Praegu oskan lisada oma kogemuse. Esimest last hoidsime koos emaga täpselt päevakava järgi, aga teisega proovisin vaba suhtumist: söötsin siis, kui laps nõudis. Imik nõudis toitu üsna kellatundlikult. Mõnikord tahtis ja sai ta süüa varem või hiljem. Sellest ei juhtunud midagi. Öine toidukord jäi aegapidi ise ära.
Minu tulek pani ema veel rohkem unistama saavutamatust – omaette korterist vaimustavas uues linnaosas, moodsal ja mugaval Mustamäel. Sinna pääseda oli aga raskemast raskem. Kuskil Tallinnas, ka mitte vanades piirkondades, polnud vähimatki elamispinda noore pere jaoks. Miks? Kohe seletan.
SAATUSLIK MÄRTS: 1944
MÄRTSIPOMMITAMISE ÖÖL olid mu ema Rita ja vanaema Minda, keda kõik juba siis hüüdsid memmeks, Tallinnas. Emapoolne vanaisa oli selleks ajaks siit ilmast juba lahkunud.
Ema oli kolmteist aastat vana ja õppis innuga balletti. Tantsuõpetaja Alice Luu stuudio asus vanalinnas. Ema ja vanaema elasid Uus-Tatari tänaval. Südaja vanalinna käidi sealt jala. Ema oli päris kodu lähedal, kui lennukid äkki linna kohale jõudsid. Õhutõrje alarmi ja esimese ründelaine vahele jäi mõni minut. Koduni ka, aga sinna enam ei jõudnud.
Saksa armee oli Revaliks ümber nimetatud Tallinna väga korralikult varjenditega varustanud. Üheksakorruselist betoonpunkrit nagu Berliinis muidugi polnud. Umbes saja tuhande elanikuga Tallinnas polnud selle järele vajadustki. Varjenditeks kohandati kivimajadekeldrid, mis üldjuhul ka vastu pidasid. Enne mälestusväärset märtsiööd aastal 1944.
Ema astus lähima varjendi uksest sisse, istus ja jäi ootama, balletikingad käes. Seda, mis algas, ta oodata ei osanud. Nõukogude lennukid heitsid alla tiheda pommikülvi. Löögid olid kohutavad. Inimesed, peamiselt naised ja lapsed, ei saanud teha midagi peale istumise. Õudusega mõtles ema, kas ta sellest keldrist kunagi veel välja pääseb. Varjend oli kindel, kuid otsetabamus oleks selle lihtsalt suure diameetriga lehtriks muutnud. Ka maapinnal rusudeks varisenud maja võis seesolijad lämmatada nagu rotte lõksus.
Mingi aja pärast ema enam ei mõelnud. Trahh! Põmm! Mürts! TRAHH! PÕMM! MÜRTS! PÕMM! PÕMM! PÕMM! Kui kaua see kestis, polnud aimu. Igal juhul oli õudus liiga pikk. Mingil hetkel ei pidanud lapse närvid vastu ja aju vallandas päästva automaatrežiimi: salvestas toimuvat nagu unes. PÕMM.
Esimene laine kestis umbes poolteist tundi. Kui undav sireen inimesed taas maa peale lubas, astus ema ikka automaatpiloodil kodu poole. Keskhaigla ja selle ümbrus põles heleda leegiga. Ema majale lähim haiglahoone oli tuberkuloosikliinik. Palatitest evakueeritud patsiendid seisid kitli väel sulalumes ja köhisid, nii kähku polnud neid kuhugi panna, polnud teada, kuhu tuli levib. Personal sööstis ikka ja uuesti uksest sisse, kuni tuli tee sulges. Tänu sellisele distsipliinitundele hukkus kogu põlevas majas üksainus haige – kipsivoodis laps, keda läbi lõõsa enam kätte ei saadud.
Korraga tuli hirm. Balletitüdruk hakkas jooksma. Tormas, kuni hing rinnust väljas. Südame kloppides lõi ta koduukse lahti ja vajus üle läve. Lõõtsutamine nööris hinge. Õnneks oli memm samuti koju jõudnud. Ta oli olnud lihtsalt teises varjendis.
Uus-Tatari 19 oli alles, kuigi mitu tänavat siin- ja sealpool olid saanud üliraskeid tabamusi. Nende maalapike oli puutumata, polnud isegi tuleohtu. Siiski oli sõda nõudnud oma ohvrid. Memme korteris oli suur akvaarium gupikaladega. Pommivaiba turmtule võimas õhusurve oli kõik maja aknad sisse löönud, kuigi klaasid olid kaitseks juba ammu valgete paberiribadega üle kliisterdatud. Akvaarium oli samuti kildudeks. Vaibal vedelesid läbisegi klaasitükid, veetaimed ja surnud kalad. Kuid muu, kõik muu, ja tähtsaim – elu – oli alles.
Memme moodsas korteris oli telefon. Ta oli juba helistanud õele, kes elas Kadriorus Poska tänaval. Õde võttis toru. Oli elus ja terve. Poska tänav pääses kerge ehmatusega, kuigi kõrval kukkus Köleri tänavasse suur pomm.
Vaevalt said ema ja vanaema vaiba puhtaks, kui surmalennukid uue koormaga tagasi jõudsid. Vähemalt rutati varjendisse kahekesi koos. Teine istumine ei tundunud enam nii jube. TRAHH! Kuid seda oli juba kuuldud.
Pommitamine lõppes poole nelja paiku öösel. Linn oli valge kui päevapäikeses. Igal pool põles midagi. Sajandi alguses hoolega ehitatud agulid hävisid, mõned osalt, teised täielikult. Linna kaardilt kadusid tänavad, nagu Harju, Vana-Tartu maantee või Õllepruuli – kaht viimast ei taastatudki, polnud, mida üles ehitada –, rääkimata majadest: hävis vana vaekoda, raekoja torn kukkus ümber ja Niguliste kirik põles koos torniga müürideni maha. Ometi olid sõdurite kustutusmeeskonnad agaralt töös ja iga maja elanikud tegid oma parima.
Vanaema tahtis näha, kas tema Väike-Karja tänava töökoht, Avase kingaäri, on alles. Käest kinni hoides läksid ema ja laps jala läbi leekides linna. Tatari tänaval lebas Saksa sõduri peata surnukeha. Midagi sundis ema üles vaatama. Kadunud pea koos kiivriga vaatas teda vastu – kolmanda korruse katuseservalt.
Südalinnale lähenedes oli järjest raskem kõndida. Kaupluste suured vitriinaknad olid pihustunud. Kõnniteel lamas suhkrusarnane klaasikiht, mis talla all ragises. Avase kauplust oli tuli säästnud. Kuid Väike-Karja tänava ees loitis praginal ja mühinal Eesti rahvussümbol – Estonia teatri- ja kontserdimaja. Ehitatud 1913, sai omaaegne kubermangu kalleim ehitis püsida 31 aastat. Seda sümboolikat pandi tähele ja talletati hoolega pärimusse, nagu ka seda, et Estonia süütas kurivaim Kratt samanimelisest balletist. Nimetatud märtsiõhtul oli „Krati” etendus just alanud, kui anti õhuhäire. Publik, trupp ja orkester pääsid pakku, ent evakueerimisega läks nii kiireks, et osalised ei jõudnud kostüüme seljast võtta. Seepärast lisan ühe tuttava mälestuskillu, mida minu teada pole enne trükitud. Too tuttav elas Pelgulinnas ja tahtis samuti tulla kesklinna purustusi vaatama. Teel jooksis talle ühelt põlevalt tänavalt vastu inimsuurune punane kukk. Tuttav, tollal alles laps, pidi rabanduse saama. Kuid lummutis oli lihtsalt „Krati” osaline, heatahtlik koidukuulutaja Kukk.
Järgmisel päeval sadas Tallinnas laia lund. Hiiglaleek oli toonud ootamatu sula. Mustendavate varemete vahel liikus katkematu inimvoor: hirm uue ründe ees ajas tallinlased kodust välja paopaika otsima. Mõne päeva pärast andis 21. kool, kus ema õppis, õpilastele enne õiget aega kätte klassitunnistused.
Pea kõik lapsed sõitsid linnast ära. Ema ja vanaema püsisid veel veidi paigal. Siis lahkusid nemadki Kose-Ristile. Lesknaise ja kooliplika kaasa võetud vara mahtus ühte kohvrisse. Erilise hoolega pakkis vanaema kokku oma imeaarde, jõukuse ainsa sümboli – Lorupi vabriku hõbekaelaga karahvini, kristallklaasid ja kommivaagna. Kõik klaasid peale ühe läksid teel katki. Killud toovad õnne – rinne liikus üle paopaiga, jättes küla ja tsivilistid terveks.
Paljudel, liiga paljudel ei läinud nii hästi kui Estonia seltskonnal või minu emal ja vanaemal. Harju tänaval sai täistabamuse peen restoran Kuld Lõvi, kuhu Tammsaare oli „Tõe ja õiguse” neljandas osas paigutanud spekulant Köögertali juubeli, nimetades koha ümber Kullaonniks. Märtsihävingu ööl olnud seal kuulu järgi sakslaste oleng. Eluga ei pääsenud keegi. Samuti hävisid koos publikuga kino Amor selsamal tänaval ja kino Bi-Ba-Bo Viru tänaval. Söestunud palgid jäid järele Töölisteatrist ja üldse kogu Tartu maantee algusest. Kõvasti said kannatada Gonsiori, Kentmanni ja Kaupmehe tänav, Kassisaba ning Uus Maailm.
Tol ööl hävis Tallinnas palju elamispinda.
TEINE SAATUSLIK MÄRTS: 1949
MÄRTSIKÜÜDITAMISE ÖÖ veetis mu teine vanaema Leida Võru gümnaasiumi laval ja kemmergus. Mitte et tal oleks hirmust kõht lahti läinud. Ohutuse mõttes tuli lihtsalt peidukohta vahetada.
Vanaisa Rudolf Johannes, keda hüüti Hanneseks, oli seks ajaks juba ligi neli aastat Siberis olnud. Nagu tuhanded teisedki eestlased, sai ta süüdistuseks kriminaalkoodeksi kuulsusrikka paragrahvi 58 lõike 1, mis tähendas „kodumaa reetmist”. Erinevalt tuhandetest teistest oli vanaisa nõukogude võimu, kuigi mitte