Sain ka teada, et kui peol viibib riigipea, ei tohi kunagi enne teda lahkuda, oled sundseisus – kui sul just pimesool ei lõhke. Õppisin, et kunagi ei tohi ametlikke külalisi juhuslikele kohtadele istuma panna, vaid alati peab lähtuma eri välisministeeriumide protokollist. Ma leidsin, et protokoll pole idiootide väljamõeldis lollide segadusseajamiseks, ka mitte upsakate väljamõeldis omaenda veidraks lõbuks; vastupidi, see on ametiisikute elus niisama oluline nagu liiklusreeglid autodele suurlinnas.
On ka juhtumeid, mil vääramatu jõud takistab protokolli järgimist.
Kui John mitu aastat enne meie abiellumist Hollandis töötas, oli seal kombeks, et saatkonna personal, kokku umbes üheksakümmend inimest, kõigil pikk-kuub seljas, pidi käima lossis ametlikke uusaastatervitusi üle andmas. Kummalisel kombel oli kuninganna Wilhelmina äärmiselt uje ja närviline naisterahvas, kes ei osanud sugugi seltskondlikku vestlust arendada. Saadik läks esimesena, seejärel juhtis John personali hanereas kuninganna ette. Et järgnejatele head eeskuju anda, tegi John väga sügava kummarduse. Ta oli üksi keset suurt parkettpõrandaga saali. Kui ta kummardas, kukkus tagumine traksinööp valju kolinaga põrandale. See veeres suuri kontsentrilisi ringe tehes terve igaviku.
Kuninganna, õukond, saadik ja diplomaatiline personal silmitsesid nööpi otsekui transis. Alles siis, kui nööp seisma jäi, pöördus kuninganna Johni poole. „Kui kaua te olete Hollandis viibinud?” küsis kuninganna Wilhelmina pärlikeed näperdades murelikult. „Üheksa kuud, Teie Majesteet,” vastas John. Sellega jutuajamine lõppes.
Õppisin valu ja vaevaga, et protokoll pole mitte seespool nagu inimese luustik, mis toetab kogu keha ja annab sellele kuju, vaid pigem nagu vähi kest, kõva koorik, mis kaitseb kõike olulist. Ja olulised on viisakus, sõbralikkus ja avarapilgulisus.
Diplomaadielu teine külg, mis mulle alguses vastu hakkas, olid omavahelised suhted, mis paistsid andestamatult kunstlikud.
Mäletan, millist õudust äratas minus saadikuproua, kes tervitas kõiki hajevil pilgu, kuid otsekui näole kleebitud võluva võltsi naeratusega. Mäletan, et ütlesin Johnile: „Kui sa peaksid mind niimoodi naeratamas nägema, siis lase mind maha.” Ma eksisin. Muidugi ei taha ma silmakirjalikkusele kiitust laulda. Kuid milline on meie eesmärk, kui me võõrale tundmatule maale läheme? Kas mitte mõista ja armastada inimesi, kes meid ühtäkki ümbritsevad? Ja on üksainus rahvusvaheline võti, mis avab kõik sõpruse uksed, ja see on naeratus. Mis oleks mõistetavam ja mõistvam?
Diplomaadiellu sattunud naisele on naeratamine ülioluline. Mitte Pope’i „see iginaeratus ta tühjust reedab”, vaid naeratus, mis lähtub sõbrunemissoovist.
Nii tihti räägitakse lihtlabase viisakuse turvisest. Kuid isegi kui viisakus on turvis, pole see labane. Selleks et inimestele alati, ja ma mõtlen tõsiselt – alati, sõbralikult silma vaadata, on vaja nii palju distsipliini, nii palju julgust. Meie Issand õpetab meid ligimesi armastama, ja see pole mulle kunagi raskusi valmistanud. Kuid ligimesse kiindumine on teine asi. Kui kerge on armastada õelaid, edevaid, julmi, väiklasi, neid, kes kogu aeg räägivad, kuid midagi ei ütle, neid, kes räägivad, et haiget teha, neid, kes on jõhkrad ja üleolevad, ent kui raske on neisse kiinduda! Just siis päästab naeratus su elu. Lisieux’ püha Thérèse kirjutas kord: „Kui keegi sind ärritab, kui see inimene sulle ei meeldi, kingi talle oma kõige ilusam naeratus.” Nii et kui ametiisikud sind valvenaeratusega tervitavad, ära mõista neid hukka. Nad ei pruugi olla silmakirjateenrid. Võib-olla püüavad nad lihtsalt paremad inimesed olla.
IV
MEIE PIKKADE TEENISTUSAASTATE VÄLTEL OLI VAID MÕNI üksik hetk, mil tundsin, nagu elaksin Semiramise rippaedades kõrgel argitegelikkuse kohal. Kummalisel kombel oli esimene selline hetk Kremlis õhtusöögil.
See agressiivselt proletaarne pealinn oma pideva sõimu ja solvangutega manduva Lääne pihta oli säilitanud silmipimestava luksuse eliidile. Paradoksaalsel kombel pidi John meie paljudest teenistuskohtadest just Moskvas kõige sagedamini frakki kandma. Venelased ise seda riideeset toona kuigi palju ei pruukinud, kuid ootasid seda diplomaatidelt ametlikel üritustel, mida tuli ette väga sageli.
Üks hunnitu pidu Kremlis oli esimene ja minu teada ka viimane omataoline. See püsib mul eredalt meeles, sest selles igavas, sünges, kurvas, murelikus linnas oli nii ootamatu üheks õhtuks särasse ja hiilgusse sattuda. Oli tunne nagu tragöödianäitlejal, kes satub ühtäkki valsside ja romantika rõõmsat müütilist kuningriiki kujutavasse kerglasse operetti.
Pidu peeti Kremli suurtes vastuvõturuumides. Igas nurgas oli valge damastlinaga kaetud pikk laud. Puuviljapüramiide, suuri lõhevaagnaid, õõnsaid jääkamakaid kaaviariga, põldpüüsid, faasaneid, kooke oli kuhjas otsekui Gargantua ohjeldamatus unelmas.
Joobnustav toiduküllus, mis iseloomustas kõiki Venemaa ametlikke pidusid, oli säärases vastuolus tühjade toidupoodide ja ahtrate turgudega, nii erinev rahva toidusedelist, mis koosnes enamjaolt kapsast, kartulitest ja koredast leivast, et väljendas asiaatlikku armastust suurustleva luksuse vastu ja täielikku hoolimatust inimliku sündsuse suhtes. Tolle aja valitseva hierarhia filosoofia, mis pole sestpeale muutunud, oli selline: palju vähestele ja vähe rahvale. Söögu kapsast, aga meile jäägu Volga lõhe, Kaspia tuur, Siberi ulukid.
Ma ei tea midagi revolutsioonieelsest Venemaast, kuid olen kindel, et seda pidu, kuhu meid oli kutsunud nähtamatu Stalin, poleks üle trumbanud ükski tsaar. Seal oli kogu impeeriumi toredus, nii lõkendavates kristall-lühtrites, mis valgustasid suuri valge- ja kullatoonilisi ruume, toidus, ojadena voolavas šampanjas kui ka teenijate rohkuses.
Kaunisse kindlusetaolisse Kremlisse astunud, möödusime mitmest suurest saalist. Sissekäigust paremal oli omaette tuba reserveeritud Litvinovile, kõrgetele Nõukogude võimukandjatele ja diplomaatiliste esinduste juhtidele.
Kuna suursaadik viibis pikemat aega eemal ja John oli chargé d’affaires, juhatati meid otsekohe tohutu suure „table d’honneur’i8” juurde. Kuid üüratu suures keskmises saalis oli hulgaliselt laudu. John silmas seina ääres ühte väga väikest lauda. Ta haaras mul randmest. „Läki, sööme koos õhtust,” sosistas ta.
Olin lummatud, sest kahtlen, kas olime oma esimese abieluaasta jooksul rohkem kui kaks korda koos söönud. Põgenesime välkkiirelt ja seadsime end kaheinimeselauas õndsalikult sisse.
On imetore olla noor, äsja abiellunud, uhkelt riides ja istuda imeilusate lühtrite meelitavas valguses. Terve teenijatevägi kandis toitu ja Vene šampanjat ette. John loobus šampanjast. Toonane Nõukogude toode oli vastik. Kuid üks kelner kummardus lähemale ja surus suu vastu Johni kõrva. „Te võite seda juua; proovige järele,” käis ta peale. John maitses jooki, ja see oli suurepärane; ilmselt vanadest keiserlikest keldritest pärit. John armastab toitu ja jooki ning näib, et igal pool on kelnerid tema südamesõbrad.
Kahjuks sain peagi teada, et kui õelatel pole rahu, pole diplomaatidel omaetteolekut. Olime just hakanud rahvasummast ümbritsetud eraldatust nautima, kui meie juurde tuli