Kuid Maali rahu oli kadunud. Ta istus laua otsas oleval taburetil, süda täis hirmu, vast ehk Tõnis põeb mõnd paha haigust, mida ta nüüd oma kavala jutuga püüab varjata. Paha haigus tegevat inimese samuti peast segaseks. Võib-olla et ta endagi veri pole enam puhas, laste oma samuti? Sellele mõeldes jooksevad Maalil judinad üle selja. Mis siis küll saab? Tema ja kogu ta pere võib peast segaseks minna! Ja nüüd Maali mäletab väga hästi seda väikest munakest Tõnise meelekohas. Muidugi arst võis lõigata lohakalt. Asja nüüd ühest soldatist. Aga eks meelekohas olegi inimese mõistus ja elu. Üks väike vääratus, ja kõik ongi läbi! Et arstil lõikus mõnikord äpardub, seda võib ju juhtuda. Kuid Tõnis oleks pidanud kohe, kui kroonust tuli, kodus sellest rääkima… Siin Maali mõttekäik peatub. Meelekohad tuikavad tal tugevasti, süda valutab. Õudselt mustana näeb ta oma tulevikku. Teda ja ta lapsi ootab suur viletsus.
Kuid nüüd võtavad Maali mõtted pisut teistsuguse suuna. Kui Tõnisel peakski vaimuhaigus olema, siis see on tal alles algamas. Asi tuli avalikuks õigel ajal, teda võib ehk veel tervekski arstida. Kui õige viiks teda aadrilaskja juurde ja laseks tal paha vere välja lasta… Tarvis oleks rääkida Juhaniga, mis tema sellest arvab. Ta kui meesterahvas oskab ehk paremat nõu anda.
Loovides niimoodi oma mõtetega siia-sinna, leiab Maali viimaks, et ta on ehk tõsiasjust koguni kõrvale kaldunud. Tõnis võib ju tervegi olla. Tegi vaid joobnud olekus halba nalja, ega teda või uskuda kunagi. Kord tuli teine kinnimähitud peaga koju, ta olevat haavata saanud. Võttis päris tõsiseks kohe. Endal pärast hambad laiali: ta saanud kelleltki osta odava hinnaga suure käterätiku, mähkinud selle ukse taga endale ümber pea, et niimoodi mind hirmutada. Võtnud seda vaid tühise naljana, ta ei küsinud, kas niisugune nali ka sünnis on.
Olles siis niimoodi kõik poolt ja vastuväited ära kaalunud, jäi Maali süda ometi rahutuks. Ta tundis, et oli tahtnud end nendega ainult petta, oma silmi tõsiasjult kõrvale pöörata. Kindlaks jäi siin ikkagi vaid see, et siitpeale oli tema elu võtnud ohtliku suuna. Nutt tuli tal peale.
„Ema!” kostis Pauli nõrk hääl voodist. Maali pühkis kähku silmad kuivaks, küsis: „Mis on, miks sa ei maga?”
Paul tuli voodist maha, läks ema juurde ja võttis tal kaela ümbert kinni. Ta kuulis, nägi ja mõistis mõndagi. Ta tahtnuks lohutada ema, kuid kuidas? Tema silmist purskusid pisarad, nad nutsid mõlemad.
Tõnise haigus arenes pikkamööda. Esialgu jäi see küll võõrastele tähele panemata, kuid Maali nägi ja teadis kõik. Ta käis temaga küll aadrilaskja juures, tegi kõik, mis oskas ja mida keegi oli talle soovitanud, kuid miski ei aidanud. Pealegi, Maali ootas jälle last, nagu neist kahest suust, mis ähvardasid tema toita jääda, poleks jätkunud. Rahulolematuse kibe trots kääris tal hinges.
Tõnis vallandati pea politseiteenistusest, kus tema haigust hakati juba märkama. Uut teenistuskohta lootis ta endale leida sandarmeeriast. Seal olid aga kõik uksed talle aegsasti suletud. Siis pöördus ta raudteevalitsuse poole, kus tal rohkem õnne oli. Seda tänu Piibu Joosepile, kes raudteel ooberkonduktorina teenis. Ta aitas ka Tõnist raudteeteenistusse pääseda.
Uus töökoht nõudis ka uut korterivahetust, sest käia Surnuaia tänavast raudteejaama oli ikkagi kauge maa. Koliti jälle. Seekord koguni
Ülejõe teise linnaossa, mida Juhkentaliks nimetati. Ühel külmal ja vihmasel aprillihommikul logises kolikoorem auklisel aguliteel, mis oli niivõrd vilets, et vankrirattad kohati kuni rummuni sisse vajusid. Aluskottide, laudade ja mõne tooli ning tabureti vahel, kus veel kiigu ja lastevoodi oli, istus Paul, mõlema käega koormaköiest kinni hoides. Koorem kõikus ja rappus, ähvardades teda sealt iga hetk maha paisata. Koormale järgnes kõnniteed mööda Tõnis, suur odav seinapeegel õlal. Samas tuli ka Maali, väike kräsupea tüdruk süles.
Väsinuina, poolnäljastena ja poristena jõuti kohale. Maali rõõmustas, et kolid kolitud – kuid mis peaasi, et leib oli jälle majas olemas, homse päeva pärast mure tunda enam ei pruukinud.
Tõnise tujukus, mida tema arenev vaimuhaigus järjest mõjutas, viis teda sageli mehe mõõtudest välja. Varem veelgi tõi ta mõne kopika koju, kuid viimasel ajal kippus see komme tal koguni ununema. Pealegi oli ta nüüd sõidust tulles järjest purjus. Maali kurjustas temaga, kuid Tõnis vabandas end, et ega ta oma raha joo, teised ostavad talle.
„Ma ei saa aru, mis heategija sa oled, et sulle aina ostetakse! Kuhu jääb siis sinu palk? Sa mõtle järele: puud on meil otsas, üür tasumata, süüa ka on tarvis,” noomis Maali meest.
„Nagu ma ise seda ei tea,” sai Tõnis pahaseks. „Sa käid mulle närvidele.”
Närvid, närvid, mõtles Maali, nendega on sul tõesti paha lugu. Ta ei ütelnud aga midagi.
Ühel päeval ütles Paul isale, et tahab endale samasuguseid lakksäärikuid, nagu Luksu Sassil on. „Küll saab,” lubas Tõnis. Tal on Tapal tuttav kingsepp, see teeb. Kui ta järgmine kord sinna sõidab, siis annab mõõdud ära.
Ning paari nädala pärast olid Paulil lakksäärikud jalas. Ta uhkustas nendega, näidates neid kõigile majas. Ja varsti läks majaelanike seas sosinaks: „Need Eriksonid on ikka poole aruga inimesed! Ise söövad poest võlgu, aga oma raha loobivad sinna, kuhu tarvis pole. Milleks vaja poisikesele nii kalleid säärikuid osta?”
Säärane arvustus või kohtumõistmine selja taga leiab aset ikka seal, kus ligimest mingi õnnetus tabanud või tal elus kuidagi viltu vedanud. See halb komme valitseb nii vaeste hurtsikuis kui ka rikaste salongides, haritud ja harimatute inimeste juures. Ilma selle kurja lõbuta inimene nagu ei erinekski neljajalgsest, kelle kuningaks ta end peab. Ja kui arvata siia juurde veel tema kadedus ja kättemaksuiha, siis ületab ta nii mõnegi kiskja. Keelepeks on niivõrd magus, et seda tahaks maitsta alati. Ja tänu Eriksonide õnnetusele oli majarahval seda võtta volilt. Selle õnnetu perekonna allakäimise põhjused neid suuremat ei huvitanud, neile jätkus klatšimuusikast ja kuljuste kõrinastki küllaldaselt. Kes suudab sulgeda inimeste suid?!
Maali kohustused perekonna vastu kasvasid. Ühtlasi pidi ta taluma mõndagi ebameeldivat, olema valmis kõigeks. Täna polnud Paul veel midagi söönud. See tükike siirupileiba, mida ta eile õhtul sai, jättis tal siis juba kõhus vajaka. Poiss mängis pisut, vaatas väsinud pilguga toas ringi, olles tuim ning elutu. Tagatoas akna all tegeles väike Alma piuksuva kumminukuga, mille isa oli talle kusagilt toonud. Tõnis ütles selle küll leidnud olevat, kuid mine tea, ta oli viimasel ajal hakanud igasuguseid ilu- ja mänguasju koju tooma. Kust ta kõiki neid leidis või sai, jäi kodustele küsitavaks. Ta tõenäoliselt kas ostis või näppas kusagilt, sest täie mõistusega, oma tegude eest vastutavat Tõnist polnud enam olemas, tast oli jäänud järele veel vaid suur rumal laps. Ime, et teda teenistuses edasi peeti ja tema läbi raudteel senini mingit õnnetust polnud juhtunud.
Täna oli Tõnis jälle sõidus. Tagatoas voodis oigas ja vaevles Maali. Kõrvaltoa Raudvee Mai tuli teda vaatama. Nähes, et aeg on kätte jõudnud, tegi ta tule pliidi alla, pani katla ja paksu malmpotiga vee pliidile sooja ning hakkas muid ettevalmistusi tegema. Saatis siis lapsed oma tuppa ja andis mõlemale supikausid ette.
Paul sõi kiiruga supi ära ja hiilis siis oma tuppa tagasi. Ta peitis end riidekapi taha ja jäi sinna ootama. Teadmata isegi, milleks ta siin on, ometi jätkus tal aega oodata.
Maali oiged voodis sagenesid. Toas valitses erakordne korratus ja asjade segamini olek – pisut kummaline nähe. Suur pesukauss oli keset põrandat, ämber veega selle kõrval. Pliidi all praksus ja paukus tuli, kuum vesi auras katlaga pliidil.
Viimaks muutus Pauli olemine kapi taga talle tüütavaks. Hakates väljuma peiduurkast, kuulis Paul nagu kassi näugumist kusagilt. Mida see tähendab? Kassi polnud neil enam olemas, Markiis kadus veel siis, kui nad alles Surnuaia tänaval elasid.
Näugumine kordus, nüüd juba pikem ja tugevam.
„Poiss!” ütles Maie-tädi võidurõõmsalt. Paul ei saanud ikka veel millestki aru. Kuid siis läks tal mõistus lahti nagu iseendast – ta oli saanud endale väikese vennakese!