Kalinin, kes teadis, et ma olen skulptor, alustas tiraadiga diplomaatia tarbetusest ja tobedusest, võrreldes teiste töövormidega. Ta ütles mulle: „Teie ja mina võime omavahel rääkida ja saame teineteisest aru, sest me mõlemad oleme kunstkäsitöölised, mitte diplomaatidest narrid,” ja lisas nostalgiliselt: „Enne revolutsiooni olin ma lukksepp, väga hea lukksepp. Ma teenisin üheksakümmend kuldrubla kuus, ja vaadake mind nüüd – kõigest president.” Ta küsis: „Te olete kunstnik, miks te bolševik ei ole?”
Mina vastasin: „Mulle ei meeldi bolševikud.” Kalinin paistis rabatud. „Kuid te ei tunne ühtegi bolševikku, kuidas te siis saate otsustada?” Ma vaatasin ringi ballisaalis, mis oli täis kõrgeid parteiametnikke – kõik peale Stalini olid kohal. Kalinin rehmas nende poole põlglikult käeseljaga. „Need pole bolševikud. Tõeline bolševik on niisama haruldane nagu polaarrebane. Mina ja veel üks oleme täna õhtul terves selles majas ilmselt ainukesed.”
Tõsi, Kalinin oli lõbusas tujus. Šampanja oli voolanud ojadena, kuid tema siirus avas mu silmad. Vene revolutsiooni vanadele veteranidele ei meeldinud uus kommunistide põlvkond, mis oli juba hakanud esile kerkima. Tänu oma suurele populaarsusele rahva hulgas pääses Kalinin õnneks puhastusest ja tal lasti loomulikku surma surra.
Moskva pidudel juhtus alati imelikke asju. John ja mina korraldasime suure vastuvõtu Moskvat külastavale Ameerika pressimagnaadile. Saatkond oli tulvil Nõukogude riigi koorekihti. Mina rääkisin Izvestija kuulsa juhtkirjade kirjutaja Radekiga, kui üks venelane tuli ja talle midagi kõrva sosistas. Radek nõjatus vastu seina ja ma nägin, et ta läks näost niisama valgeks nagu too sein, ja see pole kõnekujund. Tundus, nagu võiks ta iga hetk minestada, ta vabandas ja lahkus. Kuna olin võõrustaja, tegelesin järgmise veerandtunni ainuüksi majapidamisküsimustega. Ühtäkki vaatasin ringi ja nägin, et saalis pole enam ühtegi venelast. Nad kõik olid hüvasti jätmata vaikselt haihtunud. John oli kohutavalt põnevil ning jahmunud.
Siis lahkusid pikkamööda ameeriklased ning John ja mina naasime oma korterisse. Uksekell helises. Murelikult üle õla vahtides astus sisse Boriss Sergejevitš Steiger. Tema visiit oli ilmselgelt salajane.
Steiger, suitsukatteks hariduse rahvakomissariaadi kõrge ametnik, oli GPU agent, kelle ülesandeks oli diplomaatilisel korpusel silma peal hoida. Temast oli meie suur sõber saanud ja ta oli üks neist vene külalistest, kes olid nii äkki Moskva öhe haihtunud. Ma teadsin, et tal on uudiseid. Oleksin uudishimust peaaegu lõhkenud.
„Suhtuge sellesse väga tõsiselt,” teatas ta mornilt. Ta kordas: „Suhtuge sellesse väga tõsiselt.” „Millesse me peame tõsiselt suhtuma?” küsis John. „Kirov mõrvati Leningradis,” selgitas Steiger, ja läinud ta oligi. Kõik saatkonnas olnud venelased olid otsekohe Kirovi surma koletuid tagajärgi aimanud. Kirov oli Leningradi tippkommunist. Üks teine kommunist oli ta tapnud. Miks, pole keegi suutnud välja uurida. Selsamal ööl algas puhastus. Steiger rääkis hiljem Johnile, et keskeltläbi seitse tuhat inimest päevas küüditati põhjapolaarjoone taha või Kesk-Aasiasse. Hiljem muidugi peeti paljude üle avalikult kohut ja nad hukati, samal ajal kui paljud teised tapeti ilma kohtuta, nende seas kõikvõimsa keskkomitee grusiinlasest sekretär Jenukidze, leebe ja peen Karahan – ilmselt kõige võimekam Nõukogude diplomaat, ja Steiger ise.
Tolle ajani olime venelastega kokku puutunud pidevalt ja üsna vabalt. Selsamal ööl tõmbas Stalin ette raudse eesriide. Sellest ajast peale kuni meie lahkumiseni Moskvast olid venelaste kokkupuuted diplomaatilise korpuse ja õigupoolest kõigi välismaalastega rangelt kontrolli all ja piiratud.
Süngel puhastuseajal oli mul ainulaadne võimalus näha, kuidas mu bridžipartner arreteeriti ja viidi ära parajasti siis, kui ta pakkus kolm trumbita. Mu mängupartner Florinski, toonane protokolliülem, oli just pakkumise teinud, kui ta telefonile kutsuti. Ta tuli naeratades tagasi ja selgitas, et peab pooleks tunniks ära minema, kuid tuleb tagasi, kas me ei ootaks teda. Sestpeale pole teda nähtud. Süüdistusi ei esitatud. Kohut ei peetud. Ta lihtsalt kadus.
Peale tolle hiilgava õhtusöögi Kremlis oli NSV Liidus Moskvas üks ja ainult üks suur pidu. See oli meie suursaadiku William C. Bullitti ball, mille korraldasin mina koos Charlie Thayeriga. See oli üks neid väga haruldasi juhtumeid – haruldasem ja väärtuslikum kui trompetkurg –, mil ideoloogilised erinevused ja kommunistlik vimm lusti ja sõpruse õhkkonnas lahustusid.
Ühel päeval saatis Bill Bullitt – mind tundes pidanuks ta targem olema – mulle telegrammi Washingtonist, kus ta oli nõupidamisel. „Tulen järgmisel kuul. Korralda pidu. Piire ei ole.”
Olen alati tahtnud balletti kujundada ja lavastada, kuid see pidu oli sootuks põnevam. Euroopas või Ameerikas ei esita „piiramatute võimalustega” pidu mingeid väljakutseid. Kuid 1935. aasta kevadel polnud Moskva poodides ega turul mitte midagi, ei lilleõit, ei riidetükikest. Kõik tuli välja mõelda, luua. Õpetus, mida oli mulle jagatud kunstikoolides, kus kõik peod tuli korraldada nappide vahenditega, kulus marjaks ära. Kuid Bullitti balli edu kõige tähtsam kindlustaja oli Charlie Thayer. Charlie oli tollal saatkonna noor sekretär, keda polnud õnnistatud mitte ainult lennuka kujutlusvõime, vaid ka napoleonliku põlgusega sõna „võimatu” vastu. Me asusime otsemaid sõjaplaani pidama.
Kuna pidu pidi toimuma aprilli lõpus, otsustasime teha sellest rohe-valge-kuldse kevadpeo. Haljad puud, roheline rohi, valged tulbid, kuldsarvede ja – sõrgadega valged talled ja valged kuked kullatud klaaspuurides.
Ainus asi, millega vähimaidki probleeme ei tekkinud, olid tulbid. Kuller, kes sõitis Hollandisse, tõi naastes kaasa tuhandeid õisi. Kuid kust saada haljaid puid, kui Moskva oli ikka veel lumekattes ja puud olid raagus. Ja männid ja kuused olid muidugi liiga nukrad ning talvised. Kohkumatu Charlie saatis telegrammi Kaukaasiasse Jaltasse, kuid vastus kõlas nii: „Kevad siingi hiline.” Bill Bullitti päevavalguslamp päästis olukorra. Lasksime tosinkonna noort kaske juurtega üles kaevata, panime need suursaadiku vanni ja läitsime lambi. Ning peopäeval läksid puudel kuulekalt lahti kaunid rohelised lehed.
Suurimat peavalu valmistasid meile talled, sest kolhoosist saadeti meile hoopis lambad. Nende lehk oli vänge ja püsis isegi pärast tundidepikkust hoolikat šampooniga pesemist ja lõhnastamist. Kuue suure lamba pesemine väikeses vannitoas on elamus, mida ma loodetavasti enam kunagi ei pea kogema. Kuid kuna kõigist araabia parfüümidestki polnud abi, otsustasime poole tosina kitsetalle kasuks. Väikesel taraga ümbritsetud ja lavaks kujundatud platvormil kekseldes ja mängides olid nad oma kullatud sarvede ja sõrgadega väga dekoratiivsed.
Valgeid kukkesid oli palju ja me lahendasime klaaspuuride probleemi nõnda, et korjasime tõrksa saatkonnapersonali vannitubadest kokku kõik klaasist käterätiriiulid. Neist sai pilkupüüdvad puurid.
Söögitoas oli meil kuuekümne jala pikkune laud, millesse olid uuristatud süvendid. Need olid tihedalt tulpe täis istutatud ja elektriventilaatorid panid õied voogama otsekui kerges tuules. Tulpide taga, hunnitule buffet’le mõeldud lauapinnale, tahtsime kaunistuseks rohtu, nii et laud näeks välja nagu aed. Rohi pidi meid lausa hulluks ajama, kuni mulle ühtäkki meenus, et mõnes Poola piirkonnas tavatsetakse kaera niiskele marlile külvata, et saada lihavõttelaua kaunistuseks haljaid ruudukesi. Otsemaid katsime saatkonna pööningukorruse põranda mitme jardi pikkuse marlipalakaga, külvasime sellele siguriseemneid ja jäime ootama. Budistidel on õigus: „Ükski seeme ei sure, kõik seemned tärkavad.” Seemned võrsusid oivaliselt ja meil oli laua kaunistuseks smaragdroheline rohi.
Et tõelist kevademeeleolu saavutada, mõtlesin, et meil peaks olema vähemalt üks vastsündinud metsloom. Moskva loomaaia direktor tõi ääretult võluva karupoja ning väljaõppinud talitaja, kes tal silma peal hoidis. Panime loomakesele valmis ka lutipudeli ja oksaharudega puu ronimiseks või puhkamiseks.
Loomaaia direktor oli meie peost nii põnevil, et helistas mulle iga kord, kui mõni loom poegis. „Madame Wiley, mul on midagi teie peo jaoks. Äsja sündis väike kaelkirjak.” Järgmisel päeval pakkus ta hundikutsikat või laamalapsukest või mõnda teist kummalist looma. Õnnetuseks pidin neist kõigist ära ütlema, sest John oli võtnud arutu, kuid