„Kaskpeidi Villem ja veel üks mees, keda ma ei tundnud.”
„No ja teie siis jagasite?”
„Jah, muidugi.”
„Kellega?”
„Edgariga.”
„Ja mis siis?”
„Siis rahvas hakkas laulma. Varsti aga tulid kardavoid ja hakkasid inimesi laiali ajama.”
„Ja edasi?”
„Siis hakati laskma.”
„Ah siis lasti ka veel!”
„Jah, üks pauk.”
„Ja mis sina siis tegid?”
„Ma panin kohe jooksu.”
„Olid sa kogu aja Kaskpeitidega ühes?”
„Jah, ennem olin, kuid pärast ma neid enam ei näinud.”
„Millal pärast?”
„Noh, siis kui laskma hakati… ma ju ütlesin, et panin kohe jooksu.”
„Hea küll,” ütles Maali ning läks puukuuri, tõi sealt hästi nõtked kasevitsad ja rookis nendega poja kere läbi. Las Liisu all toas kuuleb nüüd seda, siis jääb teise süda ehk rahule. Mida ta aga oma pojaga edaspidi teeb, see ärgu puutugu temasse!
Jaanilaupäevane „mässulugu” Paemurru metsas ja selle tagajärjed lõppesid Paulile siiski soodsalt. Ta käis emaga küll sandarmeerias, kus neid üle kuulati ja siis poisikese alaealisuse tõttu see asi ära lõpetati. Ka Edgar sai vabaks samal põhjusel. Ainult tema vend Villem ja veel paar meest, keda kätte saadi, saadeti Valge mere äärde asumisele.
Sügisel pani Maali poja vene koooli. Ja sinna just seepärast, et hea riigikeele oskus võib Paulile tema edaspidises elus kasuks tulla. Priksu Marta õpetas Paulile mõne sõna vene keelt, mida tal kooli sissekirjutuse juures hädasti tarvis läks.
Kooliaasta algas piduliku jumalateenistusega kooli väikeses õigeusu kirikus. Kui Paul koos Priksu Marta ja Veltri Rikiga kohale jõudis, käis teenistus kirikus juba täie hooga. Kogu kirik lõhnas tugevast viirukilõhnast, seda lõhna oli tunda isegi kaugele ukse taha. Uksest sisse astudes kostis tulijatele kõrvu kiirerütmiline kirikulaul, mida vanematest õpilastest koosnev koor laulis. Paul märkas kirikus kõigepealt seda, et siin polnud ühtegi pinki ega tooli, kuhu võinuks istuda. Kõik, nii täiskasvanud kui ka lapsed, seisid püsti, nagu hakanuks varsti kusagile minema. Teisena äratas tema tähelepanu kirikus see suur hiilgus ja sära, mida ta siin nägi. Ei altarit ega kantslit polnud siin olemas. Ainult kiriku tagumises osas, mis põrandast natuke kõrgem oli, seisid uhked kuldväravad, mille taha Paul ei ulatunud nägema. Ta võis ainult oletada, et küllap seal just asubki see kõige püham paik, kuhu peale vene popi keegi ei tohtinud minna. Mõlemal pool väravat olid suured kuldlipud pühapiltide kujutistega. Üks piltidest kujutas Jeesuse ristimist Jordanil, teine aga midagi niisugust, millest Paul õieti aru ei saanud. Põrandal seisid suured hõbelühtrid põlevate vahaküünaldega, kuldsed oreoolid pea kohal. Paljud kirikusse tulnud lähenesid lühtritele ja süütasid seal oma kiriku esikus ostetud küünlad põlema, pistes need siis lühtrites leiduvaisse tühjesse putkisse. Mõned kirikulised jäid aga, põlevad küünlad käes, keset kirikut seisma.
Siin oli kõik teisiti, kui Paul oli harjunud nägema luteri usu kirikus. Inimesed tegid sageli ristimärke enda ette, kummardudes seejuures sügavalt. Mõni laskus koguni kummargil põrandale, suudeldes jääkülma kivipõrandat. Kuldväravate ees seisis vene preester, viirukipann käes, vibutades seda edasi-tagasi nii, et panni ketilülid naksusid. Iga säärase edasi-tagasi vibutamise puhul tõusis pannilt pahvakas magus-uimastavat viirukisuitsu, nagu mõne mehe suurest piibukahast. See suits oli niivõrd teravalõhnaline ja uimastav, et pani Paulil pea valutama. Peale sõna „alliluuja”, mida preester laulis, ei saanud Paul millestki aru ega jäänud ka talle meelde. Et aga igale alliluujale järgnes kohe nobe ristimärkide tegemine, pidi sel sõnal siiski mingi tähendus olema. Paul kaalutles, kas ka tema ei peaks hakkama endale risti ette lööma, muidu võidaks veel märgata, et ta ei olegi venelane – ja mine tea, kas teda siis kooligi vastu võetakse? Kuid vähemalt esialgu ta loobus seda tegemast.
Jumalateenistus kirikus hakkas lõpule jõudma. Õpilaskoor laulis viimast laulu. Diakon tõi kusagilt tirinataolise metallnõu pühitsetud veega, jäädes sellega preestri kõrvale seisma. Suur läikiv rist käes, õnnistas preester kirikulisi, millele järgnes omapärane rongikäik kirikus. Inimesed asusid järjekorda, et üksteise järele suudelda risti, mida preester igaühe nina alla ulatas. Samas sai suudleja ka preestrilt pintsliga sagara pühitsetud vett otsmikule.
Kui kõik muud kombetalitused kirikus olid Paulile enam-vähem vastuvõetavad, siis risti suudlemine kaugeltki mitte. Puudutada huultega metalli, mille keskkoht mustendas juba rohketest suudlustest, tundus talle ebasündsana. Kuid vee piserdamine pintsliga laubale tekitas temas isegi naljatunnet. Kõike seda kaasa tegemast hoidus ta sellegipärast.
Suure tellistest ehitatud maja alumisele korrusele kogunes hulk poisse ja tüdrukuid. Ette riietusruumi, kus kõrged liikuvad nagid olid kokku lükatud, olid toodud laud ja paar tooli. See ruum siin täitis ajutiselt kantselei osa, kus lapsi kooli sisse registreeriti. Preester Galkin isiklikult küsitles igat last. Endise kulla ja hõbedaga tikitud rüü asemel kandis ta nüüd pikka laiade varrukatega ürpi ja kaelas hõberisti, nagu kirikuski. Tema kongus kullinina, suured helesinised silmad, must kräsus habe ja kohevil juuksed andsid talle poolpühaku ja pooldeemoni väljanägemise.
Samas Galkini kõrval istus higist läikiva kraega satris abikoolijuhataja Bassov, kes kõvasti nohisedes kirjutas üles küsitletavate laste nimed, nende sünniajad ja elukohad. See oli aeganõudev töö, lapsed seisid ja ootasid kannatlikult.
Kui siis küsitluse järjekord ükskord Paulini jõudis, oli ta erutatud ja süda peksis tugevasti.
„Mis su nimi on?” küsis Galkin Paulilt.
„Paul Erikson.”
„Ja isanimi?”
„Tõnis.”
„Kus isa tööl käib?”
Sellele küsimusele Paul vastata enam ei osanud, siin pidi Marta talle juba appi tulema ja kostma tema eest. Preester noogutas oma musta kahupead. Aga et Marta kostmisest talle ei paistnud jätkuvat, päris ta andmeid ka Pauli isa kohta. Olles need kõik ära kuulanud, jäi Galkin nagu pisut mõtlema. „Nu ladno,” ütles ta siis ja lõpetas Pauliga asja ära.
Nüüd oli järjekord Veltri Riki käes. Kuidas Riki oma vastustega toime tuli, seda Paul ei kuulnud, ta põgenes umbse õhuga ruumist, niipea kui vabaks sai. Aga et Riki temast paremini vastata ei osanud, seda Paul võis järeldada hiljem Priksu Liisu vaikimisest kodus, sest vastasel korral oleks ta pasundanud sellest kogu majarahva kuuldes.
Kuna kõik poisid koolis Paulile esialgu võõrad olid, siis tal tuli Veltri Rikiga ühte pinki istuda, mis aga polnud kuigi õnnelik valik kummalegi. Juba esimesel päeval läksid nad omavahel nägelema, soovides mõlemad istuda paremale, õpetajale lähemale. Nad müksasid teineteist küünarnukiga, ja et sellegipärast kumbki järele ei andnud, jäid nad oma endisele kohale edasi istuma.
Päev hiljem tuli klassi veel üks poiss, kellele õpetaja näitas koha tagumises pingis. See poiss polnud keegi muu kui Kaskpeidi Edgar. Pauli üllatus oli suur, nähes sõpra klassiuksest sisse astumas.
Nad olid Nikolai Aleksandrovitš Ovsovis saanud endale hea klassijuhataja. Ovsovi silmis olid kõik õpilased üheväärilised, ainult et ühed hoolsamad ja andekamad teistest. Ta kohtles neid kõiki võrdselt, karistas või kiitis nii, kuidas keegi seda oli ära teeninud. Ainult mõne võrukaelaga, kes teda põhjani ära vihastas, käitus ta teisiti. Ovsovi tavaliseks karistusviisiks oli aga süüdlasele raamatuga taguda pähe senikaua, kuni karistatav pingi alla kadus. Kes siis kiirem end peitma oli, see sai vähem hoope, kuna aeglasemal ja pikema toimega poisil tuli neid rohkem vastu võtta. Läks aga Nikolai Aleksandrovitšil koguni kops üle maksa, siis võttis ta süüdlasel