Kolme esimese õppeaasta jooksul Paul ja Veltri Riki koolis usuõpetust ei õppinud. Ses aines tuli neil kaks korda aastas käia oma koguduse õpetaja juures eksamil, mille tulemused õpetaja siis paberile märkis ja nendega kooli saatis. Kuid Edgar, kelle vanemad ümberristitud õigeusulised olid, pidi siiski õppima piiblilugu vene keeles. Galkin näinuks meeleldi, et ka teised eestlased koolis teeksid sedasama, käiksid ka veel koolikirikus, kuid sundida neid ta siiski ei saanud. Ainult mõningail erakordseil juhtudel, kui kogu kool pidi ilmtingimata kirikusse minema, ei pääsenud sellest ka teiseusulised.
Jõudnud niimoodi õppimisega neljandasse klassi, võeti neilt seegi väike soodustus. Nüüd pidid ka eestlased õppima piiblilugu vene keeles, sest muidu neid järgmisse klassi üle ei viidud, kuigi hinded teistes õppeainetes head olid.
Edgar usuõpetusest suuremat ei hoolinud, ta õppis seda ainet vaid niipalju, kui hädasti vaja oli. Pealegi olid siin tal omad eriarvamused olemas.
Usuõpetust viimastes klassides andis preester Galkin isiklikult. Karm ja nõudlik, nagu ta siin oli, ei rahuldunud ta kunagi õpilaste nõrkade vastustega. Seepärast kardeti teda, tema tundi ootas kogu klass suure pinevusega. Neli korda nädalas astus see pikk kullininaga preester klassiuksest sisse, suur kirjude kaantega päevaraamat kaasas.
Loodusloo tund oli parajasti lõppenud. Minnes vahetunnile, võttis Paul usuõpetuse raamatu endaga kaasa, et sinna enne tunni algust veidi sisse vaadata.
„Mida sina õpid?” küsis Edgar temalt pooleldi tögavalt.
„Piiblilugu.”
Nad lähenesid suurele kõrgele aknale koridoris. Edgar najatus seljaga vastu aknalauda ja pani mõlemad küünarnukid lauale.
„Kuidas sa vaatad sellele?” esitas ta nüüd uue küsimuse Paulile.
„Millele?”
„Sellele, mida sa praegu õpid. Kas usud, et see kõik on õige? Mina küll ei usu. Puha pappide lora rumala rahva hirmutamiseks, muud midagi.”
Paul kehitas õlgu.
„Ja, ja usu mind! Rikaste laul oleks ammu juba lauldud, kui rahvas ei usuks jumalat ega kardaks põrgut.”
Midagi nagu kärisenuks Pauli hinges. Õppimisest ei tulnud tal enam midagi välja… Kui kell kõlises ja vahetund möödas oli, läks ta segaste tunnetega klassi tagasi. Preester, keda õpilased isakeseks nimetasid, tuli klassi. Pannud päevaraamatu lauale, võttis ta oma laia ürbi avarast taskust suure harvapiilise kammi ja hakkas sellega juukseid sugema. Ka veel habet ja pöördus siis õpilaste poole ütlusega: „Palvetagem!” Ise jäi ta seisma näoga ikooni poole nurgas, kuna klassi korrapidaja luges meieisapalve kogu klassi püsti seistes.
Galkin võttis istet. Laual, mille taga ta istus, oli teljel pöörlev suur gloobus. Preester lükkas gloobuse paremale lauaäärele ja avas päevaraamatu. Vaadanud sellesse tükk aega, nimetas ta Eriksoni nime. Paul tõusis püsti.
„Ütle, mis oli meil tänaseks üles antud.”
„Saalomoni tarkus ja elu.”
„Jutusta!”
Paul pidigi juba algama, kuid keegi nagu sulgenuks tal suu. Preester tõusis toolilt ja algas oma tavalist edasi-tagasi käimist pinkiderea vahel, käed tagumikul. Ta ootas. „Noh, jutusta!” keelitas ta Pauli, olles küllalt juba oodanud. Paul vaikis nagu elutu kuju, kogu sisemus kääris.
„Kuidas on? Kas ei oska või? Pole tundi ette valmistanud?” päris Galkin, lähenedes juba lauale, et panna Paulile päevaraamatusse halva numbri.
„Ma… ma ei saa hästi aru…” hakkas Paul kogelema.
„Millest sa siis aru ei saa? Kas sellest, mis piibliloosse on kirjutatud, või siis üldse vene keelest? Kui lugu niimoodi on, eks mine siis eesti kooli, seal on sulle kõik arusaadav.”
Kergesti haavuv Paul seda teist korda ütelda endale ei lubanud, ta võttis pingisahtlist raamatud ja väljus klassist. Tulnud eeskotta, avas ta klosetiukse, astus sinna sisse ja võttis istet aknalaual, jäädes siin ootama piibliloo tunni lõppu.
Säilitades näilist rahu, heitis Galkin uue pilgu raamatusse ja nimetas siis järgmisena Kaskpeidi nime. „Jutusta sina, mis meil oli tänaseks üles antud.”
„Ma ei oska,” ütles Edgar.
„Miks? Kas ka ei saa aru nagu Erikson?”
„Ei saa ega tahagi saada,” kostis Edgar seepeale ülbelt.
„Välja!” kisendas preester põrgulisel häälel. „Paganatel ja mässajatel minu koolis ruumi ei ole!” Tema suured sinised silmad lõõmasid, must kähar habe värises, kui ta oma raske rasvase rusikaga raksatas lauale nii, et laud põrus ja gloobus laualt põrandale kolmeks tükiks kukkus.
Pead trotslikult püsti hoides läks Edgar klassist välja.
Kui siis piibliloo tund oli lõppenud, tuli Paul klassi tagasi, tegemata väljagi sellest, mis temaga siin äsja juhtunud oli. Kogu ajalootunni jooksul ei tülitanud Nikolai Aleksandrovitš teda ühegi küsimusega.
Oli nädala esimene koolitöö päev. Piiblilootund algas nagu tavaliselt meieisapalvega kogu klassi püsti seistes. Istuti. Preester nagu ei näinudki Pauli klassis, kuid ometi nimetas ta täna nagu nimme jälle esimesena Eriksoni nime. Paul krapsas püsti, näost kaame, nagu hakkaks surema.
„Mis meile tänaseks oli üles antud?”
„Issanda muutmine Taabori mäel.”
„Jutusta!”
Paul tegi seda sorinal ja jäi vait.
„Aga kuidas möödunud tunniga jääb?”
Paul jutustas ka selle. Siis Galkin küsis talt veel üht-teist piibliloost, millega Paul ühegi vastusega võlgu ei jäänud.
„Istu,” ütles Galkin ja pani talle päevaraamatusse viie.
„Kas nüüd hakkasid kõigest jälle aru saama?” küsis ta Paulilt tögavalt.
Edgar kooli tagasi enam ei tulnud, ta läks linnakooli üle. Tema tee, mis Pauli omaga mõnda aega rööbiti oli jooksnud, läks tema omast lahku nüüd mitmeks aastaks.
Kase Juhanil oli samasugune ettevõtlik vaim mis ta emalgi. Eluks ajaks vabrikut jääda orjama ta ei tahtnud. Ta plaanitses ja kaalus kaua, millisele alale üle minna, mida peaks küll tegema või ette võtma. Kõik ärialad nõudsid raha rohkem, kui tal seda oli. Ja ega puhtas rahas polnudki tal palju rohkem kui kolmsada rubla.
Juhan tuli otsusele maja ära müüa. Kogu talve otsis ta sellele ostjat, kuni viimaks kevadel sama Kalda tänava kalur Pent pakkus talle maja eest nelisada rubla. Juhan nõustus sellega, müügi-ostuleping sõlmiti, mõlemad pooled jäid tehinguga rahule.
Alles hiljem, kui Pent hakkas krundil olevast mäest savi müüma, läksid Juhani silmad lahti. Ta nägi, et oli maja poolmuidu käest ära andnud. Mägi, mis sisaldas esimest sorti sinisavi, tõi selle uuele omanikule kena kopika sisse. Juhan siunas oma ettenägematust, sest juba järgmisel kevadel algasid linnas mitmel pool suuremad ehitustööd, ühes sellega kasvas ka nõudmine savi järele. Pealegi, eks see mägi olnudki Juhanile kogu aeg pinnuks silmas, osalt ta sellepärast maja ära müüski. Kuid nüüd läks mägi hinda, varandus peitus seal, kust Juhan seda otsida ei osanud.
Aga ega Pentki seda teadnud, tal lihtsalt vedas maja ostes, konjunktuur oli muutunud tema kasuks.
Oli ületatud üheksateistkümnes sajand. Paar esimest aastat kahekümnenda lävel näitasid endist vaikust ja seisakut kõigil aladel. Kuid siis tõusis linnas elevus, hakati rajama uusi tööstusi, ehitama maju siin ja seal. See tõusumeeleolu aga ei kestnud kuigi kaua, poliitiline baromeeter hakkas langema, ennustades tormi lähenemist idast. Ja kui siis sõda Jaapaniga puhkes, inimesed jahmusid. Valitsus mobiliseeris mitme aastakäigu tagavaraväelasi, saates nad kaugele sõjatandrile Mandžuuriasse. Ka Tõnise nimele toodi mobilisatsioonikutse koju, mida Maali käskis kardavoil Peterburi vaimuhaiglasse