Nüüd jäi üle lahendada veel vaid sõidu küsimus. Kuna Maalil raha polnud, võttis Juhan selle ülesande endale ja kandis ka kõik reisikulud. Mari torises temaga seepärast, et miks Tõnise sugulased ise seda ei tee, kuid Juhan ei pööranud sellele tähelepanu. Reis pealinna algas ühel külmal sügishommikul. Paul nukrutses. Ei, mitte sellepärast, et tal oleks eriliselt kahju isast, teda mõjutas rohkem see üldine rõhutud meeleolu kodus. Maali otsis kapisahtlist tervema pesupaari, kõhkles ja kaalus kaua, kumba ülikonda mehele selga anda: kas selle tumesinise ševioti, või tolle hallikirju, vanema? Vaadanud ja hinnanud mõlemat rõivapaari, otsustas ta parema siiski koju jätta – vähemalt mälestuseks lastele. Kui Paul kord kasvab, eks ta jõua siis ära kanda. Haigemajas pannakse riided niikuinii lattu seisma, koitama ja kopitama. Juhtub aga, et Tõnis sureb, ega neid siis enam sealt kätte saa.
Haige ise säilitas kogu aja täieliku ükskõiksuse. Ta riietus aegamööda, kohmitses kaua särginööpide kallal, saamata neist kuidagi jagu. Tema tööst võõrdunud käed olid niivõrd kohmetud, et hale näha. Ei sinust enam töömeest saa, mõtles haletsedes Maali ja ruttas talle appi. Vaene Tõnis, pidi sinuga küll niimoodi juhtuma. Muidu kõigiti terve mees, aga pea…
Tõnis nagu mõistnuks naise mõtteid, mühatas: „Ega ma sinna kauaks jää, varsti tulen tagasi.”
„Muidugi tuled,” kinnitas Maali ja pööras pea kõrvale, et varjata oma meeleliigutust. Tema silmad märjusid.
Riia–Peterburi kiirrong oli saabumas iga minut. Kõigiti sõiduvalmis, piletid taskus, ootasid Juhan ja Tõnis rongi. Maali seisis nende kõrval, must õhuke suvemantel seljas ja kasinka peas. Kõik rääkimised räägitud, ootasid nad vaikides.
Paul oli saanud käsu koju jääda, kuid enne rongi tulekut oli ka tema kohal. Nagu kerjuspoisike, palja peaga ja paljajalu, konutas ta teistest eemal. Teda märgati pea ja kästi tal koju tagasi minna, kuid Paul tegi vaid virila näo ette ja tõmbus kaugemale.
Suure hoo ja mürinaga sõitis rong jaama. Platvormil algas sedamaid elav liiklemine. Enne veel, kui tulijad jõudsid väljuda vaguneist, hakkas uute reisijate tunglemine rongile. Rüseldi, tõugeldi ja sõimati vastamisi, et aga üksteise võidu kiiremini pääseda vagunisse ja leida seal endale parem koht. Ka Juhan ja Tõnis pidid hoolitsema, et nad isteplatsist ilma ei jääks.
Istuma pääsesid nad vagunis jaamapoolsele küljele akna alla. Rong peatus jaamas vaid lühikest aega. Lahkujaid jumalaga jättes surus Maali Tõnise külma tundetut kätt. Ka tema pilgust ei leidnud midagi soojemat ega arusaavamat…
Sügava ohkega astus Maali perroonile.
Perroonil seisev Paul püüdis läbi vaguniakna näha ärasõitvat isa. Ta ei näinud aga muud, kui tema pruunis palitus selga akna kohal. Kui rong liikuma hakkas, jooksis Paul sellega kaasa ja peatus alles perrooni lõpus, püüdes seal veel kord heita pilgu vaguniaknasse. Aken vilksatas temast mööda, ta õieti ei teadnud, kas nägi isa või oli see ainult tema elav ettekujutus isast.
Nüüd pääses Paulil valla kõik see, mis tal kaua oli käärinud hinges. Esmalt sügav nuukse, siis kibe valus nutt. Ta vaatas pisaraist märgade silmadega rongile järele senikaua, kuni rong üle silla sõitis ja viimased vagunid käänaku taha kadusid. Pühkis siis pluusivarrukaga silmad kuivaks ja hakkas lonkides koju minema, nutust kriim ja viril nägu peas.
On möödunud kaheksa kuud ilma Tõniseta. Maali elab nüüd Peetri agulis maja teisel korrusel otse majaperenaise korteri peal. Kuigi tal mehe pärast suuremat muret enam tunda ei pruukinud, ometi püsis mure igapäevase leiva pärast endiselt edasi. Pikast külmast talvest sai ta omaste abiga kuidagi üle, kuid mingit kindlamat töökohta polnud ta seni veel endale leidnud. Ta käis endiselt juhuslikult pesu pesemas, toites suuri vaevu end ja oma lapsi.
Täna lahkus Maali varakult kodust. Tuli aga sellegipärast juba hommikul kella kaheksa paiku koju tagasi, sest haigla pesumajas, kus ta lootis tööd leida, oli pesunaiste arv täis, teda enam ei vajatud. Rahata, kõik toiduained majast lõppenud, ei teadnud Maali, mida lastele lõunaks lauale panna. „Heida või ise põigiti ette! Ka surm ei tule ega võta mõnd vähemaks.”
Näljane Paul tuli õuest ja sööstis toidukapi kallale. Tal polnud võtta sealt aga midagi, mis kõlvanuks suhu panna. Pahasena ning üksisilmi jäi ta põrnitsema omaette. „Meil pole isegi enam leiba majas!” Ta kurtis seda emale. Võrdluseks tõi ta poe Viktori, kes sööb iga päev suhkrusaia ja ratsutab jõhvlakaga hobusel, mis maksvat mitu rubla.
„Rumal laps!” ütles Maali. „Eks sa tea, et Viktori isa on kaupmees. Neile tuleb raha iga päev sisse, meile aga ei too keegi punast krossigi kusagilt. Kõik pean mina üksi oma kümne küünega teenima.”
„Aga miks sa nii palju ei teeni, et meil rahast puudu ei tuleks?”
„Jäta oma rumalad küsimused! Tea, kes enne on tööga rikkaks saanud?” lõpetas Maali poja jutu.
Pauli kulmud tõmbusid kortsu. Ta vaikis tükk aega ja algas siis uuesti: „Tead, ema, ka mina hakkan kaupmeheks… Ma lähen lehti müüma.”
„Kasva enne!” Kuid olles siiski huvitatud poja jutust, küsis Maali talt: „Kust võtsid selle mõtte?”
„Ei kuskilt. Ma olen näinud, üks onkel ka müüb lehti.”
„See on onkel, sina aga oled alles laps.”
„Mis sellest. Arvad, et mina ei oskaks lehti müüa? Oskaksin küll.”
See poisikese julge väljendus meeldis Maalile. „No kui sa just tahad ja loodad sellega toime tulla, eks siis mine pealegi homme hommikul Ingliste poodi ja küsi, kas nad annavad sulle lehti müüa,” nõustus ta pojaga.
Paul oli aegsasti kohal. Ingliste äriakna taga olid enne teda kaks poisikest ja üks vanem mees juba ootamas. Kui võõras ei julgenud Paul kohe lähemale minna, ta jäi eemale seniks, kuni teised oma lehed kätte said. Tuli siis lähemale ja avaldas Inglistele oma soovi.
„Aga sa oled selleks veel liiga väike,” hakkas Ingliste talle vastu rääkima. „Suuremad poisikesed võtavad sinult lehed käest ära.”
„Ei võta… ma ei lase neil seda teha.”
„Või niimoodi! Aga mis su nimi on?”
„Paul… Paul Erikson.”
„Ja kus su isa töötab?”
„Isa on haige, ta viidi Peterburi haigemajasse.”
„Mis tal siis viga on?”
Paul pidi hakkamagi juba seletama, kuid siis leidis selle sobimatu olevat ja vaikis. Ütles ainult: „Ma ei tea.”
„Aga mida teeb su ema?”
„Ema käib pesu pesemas… Meil on vähe raha, ma tahaksin natuke juurde teenida.”
See poisikese kohtlane jutt meeldis Inglistele, ta andis talle kümme värsket ajalehte müüa. „Aga et sa hästi tragi oled ja kõik lehed õhtuks ära müüd. Iga ajaleht maksab kolm kopikat. Sellest maksad kaks kopikat minule, üks aga jääb sinule. Arved teeme homme hommikul.”
Paul võttis ajalehed vastu, tänas ja läks. Kui ta hooviväravani jõudis, peeti teda seal kinni, küsiti talt, kuhu ta need ajalehed viib. Küsija oli ümariku näoga poiss, kes näis Pauliga pea ühevanune olevat, ainult pisut nagu temast kobedam.
„Mis sinul sellega asja?” esitas Paul talle vastuküsimuse.
„Noo-noo, eks vaatame järele, kas on asja või mitte.”
Oli tekkimas