda minge!
Ma kõigega jään nõusse, kodumaa!
Oktoobrile ja maile annan kogu hinge,
vaid kallist lüürast loobuda ei saa.10
Valitsus jättis nad üldiselt rahule, laskis neil maalida, illustreerida, oma värvilisi karbikesi meisterdada, seni kui nad jäid proletaarsete teemade või vanade Vene saagade juurde.
Me veetsime nende vaimustavate külalislahkete inimestega kaks imetoredat päeva, jagasime nende algelist eluaset ja surmavat toidusedelit. Nemad jagasid meiega kõike: teed, soolaheeringat, soolakurke ja … vodkat. Must leib ja must tee hommikusöögiks, heeringas, kurgid ja vodka lõunaks, heeringas, kurgid, kartulid, leib ja vodka õhtusöögiks ning heeringas ja vodka öö läbi kestva tantsu ja laulu saateks. Need tavaliselt kained, vähenõudlikud ja puruvaesed kunstnikud kahtlemata laostasid enda, lastes vodkal sõpruse ja külalislahkuse märgiks nõnda voolata. Nii et muidugi pidin koos nendega jooma, et mitte nende tundeid riivata või purustada ettekujutust ameeriklaste sitkusest. Karsklase kohta sain nelikümmend kaheksa tundi kestnud pummelungis üsna hästi hakkama. Ma ei kukkunud kordagi näoli maha ega kustunud ära. Tõsi küll, olin pidevas eufoorias, võib-olla tuikusin kergelt, kuid suutsin liikuda, kunstiasju arutada ja Palehhi lakitehnikat õppida.
Kui õrnade lahkumissõnade ja naasmislubaduste saatel ära sõitsime, oli meil täpselt niisama palju sõpru, nagu oli külas elanikke.
Arvestades, et olime kõik vintis, on hea, et tagasiteel Moskvasse polnud ühtegi puud, telefoniposti ega teisi sõidukeid. Meie auto oli teel ainuke.
Just enne Moskvasse jõudmist nägime ühe küla serval võluvat kirikut, mille sibulkuplite tipus säras ikka veel õigeusu rist. Kirik, millest polnud tehtud ladu, klubi ega ateismimuuseumi, oli säärane haruldus, et jätsime auto seisma ja läksime pühakoda külastama.
Kirik lagunes, kuid nagu ilusa luustruktuuriga vana naise näos püsib lotendava ihu all endiselt ilu, nii oli ka see väike kirik oma pragunenud, mureneva fassaadi ja kooruvate kullatud kuplitega ikka veel liigutavalt kaunis. Kui lähemale jõudsime, tuli meile vastu vanaldane preester. Kitsa halli näo, pikkade hallide juuste, määrdunud ja lapitud pika halli ürbiga kõhetul preestril oli seesama alistumatu ilme nagu tema kirikulgi. Ta kutsus meid kiriklasse, kus ta töötas, magas, pesi ja toitu valmistas. Toiduvalmistamine on eufemism, sest ta oli nii vaene, et kogu tema toiduvalmistamine seisnes teevee keetmises. Must tee ja must leib olid tema peatoidus. Preestri väike kogudus oli niisama vaene nagu ta ise, sest need, kel oli töö, ei julgenud kirikusse tulla, kartes, et nad lastakse lahti.
Sel ajal oli kommunistide võitlus vene hinge eest haripunktis. Inimesed uputati usku teotava propaganda lainetesse. Nende kuulmeid rünnati lärmakate valjuhäälditega, silmi hiiglasuurte plakatite ja lendlehtedega. Kuid tõhusam kui mis tahes verbaalne või visuaalne propaganda oli preestrite näljutamine. Sellega likvideeriti suurem osa vaimulikkonnast, ja vaimulike seminaride sulgemine vähendas järsult uute ordineerimist.
Me rääkisime isa Vladimiriga mitu tundi tema väikeses toas, kus vaesus polnud rõhuv, sest selle tegid rõõmsamaks ühes nurgas säravad ikoonid ja lillakaspunane fuksia aknalaual. Venelased armastavad fuksiaid ja neid võib leida ka kõige kehvemas talupojahurtsikus. Mulle tundub, et fuksiaõied on Vene kirikuarhitektuuri inspiratsiooniallikas.
Isa Vladimir rääkis meile, et talle ei anta leivakaarti ja tema tööd peetakse tarbetuks, et teda hoiavad elus koguduseliikmete annetused ja keset ööd, kui võimukandjad ei näe, käivad inimesed tema juures pihil, ristimas ja laulatamas. Ta ütles: „Ma ei hooli näljast ja külmast seni, kuni mulle jäetakse mu kogudus, kuid ma tean, et silmus tõmbub minu ümber koomale, et varsti mind küüditatakse ja mu inimesed jäävad hingekarjaseta.”
Me küsisime, kas saame teda kuidagi toidu või rahaga aidata, kuid ta selgitas, et igasugune abi välismaalastelt annab ettekäände temast veelgi rutem lahti saada. Me lahkusime kurvalt. „Kuidas me teada saame, mis teiega juhtunud on? Kas ma võin tagasi tulla?” küsisin. „Jah,” vastas ta, „tulge, aga ärge sisse astuge, lihtsalt sõitke mööda. Kui kõik on hästi, on fuksia aknalaual, kui seda ei ole, tähendab, mind on arreteeritud.”
VI
REIS PALEHHI OLIGI ÜKS VÄHESEID, MILLE ME ETTE VÕTSIME, sest välismaalastel ei lubatud Venemaal vabalt ringi liikuda. Kuid me tegime veel ühe kummalise retke.
Mitu