Nagu viimasel ajal sageli, polnud Juhanil tänagi mingit erilist vajadust linna minna. Ta läks sinna niisama kuulama ja vaatama, kas seal midagi ehk näha pole, mis teda huvitaks. Oma esimese peatuse tegi ta Zinovjevi mäel asuvas trahteris, tellis seal sotku viina ja silmu suupisteks. Väljunud kõrtsist, jäi ta seisatama jalgteel, pidades nõu, kuhu õieti minna. Ta silus oma valkjaid vuntse nina all, mõtles veidi ja hakkas siis kamasside kriuksudes Joala tänava poole astuma. Selles kolmekümne viie aastases mehes näis palju energiat ja tahtejõudu olevat, ta võis elus mõndagi veel korda saata. Las ta ainult leiab mõne nupu või hoova, millega end vanast elust lahti kangutada.
Juhan jõudis Matvejevi nurgale ja peatus siin Koobi õmblusmasina- ja jalgrattaäri akna ees. Seda kaupa, mis siin aknale oli välja pandud, tundis ta väga hästi. Alles hiljuti oli ta ostnud siit Marile jalaga õmblusmasina, mida Mari nii väga ei vajanudki. Kuid eks jalaga õmblusmasinad olnud nüüd ju moes, nagu olid moes suured rippuvad laelambidki. Jalgratas, seda võis juba luksuseks pidada, kuigi Juhanil käis isu ka selle järele. Nüüdki tema pilk peatus kõigepealt just sellel ihaldatud esemel. Tore värk! mõtles Juhan, vaadates läbi akna jalgratast. Et ostukiusatusest võitu saada, pööras ta siiski oma pea kõrvale ja astus teise akna alla, et näha, mis sinna on välja pandud. Tea, mis riistapuu see siin niisugune on? Kerelt pikergune, suure pika vändaga ja hulga isemoodi nõelu otsast otsani täis. Juhan vaatas ja uuris kaua, milleks säärane masin on küll välja mõeldud. Ta taipas aga alles siis, kui nägi masina kohal rippuvat paksu valget kriitpappi, millele oli suurte kuldtähtedega kirjutatud: „Nadelmaschinen Gloria-Formosa”. Samas oli ka pilt, mis kujutas noort naist töötamas kudumismasinal, mille alt rippus pooleliolev kootud kampsun või püksireis. „See ju sooja pesu jaoks!” leidis nüüd Juhan. „Sa tuhat ja tuline! Koguni uus tööala! Ise oled sa siin tööline ja peremees omaette ega pruugi alluda kellelegi teisele. Liiguta vaid vänta, ja raha tuleb! Ei, seda masinat tuleks vaadata lähemalt.”
Ning Juhan astus ärisse sisse. Teretas ja kergitas tongi peas. Äriomanik Koop, pikk, kõhn, musta täishabemega mees, võttis tema tere külmalt vastu. „Vabandage,” algas Juhan nagu muuseas, „ma mööda minnes nägin seda masinat seal aknal…”
„Ah seda seal?” osutas Koop peaga akna poole, kuhu kudumismasin oli vaatamiseks välja pandud. „Jah, see on üks kasulik tööriist. Saksamaal ja Rootsis on need masinad juba ammu tarvitusel. Ka meil Venemaal on viimasel ajal hakatud neid tarvitama,” tegi ta masinale reklaami.
„Aga kuidas ühel niisugusel masinal ka tööd tehakse?” küsis Juhan nüüd juba julgemalt. „Ja kaua tuleb õppida, et töö selgeks saab?”
„Aega selleks ei kulu suuremat midagi. Ostja saab masinaga kaasa käsiraamatu, kus kõik on üksikasjalikult näidatud ja ära seletatud. Pole muud tarvis, kui löö vaid raamat lahti, vaata, loe ja tee täpselt nii, nagu raamatus on õpetatud. Ja kui asjast tõsisemalt huvitatud olete, siis esimese õppetunni saate minu käest siinsamas kohapeal,” rääkis Koop juba puhtärimehelikult veenvas toonis, hakates Juhanis haistma ostjat.
„Aga mis üks niisugune masin ka ära maksab?”
„Seda vaatame nimekirjast kohe järele.” Ning Koop hakkas sorima ärilaekas, kust tõi käputäie pabereid lagedale. Ta soris neid tükk aega, enne kui ütles: „Kui puhtas rahas kohe kinni maksate, siis niisugune masin, nagu see seal aknal on välja pandud, maksab sada kaheksakümmend viis rubla. See on üheksanda klassi masin, nelikümmend viis sentimeetrit lai ja sellega saab kududa kõiki sooje asju. Ostate aga järelmaksuga, siis on masina hind kakskümmend protsenti kallim. Ümmarguselt teeks see välja siis kakssada kakskümmend rubla.”
„Ja kui kaua aja peale järelmaksu võimaldate?” küsis nüüd Juhan, keda masin ikka rohkem huvitama hakkas.
„Järelmaksuga on lugu nii, et ostes tuleb kohe pool hinda ära tasuda. Teise poole hinnast maksate aga juba osakaupa kuue kuu jooksul.”
Äris jäi kõik vaikseks. Polnud kuulda muud, kui äraomaniku nohisemist oma musta täishabemesse ja ta hallikirju kassi nurru teispool leti otsas. Koop võttis taskust hõbedase portsigari, pakkus sealt Juhanile ja pani ka endale paberossi ette. Juhan suitsetas, mõtles ja kaalutles, mida teha: kas osta see masin või jätta ostmata? Ega see pole mõni paarirublane asi, vaid maksab oma ports raha. Ja mine tea, viimati veel viska see raha maha ja võta suure rauakolaka tuppa roostetama.
Arutledes libises tema pilk läbi äriakna tänavale. Oli parajasti vabrikust vahetuse töölt tuleku aeg, tänava mõlemapoolsed jalgteed töölisi paksult täis. See väsinud, koltunud nägudega ja kehvalt riietatud inimmass mõjus Juhanile juba võõrastavalt. Tõepoolest, ta ei tahaks kuidagi enam kuuluda nende hulka! Tööle vabrikus tuleks pöörata jäädavalt selg. Saagu mis saab, ta tahab siiski katsetada selle uue iseseisva tööalaga.
Ning kurss oli võetud paremale, sinna, kus sügavam vesi ja lahedamad väljavaated.
Kui Juhan linnast koju jõudis, oli Mari parajasti ametis ühe oma vana seeliku ümbertegemisega. Jalaga õmblusmasin oli tal seks puhuks seinast pisut eemale tõmmatud ja asetatud nii, et valgust rohkem oleks.
„Kus sa siis nüüd käisid?” küsis ta mehelt.
„Niisama linnas vaatamas,” oli Juhani ükskõikne vastus.
„Ja mida seal näha ja kuulda oli?”
„Midagi erilist… Räägitakse streikidest Venemaal ja ka meil Tallinnas. Töölised nõudvat kaheksatunnilist tööpäeva ja rohkem palka.”
„Tea kas siis saavad ka või?”
„Eks seda kuuleb edaspidi… Meie igatahes palgatööd tegema ei hakka.”
„Arvad?”
„Mis siin enam arvata, kui küsimus ongi juba otsustatud.”
Mari tõusis masina tagant üles, jäädes üksisilmi Juhanile otsa vaatama. „Mida sa siis otsustasid?” küsis ta. Tema hääles kõlas nii uudishimu kui ka ärevusenoot.
„Käisin Juhkentalis Koobi juures sees,” hakkas rääkima Juhan ja rääkis naisele masina ostuloo.
Mari pruunes silmis hakkas helkima imeline leek, põsed hakkasid tal õhetama. See suur uudis erutas teda niivõrd, et ta kaotas hetkeks isegi kõnevõime.
„Mis sa enam mõtled ja asjatult aega viidad! Pane parem end hakkama ja lähme vaatame kõigepealt, kust saame hobuse, et masin koju tuua.”
Järgmisel päeval oli majarahval omavahel palju rääkimist ja sosistamist. Avaldati mitmesuguseid arvamisi Kaskede kohta, kes ühiskonnaredelil tahtsid neist natuke kõrgemale ronida.
Neile ennustati nii head kui halba.
Ühel hommikul võis majas kuulda iseäralikku sahinat. Majarahvas käis kordamööda koridoris kuulatamas, mõni läks isegi Kaskede ukse taha ja piilus võtmeaugust tuppa. Kuid sahinaga harjuti pea, see muutus nagu igapäevaseks muusikaks, milleta majaelanikud ei osanuks enam eladagi. Kui sahin mõnikord katkes, tundus see ebaloomulik, maja tavalises rütmis nagu puudunuks midagi.
Kudumistöö vajas pidevalt lõnga, mida aga polnud avalikult müüa kusagil. Tuli kuulata ja otsida töölisi, kes lõnga vabrikust salaja välja tõid ja kudujaile edasi müüsid. Kuna vargad suuremalt osalt viinaarmastajad olid, siis see rahagi, mida nad lõnga eest said, pandi peamiselt pudelisse. Kuid leidus ka sääraseid vargaid, kes hoolega raha kogusid ja endale linnaveertele kinnisvara soetasid. Mida enam kudumistöö arenes, seda rohkem vargaid sigis. Viimaks võttis vargus vabrikust säärase ulatuse, et lõnga toodi välja enam mitte poolide näol, vaid nüüd juba kastide viisi, millega peamiselt just vabrikuametnikud hakkama said.
Kuna uus tööala oli tulukas, kasvas kudujate arv linnas järjest. Ka turg kauba jaoks oli üsna avar. Tekkis isesugune kaubitsejate kiht, kes pamp ees, teine taga, mööda maad ringi rändasid ja elanikele kaupa kodus pakkumas käisid. Aga ka laatadel ja turgudel oli kootud kaupa rohkesti müügil.
Üheks niisuguseks pampudega mööda maad rändajaks sai nüüd ka Maali. Ta kauples venna Juhani tööga ja tõi talle igalt kaubareisilt kenakese summa raha koju, teenides