Poisikesed asusid õhinal oma ülesande täitmisele. Villem koos võõraga kadusid metsa, kuna vana Kaskpeit heitis küljeli murule, silmad põõsaste poole, kus Paul ja Edgar valvet pidasid.
Salajane nõupidamine metsas ei kestnud kuigi kaua. Poisikesed kutsuti peagi oma kohalt ära, neile öeldi, et nüüd nad on vabad, mis aga ei meeldinud neile sugugi. Niipaljuks siis vajatigi neid! Kuid varsti said nad uue ülesande: jagada rahvale lendlehti.
Jõudnud lendlehe mõnele vaevalt pihku pista, algas elav nõudmine nende järele. Pooleldi vägisi kisti neil need käest. Tõusis segadus, tõugeldi ja rüseldi, sagiti elavalt omavahel. Keset seda sagimist nägi Paul Angerja kahjurõõmsat nägu korraks endast mööda vilksatamas. „Aga te saate nüüd,” ütles Angerjas ja kadus sedamaid rahva hulka.
Lendlehed otsekui elektriseerisid inimesi. Hakati laulma. Esmalt aralt ja tagasihoidlikult, kuid siis ikka julgemalt kostis „Marseljees”. Kui senini polnud ühtegi mundrimeest kusagil näha olnud, siis nüüd ilmus neid terve kari nähtavale. Rahvast hakati laiali ajama. Kes käsku kohe ei täitnud ja julges veel midagi hakata vastu rääkima, arreteeriti sedamaid. Tsaarisulaseid sõimati mitmesuguste sõimusõnadega. Äkki keegi kusagil tulistas. Kuigi lask oli mõeldud ainult rahva hirmutamiseks, valas see vaid õli tulle. Otsiti kive maast, põõsastest murti vemblaid, mõne käes võis näha isegi pussi või peenikest põueoda. Kuid enamik pidas siiski targemaks metsa kaduda. Viimaks kadusid sinna ka julgemad, jättes poolkustunud tuleasemed murule suitsema.
Pärast lasku punus Paul kohe kodu poole minema. Olles sündmuskohast tükk maad juba eemale jõudnud, hakkas ta hirmutunne kahanema. Nüüd tundis ta isegi mõningat uhkust südames – kui nemad Edgariga poleks rahvale lendlehti jaganud, oleks mäss tulemata jäänud. Kuid nüüd saab keiser tõugatud troonilt ja rahval hakkab hea elu. Kuhu aga jäi Edgar, seda Paul veel ei teadnud. Küllap temagi oskas õigel ajal jalga lasta või kusagile end ära peita.
Et võtta majaperenaiselt manamisvõimaluse seljataga, käis Maali kella kümne paiku õues ja lükkas väravalt riivi eest. Tuli siis tuppa tagasi, heitis voodisse ja jäi ootama. Kauase ootamise järele klõpsatas viimaks väravalink, raske riiv lükati kraapivalt ette tagasi. Siis varsti kääksatas ka koridoriuks, trepil hakkasid kostma poisikese kerged sammud.
„Jõudsid kord ometi!” võttis Maali poega pahasena vastu.
Paul vaikis. Ta riietas end kähku lahti ja puges tasa vanaema selja taha voodisse, tõmbas teki endale peale ja jäi vaikselt lamama. Toas oli umbne ja soe. Sündmus metsas hoidis Pauli meeli kaua elevil. Seda kõike elas ta oma mõtetes üksikasjades veel kord läbi. Ja kui ta viimaks siiski uinus, valitses toas juba päevavalgus.
Tol pühapäevahommikul oli Maali jäänud lastega voodisse kauemaks kui harilikult. Ainult Anne oli juba üleval ja toimetas köögis.
Toauksele koputati. Anne arvas koputaja majaperenaise olevat, kes hommikuti ikka käis Eriksonide toas juttu vestmas.
Majaperenaine see küll oligi, ainult et temaga olid kaasas veel kaks sandarmit. „Kas Eriksonid elavad siin?” küsis üks sandarmeid, kes näis teiste ülem olevat.
„Elavad jah,” kostis Priksu Liisu teiste eest. „Mina olen selle maja perenaine.”
„Ja Paul Erikson on nende poeg?”
„On küll.”
„See kutsikas töötab koos põrandaalustega ja uuristab maksvat korda riigis. Me peame korraldama siin läbiotsimise.”
Maali muutus näost valgeks nagu kasetoht. Tema poeg töötab koos põrandaalustega ja uuristab maksvat korda riigis!!! Tal tekkis mitu küsimust keelele, kuid esitada ta neist ühtegi ei saanud. Ka Anne imestusel polnud piiri. Tema näoilme muutus tigedaks, suunurkadesse tekkisid kurrud. Isegi majaperenaine, kes tavaliselt suhtus oma üürnikesse üleolevalt, oli nüüd tõsine ja morn. Tema majas elavad nüüd riigivastased! Alles nii noor poisike, aga vaat, millega juba hakkama saab!
Paul tõmbas endale teki üle pea, jäädes selle ääre alt kuulatama, mis toas räägiti.
Sandarmid asusid tegevusse. Nad tuhnisid kõik kohad läbi, nagu tõepoolest oleksid sattunud mõne tagaotsitava revolutsionääri pessa. Kõikjale löödi kämblad sisse, pöörati pahupidi. Nuusiti kummutisahtlites, soriti kappides ja mustapesukorvis. Isegi aluskotid käristati lõhki, nende sisu puistati laiali. Aga et sellegipärast kippus nende vaev asjatuks jääma, tahtsid sandarmid vaadata ka ahju taha. Selleks tuli kõrvaldada nurgas olev vana laud ja pink õhtul täis toodud veeämbritega. Kobades poolpimedas ja kaugeltki mitte puhtas kohas, määrisid sandarmid oma mundrid vastu tolmust ja tahmast ahjumüüri. See kõik aga nende ülemusele korda ei läinud. Seistes harkisjalu keset tuba, jälgis ta käed tagumikul oma alluvate tööd.
Peale paari vana kaltsu ei leidnud sandarmid ahju tagant midagi. Igaks juhuks läksid nad vaatama ka sahvrit ja puukuuri. Aga et ka sealt midagi ei leitud, tulid nad pika ninaga tuppa tagasi. Nende ülem istus laua taha ja hakkas koostama protokolli. Kuna kurjategija alaealine oli, kirjutas protokollile alla tema ema. Ka majaperenaiselt kui tunnistajalt läbiotsimise juures võeti allkiri.
Kui sandarmid olid läinud, jäi Liisu veel Eriksonide tuppa.
„Minu majas on see küll esimest korda, et üürilisi käiakse sandarmitega taga ajamas,” algas ta üldise etteheitega kõigile. „Siin on enne teid mitmesuguseid inimesi elanud, aga kedagi neist ei saanud riigivastaseks nimetada. Kus nüüd selle häbi ots! Kas ma, Maali, pole sulle juba ammu ütelnud, et pane poisike kroonusse, küll kroonu temast mehe teeb. Ja kui sa nüüd ka seda veel ei tee, siis sa temast head nahka küll enam ei saa. Niimoodi ei jää tal muud üle kui vangirauad.”
See Liisu jutt vaid ärritas Maalit. Tuli välkus tal silmis, kui ta Liisule vihaselt ütles: „Ma tean ise, mis ma temaga teen! Sina ära tule mind siin õpetama!”
Nüüd sai Liisu isegi aru, et oli läinud liiale. Astunud Maalile paar sammu lähemale, algas ta pool tooni madalamalt: „Maali, sa mõistad isegi, ega ma seda sulle asjata ei räägi. Poisikesed on ikkagi poisikesed, tütarlastega neid võrrelda ei saa. Võtame näiteks kas või meie Marta. Ta on teie Paulist mõne aasta võrra vanem, kuid õhtul hilja kunagi välja ei lähe. Päevalgi istub teine toas ja teeb näputööd või õpib hoolega. Nüüd käib ta juba kolmandat aastat tehtersuulis, vene ja saksa keel on tal juba selged, isegi prantsuskeelt oskab natuke. Niimoodi saab temast preili, kellele kõik uksed lahti igal pool. Aga mis teie Paul? Tuli teine eile õhtul minule hoovis vastu, ma küsisin temalt, et kuhu sa nüüd veel nii hilja lähed? Oleks ta mulle musta või valget vastanud! Minu arust niimoodi ka ikka ei kõlba…”
See Liisu tütre suur kiitmine ja Pauli mahategemine võttis Maali südame iiveldama. „Ega kõik lapsed või preilideks või härradeks saada, kes siis hakkavad tööd tegema?” ütles ta pahaselt.
„Õige see!” nõustus temaga Liisu, „ega ma sellepärast seda ei räägigi. Ma tõin sulle ainult näituseks, kuidas üks korralik laps võib elus edasi jõuda. Ja sellepärast ütlengi sinule veel kord: pane poisike kroonusse! Sina, nõrk naisterahvas, temast varsti enam jagu ei saa. Suuruke ta on, aga juba käiakse teist sandarmitega taga ajamas! Ja pealegi veel poliitika pärast! See on ju palju hullem, kui vargus või mõni muu kuritegu. Selle eest võib saada külmale maale saadetud – kui see tee tal juba jalge all ei olegi… Vot nii on lood, kallis Maali. Ega ma ilmaaegu ei räägi, mul oleks kahju, kui poisike käes hukka läheb.”
„Mis see sinusse siis puutuks? Sa parem vaata oma last, kuidas sa temaga hakkama saad… Ega ta pole sul veel kuhugi jõudnud, mis sa tast enneaegu kiidad,” ärritus Maali nüüd seda enam.
Need sõnad vihastasid Liisut sedavõrd, et ta kannapealt ümber pööras ja minema läks, toaust paukudes enda järel kinni lüües.
Asi on siiski halb, hakkas Maali mõtlema, mine tea, millega see veel lõppeda võib? Aga ega nii hull see ka ei tohiks olla, et last hakatakse välja saatma või mind tema pärast