Kuid Peeter oli hirmul. Tundes suurt kitsikust hinges, ta ei teadnud, kas ahju tagant välja tulla ja püüda põgeneda toast, või jääda ootama, kuidas asi edasi kujuneb.
Poolpaljas nördinud Mari seisis köögis riidenagi all ja põrnitses omaette. Talle oli nüüd ükspuha, mida Juhan temaga teeb, see polnud enam oluline. Varem või hiljem oleks kõik avalikuks tulnud, ega säärasena poleks tema elu võinud enam edasi kesta.
Juhan näis teesklevat vihast olekut rohkem, kui tal seda tegelikult oli. Ta sööstis kööki, võttis kapist viinapudeli ja kaks klaasi, tõi need tagatuppa lauale, kallas klaasid täis ja kutsus siis Peetrit endaga kokku jooma. Peeter tuli peiduurkast välja, lähenes ettevaatlikult lauale, kuid keeldus talle pakutud klaasi vastu võtmast. „Võta!” käratas talle Juhan. „Või mõtled, et lasen sind niisama minema? Ei, vennas, sa oled mul peos! Ma võin teha sinuga, mis tahan! Aga sa pead nägema, et ma pole mõni metsmees, kes vihahoos oma naise armukese maha lööb. Sa võid võtta ta täitsa omale, minul pole teda tarvis! Niisugust supikeetjat leian ma alati, kui tahan.”
Ning Juhan toppis Peetrile klaasi vägisi pihku. „Panen teid paari,” ütles ta ja tühjendas klaasi. Täitis selle siis uuesti ja kutsus nüüd naist köögist Peetriga kokku lööma. Mari vaikis, nagu poleks kuulnudki kutset. „Kui sa ei tule ja klaasi vastu ei võta, löön su maha nagu koeralita,” ähvardas teda Juhan.
Mari tuli, võttis laualt klaasi ja viskas selle klirinal põrandale kildudeks, öeldes: „Vot niimoodi viskan ma ka sinu endast eemale! Mine, otsi endale uus ja parem supikeetja! Ma pole enam laps, vaid vastutan ise oma tegude eest. Käi välja!” kriiskas ta Juhanile hüsteeriliselt näkku.
Juhan jahmus. Seda ta küll poleks võinud oodata! Algatuse, mis senini tema käes olnud, võttis ta naine talt nüüd ühe ropsuga üle! Ja vaat, et tõepoolest viskabki veel välja!
See Mari julge käitumine julgustas ka Peetrit. Ta algas Juhani aadressil: „Olen minagi teie kooselu näinud. Normaalseks seda kuidagi nimetada ei saa. Mees, kes tahab oma naise ees ainult mehe nime kanda, ei tohiks end üldse siduda naisega. Ära pane siis pahaks, kui naine hakkab väljastpoolt kodu otsima seda, mida ta mees talle kodus ei ole. Sa, Juhan, oled muidu küllaltki arukas, võta selle poolest aru pähe. Faktiliselt olen küll mina süüdi sinu ees, kuid kaine mõistuse ja loogika seisukohalt kaugeltki mitte. Sest lõppude lõpuks, me kõik koosneme ju lihast ja verest. Iga füüsiliselt terve inimese juures võib seda juhtuda… Kes on meie seast see pühak, kes valmis oma liha risti lööma? Ka sina kaugeltki mitte, kui sul vaid vastuvõetav naine oleks… Ja sellepärast ütlen teile mõlemale: minge parem lahku!”
„Võtad sa ta siis omale?”
„Mispärast mina? Mul endalgi noor naine kodus.”
„Ja ometi ei rahuldu temaga, et käid veel teiste naiste juures!” noris Juhan Peetriga tüli. Kuid sellega oli Peeter ütelnud kõik, ta vaikis.
Juhanil olid relvad käest löödud. Võit kaldus ilmselt naisele ja tema armukesele. Lugu, mida pole kuuldud kunagi varem! Meeleldi võtnuks ta mõlemal kraest kinni ja visanuks nad toast välja. Kuid ta tundis, et tema kohus on siit lahkuda…
Juhan vajus jõuetult toolile. Peeter võttis sedamaid oma mütsi ja kadus toast. Mari oli läinud sirmi taha ja hakanud end seal riietama. Ka tema kavatses ära minna, sest ta kartis Juhaniga ühte tuppa jääda. Kuid Juhan ei lubanud tal kusagile minna. Ta tõusis toolilt, võttis nagist oma linnunahkse kasuka, tõmbas selle selga, pani kõrged talvekalossid jalga, tuhkrunahast karbuse pähe ja läks ise.
Raskel lohiseval sammul vedas Juhan end südalinna poole. Ta tuli võõrastemaja „Central” ette ja helistas. Šveitser ilmus uksele ja lasi ta sisse. Küsinud tuba, viidi Juhan üles teisele korrusele, kus talle numbrituba viisakalt kätte näidati. Ta kavatses tellida viina, kuid et aeg hiline oli, siis jättis ta selle tellimata. Võõrastemajas valitses juba täielik vaikus ja rahu. Juhan võttis kasuka seljast, vaatas korraks toas ringi ja heitis siis voodisse pikali. Nii jäi ta sinna kauaks mõlgutama oma mõtteid, mida tuleks nüüd teha või ette võtta. Magama uinus ta alles koidu eel.
Juhan ärkas hommikul kella kümne paiku. Ta värskendas oma tursunud nägu külma veega, korraldas end ja laskus trepist alla einelauda. Karahvini viina ja topeltsuupistega kinnitas ta end, õiendas arve ja lahkus võõrastemajast. Nüüd ta teadis, mida teha ja kuhu minna.
Juhan sõitis Peterburi, leidis siin omale toa ja hakkas tööle. Lõngapuudust ta ei tundnud, seda toodi talle koju kätte rohkem, kui ta jõudis läbi kududa. Ka valmistööga polnud tal vähematki muret – selle viisid ülesostjad õmblematult minema. Kõik laabus ja klappis paremini, kui Juhan võinuks arvata. Söömas käis ta lähemas trahteris, kuhu mõnikord jäi pisut kauemaks napsitama, sest seda võimaldas talle tema hea teenistus.
Kui Juhan kõrtsis viibis, siis pakkus korteriperenaisele Marfa Petrovnale huvi revideerida tema lõngatagavarasid. Ja ikka jäi talle sealt midagi sõrmede külge. Algul Juhan seda ei märganud. Aga ka Marfa Petrovna oli küllaltki ettevaatlik ega võtnud kunagi palju. Oma allüürnikku suhtlus ta lipitsevalt, püüdes võita tema täit usaldust. Juhanile aga tema lipitsemine sugugi ei meeldinud. Ja kui viimaks Marfa andis talle mõista, et hakaku temaga vabaabielu elama, siis muutus ta Juhanile koguni vastikuks.
Marfa oli surematu lesk. Hüljatuna mehe poolt, elatas ta end Juhanile teadmatuist sissetulekuist. Mingit kindlat tööd või teenistust tal polnud. Marfa enda jutu järgi teenivat tema õde rikkaid saksu, saavat peale hea rahalise tasu neilt ka sageli häid kingitusi. Tema õde abistavat teda aineliselt.
Labaste näojoontega Marfal puudusid kõik naiseliku ilu ja veetluse jooned. Sama labane oli ta ka oma jutu poolest, kuhu ta sageli põimis sääraseid sõnu, mis omased ainult voorimeestele. Ka tema tugevakondiline keha ei võlunud kedagi. Selline Marfa ei saanud meeldida ühelegi mehele, veel vähem Juhanile, kes küll joomisele kaldus, kuid siiski endast lugu pidas. Juhan pidi olema tema juures vaid seepärast, et teda tema tööga kuhugi korralikumasse korterisse ei võetud. Kolida aga ühest urkast teise polnud ka mingit mõtet.
Juhan hakkas Marfat kahtlustama alles siis, kui nägi, et tema tööl polnud mingit edu. Viina peale kulutas ta küll nii mõnegi rubla, kuid oskas siiski ka oma arveid pidada ega unustanud end kusagil.
Kuhu jäi tema hea teenistus? Mingit mööblit või paremat rõivast ta polnud endale ostnud, sest ta ei vajanud neid, kuid raha polnud tal ometi. Kusagil pidi olema mingi auk, mis neelas kogu tema teenistuse. Kui Juhan vihjas sellest kord korteriperenaisele, siis Marfa haavus hirmsasti. „Mis? Või sina kahtlustad mind varguses? Mul pruugib vaid minna sind üles andma, ja sa oled läinud siis sinna, kus su õige koht on.”
„Ega ma sind sellepärast siis veel ei kahtlusta,” püüdis Juhan vabandada.
„Siis ära tule oma puudujääke minule seletama. Ise lakud iga õhtu poole ööni kõrtsis ega mäleta ise, kuhu oma raha paned.”
Sellise hurjutusega võttis Marfa Juhanilt tahtmise edasi rääkida. Aga et ta tema peale kaebama läheb, seda oli Juhanil raske uskuda, kuigi Marfa ähvardus teda mõnevõrra rahutuks tegi. Juhani töölust kadus, ta jättis oma töö pooleli ja läks kõrtsi meelt lahutama.
Kui ta aga järgmisel hommikul tahtis tööle hakata, siis ei leidnud Juhan oma töökorvist enam ühtegi lõngaotsa ega ka valmiskootud eset. Kõik oli sealt üleöö kadunud… Pistes siis oma käed taskutesse, leidis ta ka need tühjana.
Marfa tuli parajasti turult. Tema kõrkjatest punutud suur käekott oli täis mitmesuguseid toiduaineid. Pannud kandami lauaotsale, algas Marfa kurjustavalt Juhani aadressil: „Sa va pätt niisugune! Kas mõtled, et ma selle näruse viie rubla eest, mis sa mulle kuus maksad, hakkan sulle ka veel sibiks?”
„Mis sibiks?” ei saanud Juhan