Kui Paul kord koolis kurtis oma kõhuvalu Edgarile, sai ta temalt õpetuse, et peale sööki tuleb vähemalt kaks tundi oodata, enne kui võib trapetsile asuda. Antud reeglist rangelt kinni pidades hakkas Pauli tervis paranema, valud kõhus kadusid, söögiisu muutus paremaks. Ka tema ihujõud hakkas tunduvalt kasvama. Oma harjutusi trapetsil ei teinud ta kunagi juhuslikult, need kujunesid tal algusest peale reeglipärasteks. Oma eesmärgiks seadis ta võimalikult kiiremini jõu poolest Edgarile järele jõuda, saada temaga võrdseks. Ja kui nad siis kord koolis ühe suure vahetunni ajal rinnad kokku pistsid, pidi Edgar nentima, et Paul oma jõu poolest temast sugugi enam maha ei jää.
Ka õppimises ei seisnud nad just viimaste reas. Nad võinuks joonduda koguni klassi eesrindlastega, kui neil olnuks selleks vaid tahtmist. Õppimisele kodus pühendas Paul vähe aega. Kui kodused sundisid teda selleks, ütles ta ikka, et neile pole antudki midagi õppida, sõi kõhu täis ja läks välja kargama. Tema armsamaks kargamispaigaks oli Sõjaväljak, kus koos teiste omasuguste poistega tehti kõike, mida aga kellelegi pähe tuli. Kuid palli- ja sõjamängud olid siiski kõige eelistatumad.
Sama Sõjaväljaku ääres reas teiste elamutega seisis ka voorimees Andrejevi ühekorruseline puumaja. Majaomanik ise oli iga päev hommikust õhtuni sõidus, tema naine Jelizaveta aga töötas linavabrikus.
Neil oli neli tütart. Vanim tütar Olga teenis juba saksu Peterburis, kuna kolm nooremat alles kodus koolis käisid. Õhtuti tulid lapsed vesilauale istuma, kuhu varsti kogunesid ka poisikesed. Peagi algas mäng. Kuna Paul idealiseeris õrnemat sugu, siis ta ei tundnud end tütarlaste keskel kuigi vabalt.
Mängiti ühte neist paljudest lastemängudest, kus valesti ütlejal tuli anda mõni esemeline pant. Kõik pandid korjas enda sülle Andrejevite noorim tütar Katja. Nii sattus sinna varsti ka Pauli nikeldatud sulepea. Ja kui siis mäng lõppes, algas pantide lunastamine.
„Mis peab tegema see, kelle pant praegu mu käes on?” küsis Katja, varjates mõlema peoga Pauli sulepead oma süles.
„Suudlema kolm korda Manjat,” ütles üks mängijaist poistest (Manja oli vanuse poolest Andrejevite kolmas tütar). Nii Manja kui ka Paul punastasid mõlemad. Manja aga niivõrd tugevasti, et põsed lõid tal õhetama, tal hakkas piinlik. Ta ei saanud enam teisiti, kui pidi tuppa jooksma – viimati Paul veel tulebki teda suudlema!
Nad meeldisid teineteisele.
Mäng katkes, seda edasi mängida polnud enam lusti ega soovi kellelgi. Paul koguni leidis, et tal on nüüd aeg hakata koju minema.
Talveti veetis Paul palju aega kas liuväljal või kelgumäel. Oma õpperaamatutesse vaatas ta alles õhtul, kui kõik mõtted ja meeled mujal. Õppeülesandeid täitis ta suure kiiruga ja pealiskaudsusega, tehes seda heas usus, et küll sellest midagi ikka meelde jääb, kui koolis peaks teda küsitama. Nii õppis ta veel tunni ajalgi, kuulates teiste jutustust pealt. Kuid mõnikord sai ta alles koolis teada, mida oli neile tänaseks üles antud. Oma päevaraamatut pidas ta ikka tagantjärele, kui selleks aega jätkus.
Olles vaevalt jõudnud klassiuksest sisse astuda, ründasid Pauli ta klassikaaslased küsimusega, kuidas ta oli oma sõnadega kirjutanud „Varese ja rebase” loo.
„Kas see oli siis tänaseks?”
„Aga muidugi. Esimene tund on ju täna venekeelne kirjatöö.”
Paul istus kähku pinki ja hakkas sorima oma vihikuid. Ent ta kohkus, kui leidis, et oli oma vene keele vihiku koguni koju unustanud. Mis nüüd saab? Tunni algusesse oli vaevalt kümme minutit aega jäänud.
Leidnud „Russkaja Retši” vahelt poogna valget kirjapaberit, võttis ta kätte sule ja jäi mõtlema. Hakkas siis kirjutama: „Vares leidis tüki juustu ja lendas sellega puuoksale sööma. Seda juhtus eemalt nägema rebane, ta tuli lähemale ja hakkas varest kiitma, et tollel olevat ilus lauluhääl. Ta kiitis teda seni, kui vares kraaksatas ja pillas juustutüki nokast. Rebane krahmas juustu suhu ja jooksis sellega metsa.”
Kell helises hommikupalvele.
Tunni algul käskis klassijuhataja korrapidajal kõik vihikud kokku korjata ja enda lauale panna. Kirjutanud oma paberipoognale nime peale, andis Paul selle südame värisedes ära.
Möödus kolm murerikast päeva. Jälle oli vene keele kirjatöötund. Nikolai Aleksandrovitš tuli klassi, vihikukimp käsivarrel. Pauli süda vasardas, ta tundis juba ette seda häbi, mille osaliseks ta nüüd saab, ta oli kui kuumil sütel.
Klassijuhataja võttis pealmise vihiku ja nimetas õpilase nime. Paremalt, keskmistest pinkidest tõusis laiskade liigutustega, rahuliku näo ja pundunud huultega poiss.
Oleks minul Makarovi närvid! mõtles Paul teda kadestades.
„Tola!” algas Nikolai Aleksandrovitš sõimlevalt. „Ons sul üldse aimu sellest, kuidas tuleb oma sõnadega kirjutada? Sa oled kõik raamatust maha kirjutanud, ja seda pealegi veel vigadega! Niisugune kirjatöö ei kõlba kusagile!” Ta viskas Makarovi kirjatöö lähemale pingiotsale, kust poisid selle omanikule edasi andsid.
„Filatov,” nimetas Ovsov järgmise õpilase nime. „Samuti halb. Kas sa arvad, et kui valmist midagi välja jätta, siis ongi see oma sõnadega kirjutatud? Ei kõlba!”
Kolmandana õpetaja arvustustules oli täna klassi priimus Aprikossov. „Nõrgavõitu. Oleks võinud siiski parem olla,” – need sõnad klassijuhataja suust kõlasid Aprikossovi kõrvus otse jõledalt. Poiss, kes harjunud noppima klassis üksnes häid ja väga häid hindeid, pidi äkki leppima nüüd ainult kolmega! Tema, kelle isa oli pealegi veel koolinõukogu ja kiriku eestseisuse liige! Aprikossov istus haavunult.
Nikolai Aleksandrovitši halastamatu sõim ja sõnade tulv ei tahtnudki täna lõppeda. Ei ühtegi head ega väga head veel kellelgi. Paul oli otse küps hirmust. Iga uue vihiku puhul, mida õpetaja üles võttis, vaatas ta hirmunult, kas ehk ei hakka juba paistma tema valge kirjapoogen. Ja kui see ikka veel nähtav polnud, soovis ta, et tema kirjatöö kätteandmine jääkski viimaseks. Siis vähemalt õpetaja on oma sõimamistest ja rääkimistest niivõrd tüdinud, et annab talle ka kirjapoogna tagasi vaid paari lühikese märkusega. Kuid see hea lootus ei läinud tal täide. Varsti oligi tema kord minna õpetaja arvustustulle. Veri tulvas tal pähe, kõrvad hakkasid hõõguma ja kohisema, nähes oma kirjapoognat vihikukimbul.
„Pange nüüd tähele,” ütles Nikolai Aleksandrovitš. Paul vedas end kössi, olles valmis või pingi alla pugema. Kui õpetaja tema lühikese kirjatöö ettelugemise lõpetas, küsis ta üldiselt kogu klassilt: „Kuidas oli?”
„Halb! Ei kõlba! Liiga lühike!” kostsid hääled läbisegi. Ovsov vaikis ega ütelnud seepeale midagi. Pani siis Pauli kirjatöö eemale ja võttis kimbult vihiku, ning käskides jällegi kogu klassil tähele panna, hakkas ta lugema sellesama „Varese ja rebase” lugu, mida Vassiljev oli kirjutanud. See poiss oli tahtnud seda valmis omasõnaliseks teha seega, et oli sõnade ja lausete järjekorda muutnud, muist sõnu vahepealt välja jätnud ja muist enda poolt juurde lisanud, saades niimoodi mingi sigri-migri, mis polnud ei kukk ega kana. „Aga kuidas see oli?” küsis Nikolai Aleksandrovitš klassilt uue küsimuse.
„Hea! Ei kõlba! Rahuloldav!” erinesid arvamused üksteisest.
Õpetaja esmalt vaikis ja ütles siis: „Vot nii, nagu Erikson on „Varese ja rebase” loo oma sõnadega edasi andnud, tulebki kirjutada. Teie aga olete kõik kasutanud raamatut ja seepärast pole teil ka kirjatööst midagi välja tulnud. Ainult Erikson annab sündmust edasi nii, nagu ta ise oleks seda pealt näinud. Teie ütlete, et tema kirjatöö on lühike. Väga õige, kuid see just pälvibki tähelepanu. Parem lühike, selge ja ilmekas, kui pikk segane vada. Raiuge seda koludesse endale jäädavalt!”
Kogu klass vaikis. Isegi Aprikossov oli jäänud mõtlema.
„Aga miks sa