Kui alustaksin ettevõtjakarjääriga uuesti nullist, tegeleksin võrkturustuse või otsemüügiga ja seda mitte raha, vaid tegelikus maailmas saadava äriõppe pärast, mis sarnaneb rikka isa antud õpetusega.
Seaduslikud vargad
Üks kõige huvitavamaid arutelusid, mille Mike ja mina rikka isaga maha pidasime, puudutas neid ettevõtjaid, kes varastavad teistelt ettevõtjatelt. Rikas isa kasutas näitena audiitorfirmas töötavat audiitorit. Ühel päeval ütles firma palgal olnud audiitor töökoha üles ja alustas oma äri, klientideks need inimesed, kellega ta oli kohtunud firmas töötamise ajal. Ehk teisiti öeldes: audiitor lahkus firmast, kuid võttis äri endaga kaasa. Rikas isa ütles: „See pole küll ebaseaduslik, ent siiski varastamine.” See on küll üks äriplaani võimalusi, aga rikas isa oli rangelt vastu, et ta poeg ja mina seda kasutaksime.
Loomingulised ettevõtjad
Rikas isa soovis, et meist saaksid sellised loomingulised ettevõtjad nagu Thomas Edison, Walt Disney või Steven Jobs. Ta ütles: „Väga lihtne on teha näiteks toitlustamisega tegelevat pere-väikeettevõtet. Võrdlemisi kerge on olla ettevõtja ka mingil oskustööl või kutsealal, nagu torulukksepp või hambaarst. Samuti on lihtne olla konkureeriv ettevõtja, kes märkab head ideed, kopeerib selle ning seejärel asub konkureerima vastava idee väljamõelnud ettevõtjaga.” (Sarjas „Rich Dad’s Advisors” ilmunud raamatus „Protecting Your #1 Asset” nimetab Michael Lechter seda tüüpi konkureerijaid röövijateks või piraatideks.) Täpselt sama juhtus ka minuga, kui alustasin takjakinnisega nailonrahatasku äri. Kui olin loonud uuele tootesarjale turu ja levitanud teadmist selle olemasolust, ronisid konkurendid seinapragudest välja ja mu väike äri lömastati. Loomulikult ei saa ma neid süüdistada. Saan süüdistada vaid iseennast, sest taas kord olin koostanud halva äriplaani, enne kui äri oli olemas.
Mu lüüasaamisele vaatamata oli rikas isa rõõmus, et õppisin olema loominguline, mitte konkureeriv ettevõtja. Ta seletas: „Mõni ettevõtja võidab loomisega. Teised ettevõtjad võidavad jäljendamise ja konkureerimisega. Kõige riskantsem ettevõtja liik on loominguline ettevõtja, keda kutsutakse ka innovaatoriks.”
„Miks on kõige riskantsem olla loominguline ettevõtja?” tahtsin teada.
„Sellepärast, et loomingulisus tähendab sageli, et oled teerajaja. Väga lihtne on kopeerida edukat ja ennast tõestanud toodet. Samuti on see vähem riskantne. Aga kui õpid uuendama, looma või leiutama oma teed edule, oled ettevõtja, kes loob uue väärtuse, mitte see, kes võidab jäljendamise abil.”
Avalik ja era
Valdav enamik suur- ja väikefirmasid on eraettevõtted. Suurt eraettevõtet nimetatakse sageli kinniseks ettevõtteks. See tähendab üldiselt, et firmal on vähe omanikke ja osakud ei ole vabalt saadavad.
Avalik ettevõte müüb oma aktsiaid vabalt üldsusele, peamiselt börsimaaklerite või teiste litsentseeritud väärtpaberimaaklerite kaudu. Avalik ettevõte müüb oma aktsiaid sellistel börsidel nagu New Yorgi väärtpaberibörs ning opereerib märksa rangemate reeglite tingimustes kui eraettevõtted.
Rikas isa ei asutanud avalikku ettevõtet, sellele vaatamata soovitas ta Mike’il ja minul teha seda ühe arenguetapina ettevõtjaks saamise teel. 1996. a, samal ajal kui tegelesime The Rich Dad Company asutamisega, olin ka investor ja osalesin kolme avaliku ettevõtte asutamises. Üks nendest loodi nafta, teine kulla ja kolmas hõbeda otsimiseks. Õlifirma kukkus läbi, ehkki leidis naftat, mis on omaette lugu. Kulla- ja hõbedafirmad leidsid märkimisväärses koguses kulda ja hõbedat. Õlifirma läbikukkumisele vaatamata tõid kulla- ja hõbedafirma investoritele rohkesti raha sisse.
Avalike ettevõtete arengukavaga töötamine andis suurepärase kogemuse. Nagu rikas isa arvas, õppisin palju ja minust sai protsessi käigus parem ettevõtja. Avastasin, et avalikule ettevõttele kehtivad tunduvalt rangemad reeglid ning et avalik ettevõtte kujutab endast tegelikult kaht eri ettevõtet, mis teenivad ühteaegu kaht kliendirühma (tegelikke kliente ja investoreid) ja kaht ülemust (juhatust ja riigi väärtpaberiametit). Samuti õppisin tundma rangemaid arvepidamise ja aruandluse standardeid.
Kui olin alles ettevõtja tee alguses, ütles rikas isa: „Paljude ettevõtjate unistus on näha oma loodud ettevõtet börsi nimekirjas.” Aga pärast Enroni, Arthur Andersoni, Worldcomi ja Martha Stewarti skandaali muutusid reeglid karmimaks ning vastavusnõuded keerulisemaks ja kallimaks. Riik hingas avalikele ettevõtetele kuklasse. Avaliku ettevõtte rajamine polnud sugugi nii tore, nagu olin oodanud. Ehkki ma õppisin palju, teenisin endale ja meie investoritele rohkesti raha, sain paremaks ettevõtjaks, õppisin avaliku ettevõtte äriplaani koostama ja mul oli hea meel, et olin selle õppimisprotsessi läbi teinud, kahtlen siiski, kas asutan veel kunagi mõne avaliku ettevõtte. Ma teen väikeste kinniste eraettevõtetega suuremat raha ja mul on seal toredam. (Kui soovite rohkem infot era- ja avalike ettevõtete plusside ja miinuste kohta, soovitame lugeda „Rich Dad’s Advisors” sarjas ilmunud Michael Lechteri raamatut „OPM: Other People’s Money”, Warner Business Books, 2005.)
Kas igaühest võib saada ettevõtja?
Rikas isa soovis, et ta poeg ja mina mõistaksime, et igaühest võib saada ettevõtja. Ettevõtja ei kujuta endast midagi erilist. Ta ei tahtnud, et ettevõtja seisund teeks meid liiga uhkeks. Ta ei tahtnud, et vaataksime teistele ülevalt alla ega peaks ennast teistest paremaks, kui saame edukaks ettevõtjaks.
Rikas isa rääkis selle kohta: „Ettevõtja võib saada kellest tahes. Teie kodukandi lapsehoidja on ettevõtja. Seda oli ka Ford Motor Company asutaja Henry Ford. Igaühest, kellel on natukenegi initsiatiivi, võib saada ettevõtja. Seega minu arvates ei ole ettevõtjad erilised ega teistest paremad. Teie ülesanne on otsustada, missugune ettevõtja te kõige rohkem olla tahate – lapsehoidja või Henry Ford. Nad mõlemad pakuvad ühiskonnale kasulikku teenust või toodet. Mõlemad on oma klientidele tähtsad. Aga ettevõtluse skaala ja tooteliik on nende puhul väga erinevad. Seda võib võrrelda jalgpalli mängimisega liivaplatsil, keskkoolis, kolledžis ja profiliigas.”
Selle näitega sain rikka isa jutu mõttest aru. Kui õppisin New Yorgi kolledžis ja mängisin kõrgkooliliigas jalgpalli, avanes meie meeskonnale võimalus treenida koos New York Jetsi klubi proffidega. See oli tohutult silmi avav kogemus. Üsna varsti sai meile kõigile kolledži meeskonnas selgeks, et kuigi me mängisime sama mängu kui profid, mängisime seda sootuks teisel tasemel.
Minu kui kaitsemängija esimene šokeeriv ärkamine toimus hetkel, mil püüdsin takistada New York Jetsi ründajat kaitseliinist läbi murdmast. Arvatavasti ei pannud vastane mind tähelegi. Ta lihtsalt jooksis minust üle. Mul oli tunne, nagu oleksin üritanud peatada ründavat ninasarvikut. Ma ei teinud talle haiget, aga tema tegi päris kindasti mulle haiget. Too ründaja ja mina olime umbkaudu sama kasvu. Kuid pärast tema takistamise katset mõistsin, et erinevus polnud füüsiline. See oli vaimne. Tal olid suurepärase mängija eeldused: südikus, tugev soov ja kaasa sündinud anne.
Sellel päeval sain õppetunni, et ehkki me mängisime mõlemad sama mängu, tegime seda kumbki eri tasemel. Sama kehtib ka ärimaailmas ja ettevõtluse mängus. Kõik võivad olla ettevõtjad. Ettevõtja ei kujuta endast midagi erilist. Äri plaanimisel on mõistlikum hoopis küsida: „Millisel tasemel sa seda mängu mängida soovid?”
Täna