Maali millegipärast nagu pelgas saani istuda. Ta köhatas, vaatas tükk aega ringi, siis ikkagi läks. Vaksali ümbrus tundus talle kuidagi teistsugusena, kui ta oli seda näinud esimest korda. Talle meenus reis Peterburi Tõnisega, kõik seiklused ja raskused koos sellega. Maali meel muutus kurvaks, nutt kippus vägisi peale. Voorimees vaatas teda pahaselt, olles valmis teda sõimama, sest kõik ametivennad olid juba oma reisijatega ära sõitnud. Viimaks Maali ulatas voorimehele paberilipaka aadressiga, kuhu sõita, ja istus pojaga saani. Voorimees luges paberilt, nähvas siis piitsaga hobust ja nad sõitsid minema.
Paul vaatas uudishimulikult suuri ärisilte, jälgis kõrgeid kivimaju, kus tema arvates pidid ainult rikkad sees elama. Ja kui nad olid juba mitmendat korda ühest tänavast teise tänavasse sisse sõitnud, tundus Paulile, et kõik nagu korduks, nii majad kui ka ärisildid näisid ühed ja needsamad! Kuid pärale nad siiski veel ei jõudnud. Onu jutu järgi ei pidanud aga Balti vaksalist Narva väravateni nii tohutult pikk maa olema. Maali hakkas juba kahtlema, kas nad sõidavadki õiges suunas. „Kui palju maad veel sõita on?” küsis ta voorimehelt vigases vene keeles.
„Skooro,” venitas habemik voorimees ja nähvas veelkord hobust piitsaga. Viimaks peatus ta ühe rohekashalli majas ees. Voorimees nõudis sõidu eest kaheksakümmend kopikat, mis Maali arvates nii väga suur summa polnudki, võrreldes selle maaga, mis nad maha olid sõitnud. Rääkinud siis sellest oma sugulastele, hakkasid need naerma, see olevat Piiteri voorimeestel tavaline trikk provintsist tulijatega. Nad sõidutavad võõrast sihilikult rohkem kui tarvis, et siis seda suuremat sõiduraha nõuda. Kuid mõnikord saavad nad ka palju hullemate asjadega hakkama. Võtnud sõitja jaamast peale, sõidutavad nad teda kuhugi kaugemale linnaserva, löövad talle siis raske võtmega pähe, riisuvad ta paljaks ja viskavad siis sõidukilt maha. Sääraseid juhtumeid olevat Venemaa pealinnas üsna mitu juba olnud. Sõitjate jõukust või kehvust oskavad nad hinnata juba nende olemise ja väljanägemise järgi.
Maali ei tundnud end sugulaste pool kuigi mugavalt, olgugi et teda siin pojaga üsna sõbralikult vastu võeti. Tema enesetunne ei sobinud selle jõukusega, mida ta siin nägi. Suur ruumikas korter kahe toa ja köögiga, ilus mööbel, peened pitskardinad akende ees, vaibad põrandal ja seintel, kallid linad laudadel – see kõik kõneles Pokside jõukusest, kes ei näinud tundvat puudust mitte millestki. Endaga rahulolematuse uss näris Maali hinges, röövides talt kannatlikkuse ja tasakaalu, mis aga tõenäoliselt polnud midagi muud, kui reaktsioon sellele, mis tabas teda mehe surma puhul, ja mis teiste kiirema iseloomuga ülesannete tõttu varem esile ei pääsenud. Nutt kipitas tal kurgus, ta ei saanud teisiti, kui pidi kergendama seda pisaratega.
Maali onunaine Tiiu oli väiksemat kasvu, ümara kehaga, tumedate juuste ja mahedate näojoontega naine. See kõik sobis talle, andes sellele madalavõitu laia laubaga inimesele tasakaaluka ja vaikse naise ilme. Tema mees Jaan, kes nooruses oli pealinna sõitnud, sai siin sepapoisiks, hiljem selliks, ja seejärel varsti abiellus, tuues endale naise kodumaalt. Nüüd oli Poksi Jaan juba meister ühes naelavabrikus ja sai üsna head palka. Kõik nende kolm last olid sündinud võõrsil ega osanud enam kuigi hästi eesti keelt. Vanem lastest, tütar Anja (ristitud Anna) käis teist aastat gümnaasiumis, kuna poisid Vanja (ristitud Johannes) ja Surka (ristitud Aleksander) kulutasid oma püksitagumikku alles algkoolipingis.
Varsti pärast sugulaste saabumist hakkas Tiiu lõunat valmistama. Seejuures abistas teda Maali, nad vestlesid kogu aja elavalt. Tiiu tundis suurt huvi omaste vastu kodumaal, päris nende üle pikemalt järele, meenutades samaaegselt oma lapsepõlve, kui ta alles Eestis elas. Praegugi tahtnuks ta kodumaal olla, kui vaid mehe töökoht teda siin kinni ei peaks. Kuid Jaan oli juba jõudnud juurduda võõrasse mulda, võõrduda omastest ja sünnimaast. Sirgunud meheks suurlinnas, õppis ta seda elu siin isegi armastama. Kogu oma mõtetega oli ta kasvanud tehase külge kinni, teda lahti kangutada sealt polnud enam kerge.
Tiiu andis Paulile ajaviiteks vaadata üht suurt pildiraamatut. Kuid Paul raamatute vastu suuremat huvi ei tundnud, ta lehitses selle peagi läbi ja pani kõrvale. Kuuldes juttu köögis, poetas ta end sinna, jäädes ukse kõrvale seisma. Tiiu pakkus talle siin istumiseks taburetti. Paul istus ja jäi üksisilmi vaatama suuremaid ja väiksemaid vasest kastruleid, riiulil vaagnaid ja muid läikivaid esemeid, mida ta oma elus alles esimest korda nägi ega osanud neile õigeid nimetusigi anda. Ja et ka tema, nagu ta emagi, kannatas alaväärsuse tunde all, tundis ta end võõrsil kui kerjuse olevat. Ah, kuis tahtnuks ta nüüd kodus olla!
Siis tulid lapsed koolist koju. Paul esmalt võõrastas neid, nemad teda samuti, kuid siis said nad julgemaks, muutusid jutukamaks. Pärast ühist lõunasööki käskis Tiiu Anjal midagi mängida pianiinol. Anja esmalt tõrkus, ta ei oskavat mängida, kuid lähenes siiski mänguriistale ja süütas seal mõlemad küünlad põlema. Ta otsis nootide seast laual Chopini „Leinamarsi”, istus pianiino taha ja hakkas mängima.
Juba marsi esimesed akordid panid kuulatama. Toas hakkas kopsima puujalg, tulles kord-korralt lähemale. Iga uue sammuga kostis kopsatus üha tugevamalt. Need olid noore inimese närvilised kopsatused, kes aeg-ajalt nagu peatanuks ja millegi üle järele mõelnuks. Siis algasid kopsatused uuesti. See inimene näis elu külge tugevasti kiindunud olevat, kuigi ta viibis juba haua lähedal. Täis trotsi ja põlgust surma vastu, vaatas ta igal sammul elule tagasi, mis kiiruga temast eemale põgenes. Kõik tema elu helgemad päevad möödusid kiiresti nagu voolav jõgi. Mõned neist niivõrd mällu sööbinud, et helisesid tal hinges nagu hõbekellukesed suveõhtusel karjamaal. Nüüd aga viis tee teda iga sammuga lõpu poole. Kohutav kuristik haigutas ees… Must sünge öö… Ei enam ühtegi lootusesädet… Ning juba sirutab surm oma kondise käe tema järele… Vaibub viimne südamelöök… Lõpp, kõigel lõpp! Robinal langeb raskeid mullakamakaid kõmisevale kirstule hauas…
Paul seisis kogu mängu aja ema kõrval. Tema peast eemale hoiduvad kõrvad punetasid, nägu õhetas, süda peksis valjult. Ta tahtnuks kas kisendada või teha mõnd muud rumalust, kuid teda ei mõistetaks sellegipärast. Tema silmad peatusid Anja patsidega seljal, vaatasid küünlatulesid pianiino pronkslühtrites, piilusid peente pitskardinate vahelt õue, kus talvine õhtutaevas sinetas tuhmjalt ja mõni üksik täht pilgutas oma uniseid silmi.
Anja lõpetas mängu, sulges pianiinokaane ja kustutas küünlad. Tuba oli hämar. See hämarus mõjus masendavalt Maali ülepiitsutatud närvidele, tal tuli köhahoog peale, ta sulges taskurätikuga suu ja kuivatas nutuseid silmi. Ohkas siis ja tänas Anjat mängu eest, öeldes, kui ilus ja kurb oli see olnud, nagu tema jaoks loodud.
„Teile ma selle pala just valisingi,” ütles Anja, kes oli jõudnud juba asuda oma kooliülesannete juurde.
Õhtul kella kuue paiku tuli Jaan tehasest. Ta pesi end, riietus ümber, sõi, ja läks siis tagatuppa Maaliga vestlema. Jaan oli keskmist kasvu mees, suure tugeva ninaga, meelekohad lohus, laup kõrgelt paljas. Iseloomult rohkem kinnine, polnud tal Maalile suuremat midagi ütelda. Rääkis vaid lühidalt oma viimasest külaskäigust vaimuhaiglasse umbes kuu aega tagasi. Tõnis olnud siis veel jalul, ajanud üsna segast juttu ja peagi tüdinenud kõigest. Tema haigus polnud ravitav, mädaneva peaaju vastu rohtu ei leidunud, ta oli määratud surmale.
Siis nende jutt kaldus lähemaile omastele Eestis. Ja pärast õhtueinet vahetati veel pisut mõtteid segaste aegade üle riigis. Räägiti meeleavaldustest pealinna tänavail, kus kasakad inimesi nuutidega laiali ajanud, eriti Putilovi tööliste verisest meeleavaldusest. See omapärane õigeusu vaimulik Gapon viis ristide ja pühapiltidega varustatud rahva Talvepalee ette, paluma keisrihärralt rahva elujärje parandamist, tõotades truudust ja ustavust isakesele tsaarile. Lauldud riigihümni ja kirikulaule, kui äkki ragisenud püssid…
„Ega see ometi tsaari käsul ei sündinud?” küsis Maali.
„Kes seda õieti teab… Räägitakse siiski, et palee komandant käskinud rahva peale lasta,” teadis seletada Jaan.
Kuid oli sellega kuis tahes, ometi sai rahvas siitpeale lõplikult häälestatud tsaari vastu. Need, kes veel poolpimesi olid uskunud tema armusse ja õiglusesse, raputasid nüüd vaid pead ja pidid häbiga silmad maha lööma. Nähti ette tormi, kus võib hukkuda emakese Venemaa tublisti lekkima