Tegime plaane väga hoolikalt. Otsustasime sõita rongiga Musta mere äärde Odessasse, seejärel Itaalia laevaga Istanbuli ja sealt Kreekasse. Puhkuse esimene osa kulges väga kenasti. Meil oli rongis üsna mugav kupee. Mõlemas naaberkupees elutsesid meie truud kaaslased GPU-st, kes kleepusid kõrgema astme diplomaatide külge nagu vihalehed. Saabusime halli murenevasse Odessasse ja läksime halli murenevasse hotelli, mille fuajees meie saatjad end lõdvaks lasksid. Siis avastasime oma jahmatuseks, et Mussolini oli otsustanud asuda Abessiiniat vallutama ning mobiliseerinud kõik kättesaadavad Itaalia laevad selle eesmärgi saavutamiseks. Teisi laevu ei olnud, seega olime Odessas lõksus.
Johnil tuli hea idee. See näis meeleheitliku lootusena. Ta tellis kõne Moskvasse suursaadik Bullittile. Sel ajal juhtus haruharva, et kaugekõne üldse kusagile või kellenigi jõudis, iseäranis kui tegu oli välismaise diplomaadiga. Mingi ime läbi läks Johnil korda Bullittiga rääkida. Ta palus, et suursaadik hangiks Nõukogude valitsuselt meile loa autoga läbi Ukraina Rumeeniasse sõita. Meie GPU-lastest saatjad kuulasid kõnet pealt. Kuulsin neid valjusti lootust avaldamas, et seda luba ei anta. Nende meelehärmiks see anti ja me otsustasime kell kaks öösel teele asuda.
Istusime iidvanasse autosse. Muidugi järgnes ka teine auto – selles olid meie tolmusse mattunud lahutamatud saatjad. Koit saabus varakult, kuid kuna sõitsime läbi äärmiselt viljakate põllumaade – mustmullavööndi –, nägime inimesi haruharva. Eemalt paistsid nad piinatud ja kurnatud. Nad olid üle elanud Stalini halastamatu kulakute likvideerimise kampaania, milles hukkusid miljonid. Kaunid külad terendasid silmapiiril otsekui muinasjutu illustratsioonid – kui me aga neisse sisse sõitsime, osutus muinasjutt õudusunenäoks. Ühegi akna ees polnud klaase, tänavail ühtegi hingelist, ei kassi, koera ega kana. Need olid kummituskülad.
Mitu tundi sõitnud, jõudsime Dnestri jõe äärde, kus napisõnalised range vormiga GPU ohvitserid meid jäiga viisakusega tervitasid. Taeva taustal joonistusid välja luustikku meenutavad sillajäänused – mälestus Esimese maailmasõja unustatud lahingust. Silda ei taastatud, sest venelased ei tunnistanud Rumeenia õigusi Bessaraabiale, ja suur jõgi suleti igasugusele liiklusele. GPU-lased saatsid meid väikese paadi juurde, meid sõuti üle jõe Bender-Tighinasse. Kui Rumeenia pinnale astusime, lahkusid ikka veel jäised sõnaahtrad GPU-lased aerupaadiga.
Kaldal ootav vastuvõtukomitee oli hiilgav ja värvikas nagu operetikoor. Paksult puuderdatud põskedega saledapihaline ohvitser ulatas mulle erkkollases kindas käega suure sirelikimbu. Parimas mustas pühapäevaülikonnas meer tervitas meid ladusas prantsuse keeles võluva sõbralikkuse ja veel ühe sirelisülemiga. Vastukaaluks Nõukogude poole külmale viisakusele tekkis otsekohe soe ja sõbralik õhkkond. See, kust nad teadsid, et me tuleme, on mõistatus, mida me pole iial lahendada suutnud. Kui imetlesime iidset Türgi kindlust, mis kurjakuulutavalt jõe ääres seisis, ütles meer, et olime kohale jõudnud just õigel ajal. Ainus Bender-Tighinast väljuv päevane rong pidi mõne minuti pärast teele asuma. Meid viidi jaama. Tolmused ja väga, väga näljased, asusime Chişinău poole teele.
Taas: milline kontrast oli sõita läbi Bessaraabia! Siin olime Rumeenia kõige vaesemas maakonnas, ja ometi oli iga hütt rõõmsates värvides värskelt üle võõbatud. Needsamad rõõmsad värvid kordusid naiste rõivastes ja maju ümbritsevates lillelaamades. Kui rong Chişinăusse jõudis, võttis meid jaamas vastu linna prefekt, kellel oli samuti kaasas suur lillekimp. See oli juba kolmas sirelikimp, mis mu sülle asetati. Pikkade juustega, mida oli viimati kammitud Odessas, tolmune ja lilledega koormatud, nägin välja nagu hullunud Ophelia, kuid Ophelia, kes on välja tõmmatud liivahunniku alt, mitte selgeveelisest jõest.
Prefekt teatas, et Bukaresti ekspress läheb alles nelja tunni pärast. Ta pakkus seniks end meile teejuhiks ja kaaslaseks. Ja nõnda algas lühike, kuid kummaline odüsseia.
Me asusime teele prefekti autoga, igivana Ameerika mudeliga. Läbi Chişinău räpaste tänavate sõites nägime igal tänavanurgal kena vormiga politseinikku olematut liiklust korraldamas. Prefekt istus ees juhi kõrval ning laskis igal tänavanurgal käiku aeglustada, et võtta vastu kaardiväerügemendi parimate saavutusteni küündiv hoogne tervitus. Oli siiski üks erand. Ühel ristmikul polnud politseinik oma postil. Ilm oli üsna soojaks läinud ja politseinik oli kiriku ukse ees varju otsinud ning magas magusasti. Prefekt laskis auto peatada. Autojuht andis ägedalt ja valjusti signaali. Viimaks politseinik ärkas. Ta kargas jalule ja tervitas meid hoogsalt. Kui edasi sõitsime, pöördus prefekt Johni poole, tõstis nimetissõrme ja ütles: „Näete? Raudne distsipliin.” Ta oli väga uhke.
Prefekt, äärmiselt sõbralik ekstravert, rääkis meile palju iseendast. Ta oli Rumeenia ohvitserina kangelaslikult Esimeses maailmasõjas võidelnud. Ta oli kolm korda „surmavalt haavata” saanud.
Prefekt asus innukalt Chişinău vaatamisväärsusi tutvustama. Neid oli vähe. Me alustasime külaskäigust prefektuuri, see tähendab politsei peakorterisse. Uksel tervitas meid mundris politseinik, elavaloomuline ja rohmakas mees, keda võinuks hõlpsalt esmaklassiliseks kõrilõikajaks pidada, kui mundrit poleks olnud. Tema nägu oli nii paksu puudrikihiga kaetud, et ta nägi välja nagu elav koogipulbrireklaam.
Me astusime prefekti toredasse kabinetti. Ta sammus asjalikult tohutu suure laua juurde, mis oli täis telefone. Prefekt võttis toru ja hakkas karmilt rumeenia keeles rääkima. Ta karjus ja raevutses. Kõne lõpus pöördus ta meie poole, tõstis nimetissõrme ja ütles: „Näete, raudne distsipliin.” Ta oli päris vahva etenduse andnud, kuid meil oli kummaline tunne, et liini teises otsas polnud kedagi.
Seejärel sõitsime linnaparki. Prefekt selgitas, et pargis on ausammas suurele luuletajale Puškinile. Ta rõhutas, et ehkki Puškin oli venelane, on rumeenlased nii sallivad, et jätsid ausamba püsti. Ma ei tea, kas prefekt taipas, kui sallivad nad tegelikult olid. Noore mehena oli Puškin tsaari käsul Chişinăus asumisel. Ta elas seal mitu kuud ja oli surmani tüdinud. Tema „Ood Chişinăule” algab nii: „Neetud linn Chişinău, kirun sind päevani, mil tabab taeva välk su patuseid katuseid.”
Meid kutsuti jalutuskäigule pargis. Selleks ajaks olin nii kurnatud, et poleks suutnud sammukestki astuda isegi selleks, et näha elusat Puškinit, Shakespeare’i või Dantet. Keeldusin viisakalt autost lahkumast. Pargis olid kenad kitsad hekkide ja lilledega ääristatud rajad. Kartmatu prefekt käskis juhil läbi pargi sõita. Meie nördimuseks ja kohkumuseks ründas auto hekirivisid, sööstis roosipõõsastele kallale ja rutjus rataste alla igasugust floorat. Võib-olla oli see veel üks raudse distsipliini näide.
Rongi väljumiseni oli ikka veel aega. Faute de mieux11 viis prefekt meid Chişinău surnuaiale. Auto peatus kahe haua ees. Viisaka tutvustava žestiga osutas prefekt autoaknast kõigepealt ühele ja seejärel teisele hauale. „Papa, mamma.” John võttis aupaklikult kaabu peast ja manas näole pühapäevase kirikuskäija ilme. Me istusime hardas vaikuses. Prefekt aimas, et miski on kuskil kuidagiviisi mäda. Ta vaatas närviliselt ringi ja nägi Johni paljastatud pead. Siis kahmas ta endalgi mütsi peast. Auto hakkas liikuma, kuid meie istusime endiselt vaikselt ja pühalikult, kuni jaama jõudsime.
Prefekt ja tema adjutandid saatsid meid suure pidulikkusega teele. Rong pakkus Nõukogude Liidu armetusele rõõmustavat kontrasti. See oli hästi varustatud.
Meil oli kõht kohutavalt tühi ja restoranvagun oli oivaline.
Bukaresti kutsuti Balkani maade Pariisiks ja see oli tõesti üsna peen linn. Üks suursündmus meie sealoleku ajal oli kuningriigi päev 10. mai. Meid kutsuti diplomaatide looži paraadi vaatama.
Cecil B. DeMille12 pole kunagi sellistesse kõrgustesse küündinud. Valge hobuse seljas vaatas kuningas Carol armee üle. Ta oli mundrid ise kavandanud. Need olid pilkupüüdvad. Ühes rügemendis oli iga kiiver kaunistatud luigetiivaga. Teine rügement oli üleni lumivalgesse rõivastatud. Kord ammusel ajal oli see rügement kesksuvel lahingusse läinud. Palavuse tõttu võtsid mehed mundrikuue maha ja võitlesid valge särgi väel. Nad võitsid lahingu ja selle sündmuse mälestuseks otsustas kuningas Carol, et nad peavad igavesest ajast igavesti valget mundrit kandma. Ratsavägi oli võimas.