Reisi esimesel päeval jõudsime Nafpliosse, iidsesse Kreeka sadamasse, ja läksime aerupaadiga Bourtzi saarele lõunat sööma. See on tilluke saar, mida kaitseb veealune müür ja katab tervenisti vana Veneetsia-aegne kindlus, mille ühes tornis elutseb valge öökull ja ümbritseval ametüstjal merel ujuvad pardid.
Avastasime, et kindluse vanas jahedas tohutu paksude müüridega püssirohuruumis on kaks puhast metallist välivoodit. Jäime sinna pidama. Kaks nädalat oli Bourtzi meie peakorter, sellal kui takso tiksus kaldal, valmis meid mööda Peloponnesose lillakaid künkaid sõidutama.
Ühel väga palaval päeval, kui olime teel Agamemnoni hauale, tekkis meil pärast tundidepikkust tühjadel tolmustel teedel sõitmist kohutav janu. Polnud kohvikuid, kõrtse, isegi mitte oja, kus võinuksime janu kustutada. John muudkui korrutas nagu unine laps: „Tahan juua, tahan juua.”
Ühtäkki nägime mäetipus vana karjust otsekui jumalust: keeritsjate lokkide ja kaunilt eemalviibiva näoga nagu iidsel raidkujul. Justkui mütoloogiast välja astunud, seisis ta sirgelt opaalse taeva taustale joonistunud hõbedase oliivipuu all. Tema jalge ees oli veinikann. Vaatepildis oli ajatut ilu.
Me peatasime auto. John võttis kreeka kõnekeele leksikoni ja ronis järsust nõlvast üles. „Härra,” tõlkis ta vaevaliselt, „kas ma saaksin kruusitäie teie veini?” John oli endaga väga rahul, kuna oli raamatust õige lause leidnud. Ta ootas vastust. „Fine and dandy13,” vastas karjus tugeva kesklääne hääldusega.
Lumm purunes, nagu oleks auto läbi „Ben Huri” kaarikute võiduajamise kihutanud.
Kulistasime januselt veini. See osutus retsina’ks, mille maitse meenutab rosinaid ja odavat lakki. Kuid see oli vedelik ning see oli jahe. Karjust külalislahkuse eest tänanud, küsis John: „Ilmselt restoran Chicagos?” Karjus ajas end uhkelt sirgu. Ta hüüatas nördinult: „Restoran Chicagos, ennem surm! Trahter Milwaukees.” Me naasime auto juurde õige jahmunult ja arutasime, mida ta silmas pidas. Ma arvan, et tean.
Meie tagasisõit ei kulgenud just viperusteta.
Lincolni Gettysburgi kõnet peetakse kuulsatest kõnedest kõige lühemaks, kuid mina tean, et üks oli veel lühem, väga efektne ja esitatud võõras keeles. See juhtus tagasiteel Moskvasse. Olime kuulnud, et üks Nõukogude laev sõidab Istanbulist Odessasse. Tahtsime ikka veel oma plaanist kinni pidada ja üle Musta mere sõita, sestap panime laeval kohad kinni.
Meie saabumine sadamasillale tekitas parasjagu elevust, sest me nägime välja pigem killavoori kui tavaliste turistide moodi. Kõige ees läks John, portfell käes, tema kannul mina, koormatud arvutute pakkidega täis viimase minuti oste, mis pagasisse ei mahtunud. Tassisime käe otsas ka kõiki purunevaid, ent vastupandamatuid esemeid, nagu Korintose mustad savikannud ja Türgi glasuuritud taldrikud. Ja meie järel tuli ükshaaval viisteist pakikandjat, suured kohvrid pea peal.
Selline tohutu pagas on seletatav tõsiasjaga, et 1935. aastal polnud Venemaal suurt midagi osta. Võis saada ikoone, vanu ehteid, kappkelli, vaipu, kuid mitte ravimeid; väga kasinalt oli toiduaineid, rõivaid polnud üldse. Niisiis sai igaüks, kes sõitis välismaale, pikki nimekirju sõpradelt ja kolleegidelt diplomaatilisest korpusest, nimekirju, mis raiskasid arutu hulga tunde meie puhkusest sunniviisilistele poeskäikudele. Kuid see kohustus oli kirjutamata seadus ja me kõik allusime sellele. Just seepärast tassisid meie pakikandjad oma räpasel peakattel kotte ravimite, kondenspiima, külmikute varuosade, raadiote, titetoidu, siidisukkade, deodorantidega – kõigi nende pisiasjadega, mis näivad meie Lääne tsivilisatsioonile nii olulised.
Jõudsime laevale, ja tekil seisis laitmatu valge mundriga kapten. Ta tervitas meid vene keeles ning jagas tõhusalt käske meie pagasi paigutamiseks. Siis viis ta meid allkorrusele, et meile kajutit näidata. Me teadsime, et laev pole Normandie, et alus on vana, väike ja ebamugav, kuid me polnud valmis selleks, mida nägime ja – iseäranis – haistsime. Räpp, mustus oli kirjeldamatu. Söögisaali kõrval, mis lehkas mädanenud kapsa ja rääsunud rasva järele, oli laeva ainus WC, mida puhastati viimati ilmselt siis, kui Lenin põlvpükse kandis. Ja meie kajutis päevatekil olid rammusad mustad lutikad valmis meid ründama.
John heitis ainsa pilgu ja ütles: „Irena, sa räägid vene keelt. Ütle kaptenile, et tal peaks häbi olema sellist mustust lubada ja et me ei veeda selles näruses laevas enam minutitki. Ja ütle seda karmilt!”
Ma vihkan stseene ega saa peaaegu kunagi nii vihaseks, et tõeliselt ebaviisakaks muutuda. Sestap vastasin: „Ütle ise”, teades, et Johni vene keel on nii algeline, et ta ei suuda stseeni teha. Kuid ma alahindasin tema leidlikkust. Ta astus kaptenile lähemale ja kahmas tema käest meie passid. Siis müristas ta vastikust väljendava žesti saatel vene keeles: „Kultura, da? Kulturõ net!”, mis tähendab: „Kultuur, jah? Kultuuri pole!”
Kapten sattus segadusse, sest Johni sõnad tabasid naelapead. On üsna kummaline, et venelased ei talu oma kultuuri suhtes vähimatki laitust. Küllap see tabab alaväärsuskompleksi hella kohta. Türgi pakikandjad olid väga rõõmsad lisaraha ja veelgi rõõmsamad kapteni hämmingu üle. Nad tassisid täie lustiga meie pagasi raudteejaama, kust Idaekspress meid mugavalt Moskvasse tagasi viis.
VII
SUUR ITAALIA LUULETAJA PETRARCA KIRJUTAS ÜHES OMA SONEtis veidrast põhjarahvast, kellele surmamõte mingeid piinu ei valmista. Ka venelaste närvisüsteem on valutundetuse poolest tähelepanuväärne.
Selle tegi Borodino lahingu kujukas kirjelduses selgeks Napoleoni suursaadik, kindral ja tallmeister de Caulaincourt. Borodino lahing, milles Prantsusmaa armee kandis ränki kaotusi, oli Napoleonile kõige kallimaks maksma läinud võit. De Caulaincourt kirjutas, et prantslaste poolel tegid haavatute ja surijate karjed ja oiged öö võikaks. Kuid venelaste poolel, kus kaotused olid võib-olla suuremadki, valitses täielik vaikus.
Aastaid hiljem toodi veel üks elav näide venelaste valutundetusest.
Margaret Sanger14 külastas Moskvat, kui seal olime. Ühel hommikul tegi ta ringkäigu kohutavates abordikliinikutes, mille kasulikkusse bolševikud ikka veel uskusid. Proua Sanger tuli kohe pärast seda koos meiega lõunat sööma. Ta oli näost kaame ja vapustatud.
Abordi tegemisel ei kasutatud mingeid tuimasteid. Kui naise järjekord kätte jõudis, heitis ta lauale pikali ja tõmbas seeliku üles. See oli tema ettevalmistus operatsiooniks. Pärast operatsiooni lubati tal veidi aega puupingil puhata ja saadeti siis minema. Proua Sanger, kes oli kindlasti väga terane vaatleja, uuris aborditegemise ajal hoolikalt naiste nägusid. Ta ei näinud ainsatki naist valust nägu krimpsutamas ega vähimatki füüsilise kannatuse märki ilmutamas.
Mitte ainult venelase närvisüsteem pole vähem arenenud kui meie oma, vaid nad on kahtlemata ka väga stoilised. Just Moskvas märkasin esimest korda vaeste südantlõhestavat kannatlikkust, nende sõnatut leppimist puuduse ja viletsusega, nende võimet lõputult oodata, oodata, oodata, oodata. Nii palju väärtuslikke tunde nende elust kulus pidevale ootamisele toidu- ja riidepoodide järjekordades, haiglates, jaamades, turgudel. Hispaania keeles tähistab üks ja sama sõna esperar nii ootamist kui ka lootmist ja paljudes privilegeeritud maades on see lingvistiline optimism sageli õigustatud. Kuid mitte Venemaal, kus tolle kannatliku ootuse tulemuseks on tavaliselt must leib, kapsapea, mõni vana riideese – ent sagedamini üldse mitte midagi.
Nõukogude režiimil on alati olnud raha teadusuuringuteks, laboratooriumide ülalpidamiseks, aatomi lõhustamiseks, kuid mitte korralikuks arstiabiks ega rahvatervise edendamiseks. Isegi meil, arvata hellitatud diplomaatidel, oli arstirohtude leidmisega raskusi. Kord, kui põdesin haigust, mille nime olen unustanud, pidin apteegist retseptiga rohtu saama. Maksin selle eest kümme rubla. Järgmisel korral maksis rohi viis rubla ja kolmandal korral rubla. Kuna selline hinnamuutus ainsa nädala jooksul tegi mu uudishimulikuks, pärisin selgitust. Apteeker ütles rõõmsalt: „Vaadake, proua, esimesel korral olid meil kõik retsepti vajalikud koostisosad olemas, järgmisel