„Jah, mäletan küll,” vastas saatejuht. „Õppinud kõndima, saab beebist laps. Ja õppinud autot juhtima, saab temast noor täiskasvanu.”
„Niimoodi käib iga õppimisprotsess elus. Õppimine algab soovist midagi muuta, me tahame midagi paremat. Kunagi olite ehk oma tööga rahul, aga praegu teate, et on aeg muutuseks, on aeg lõpetada roomamine. Ühel maagilisel ajahetkel beebi teab, et aeg on õige, et on aeg teha midagi muud. Beebi alustab, klammerdudes millegi sellise külge nagu ema-isa püksisäär või lauajalg. Ta vangub, õppides ületama roomamise ja kõndimise vahet. Ta teeb seda korduvalt ning siis ühel päeval laseb ta lahti ja kukub maha. Beebi ebaõnnestus. Aga selle asemel, et loobuda, nagu teeksid paljud täiskavanud, kordab beebi seda protsessi ikka ja jälle. Siis ühel päeval jõuavad beebi vaim, keha ja julgus samale tasandile ning beebi suudab püsti seista. Varsti pärast seismist õpib beebi kõndima. Beebist saab laps.”
„Edasi tulevad jalgrattad ja autod,” sõnas saatejuht. „Beebidest saavad lapsed ja lastest noored täiskasvanud.”
Lõpetasin mõtte, öeldes: „Just, ja ettevõtjaks saamise protsess on samasugune. Mina alustasin juhtumisi üheksa-aastasena, ebaõnnestusin üheksa-aastasena ja saavutasin edu üheksa-aastasena. Teie võite teha sama, kui olete valmis riskima ja selle õppimisprotsessi läbi tegema.”
„Kas teie ettevõtjaoskused annavad teile kindlustunde?” küsis saatejuht.
„Ei, mitte täielikult. Olen kindel oma võimes vigu teha, neid parandada ja oma äri paremaks muuta. Olen täna parem ettevõtja ja kavatsen üha paremaks saada. Aga ei, mu ettevõtjaoskused ei anna mulle kunagi täielikku kindlustunnet, sellepärast ei jää ma ka loorberitele või saavutustele puhkama. Panen ennast alatasa olukordadesse, mis on mu oskustest üle. Käin alati mööda ääri, eksperimenteerin, panen ennast proovile. Niimoodi muutungi järjest paremaks.”
„Kas sellepärast alustategi uusi ärisid, isegi kui ebaõnnestute?” päris saatejuht.
„Ma alustan uusi ärisid ka siis, kui saavutan edu. Sellepärast mul ongi väga palju ettevõtteid – ettevõtteid, mis töötavad ilma minuta. See on mu suure rikkuse saladus. Enamikul palgatöötajatest on üks töökoht. Minul kui ettevõtjal on mitu äri.”
„Sellepärast te ei tahagi olla üksikettevõtja ega firmat juhtida.”
„Jah, ja sellepärast ongi mul hea meel, et ebaõnnestusin üheksa-aastaselt. Õppisin üheksa-aastaselt, kuidas luua äri, mis töötaks ilma minuta. Kirjutasin nendest ettevõtmistest raamatus „Rikas isa, vaene isa”.”
„Jah, mäletan,” sõnas saatejuht. „Ma lihtsalt ei mõistnud nende äride tähtsust. Ma ei saanud aru, et need tillukesed ettevõtmised avaldasid teie elule nii sügavat mõju.”
Tähendasin taas noogutades: „Avastasin üheksa-aastaselt oma elu strateegia.”
Sel hetkel teatas helirežissöör, et reklaamipaus sai läbi ja oli aeg intervjuud jätkata. Saatejuht lülitas mikrofoni sisse ja ütles: „Meil on jäänud vaid mõni minut, seega tõmbame otsad kokku. Teie jutu järgi on ettevõtja ülesanne vigu teha ja palgatöötaja ülesanne on vigu vältida. Kas see on teie sõnum?”
„Jah, on küll. Vähemalt selline on minu nägemus. Kui ma ei võtaks kalkuleeritud riske, ei teeks vigu ega arendaks ettevõtet, tuleks mind lahti lasta. Kui mu töötajad teevad liiga palju vigu, tuleb mul ehk nemad vallandada. Sellepärast värban tarku töötajaid, kes ei salli eksimist. Nemad teevad oma tööd, mina oma.”
„Sellepärast ütlemegi oma lastele: „Käi koolis, siis saad hea töökoha,”” sõnas saatejuht. „Koolides õpetatakse lapsi palgatöötajateks.”
„Jah,” kostsin, „kui sul läheb koolis hästi, läheb sul tõenäoliselt hästi ka eraettevõtete maailmas või riiklikus süsteemis.”
„Kas teile meeldis koolis käia?” päris saatejuht.
„Mitte eriti,” vastasin. „Mul ei läinud koolis hästi, sest tegin väga palju vigu. Hinded olid mul „kolmed” ja „kahed” ning mõnikord koguni „ühed”. Seega jõudsin koolis arusaamisele, et kuna oskan hästi vigu teha, võiksin saada sellel alal asjatundjaks. Sellepärast olengi ettevõtja, mitte palgatöötaja. Ma pole akadeemiliselt kuigi helge peaga. Keegi ei võtaks mind kõrgepalgalisele kohale tööle. Mulle ei meeldi käske täita, mistõttu oleks ka ametikõrgendus ilmselt välistatud. Mulle meeldib asju muuta ja neid omamoodi teha, mitte teiste tahtmist täita.”
„Päris kindasti ei võetaks teid sellesse raadiojaama tööle,” nentis saatejuht.
„Mind ei võetaks ehk siia tööle, aga ma tean, kuidas seda raadiojaama ära osta ja värvata endast targemaid, kes seda minu eest juhiksid,” lisasin naljatlevalt.
„Hästi, peame nüüd lõpetama,” ütles saatejuht. „Kas teil on veel mõni näide selle kohta, et vigade tegemine ja läbikukkumine on ettevõtjale hädavajalikud? Kas lisaks teile on veel näiteid, mis seda seisukohta toetaksid?”
„Aga muidugi,” vastasin. „Thomas Edisonil paluti koolist lahkuda, sest õpetajad kurtsid, et ta on omadega segi ja üks udupea. Hiljem kritiseeriti teda sellepärast, et ta tegi leiutamisel üle tuhande ebaõnnestunud katse, enne kui oma elektrilambi valmis sai. Kui temalt küsiti, mis tunne tal oli üle tuhande korra ebaõnnestuda, vastas ta midagi taolist: „Ma ebaõnnestusin tõesti üle tuhande korra. Minu mäletamist mööda tegin tuhat neliteist katset, enne kui lõpuks edu saavutasin. Inimene peab vähemalt tuhat korda ebaõnnestuma, et temast elektrilambi leiutaja saaks.””
„Mida ta sellega mõtles, et „inimene peab vähemalt tuhat korda ebaõnnestuma, et temast elektrilambi leiutaja saaks”?” tahtis saatejuht teada.
„See tähendab, et kui teie või mina tahaksime täna elektrilampi leiutada, selle asemel et see lihtsalt poest osta, kukuvad meie katsed vähemalt tuhat korda läbi, enne kui saame aru, kuidas elektrilampi teha.”
„Nii et Edison tembeldati koolis udupeaks ja ta tegi enne elektrilambi leiutamist tuhat luhtunud katset,” sõnas saatejuht. „Järelikult on ta leiutaja. Kuidas see temast ettevõtja teeb?”
„Kas te teate, mis ettevõtte ta asutas?” küsisin.
„Ei. Seda ma ei tea.”
„Ta asutas General Electricu, ühe mõjuvõimsaima ettevõtte maailmas. Selle algne nimi oli Edison General Electric ja see kuulus esimese 12 ettevõtte hulka, mille põhjal hakati Dow Jonesi tööstuslikku keskmist arvutama, ning see on ainus, mis on tänase päevani seal. Pole paha peast segase hajameelse korduva läbikukkuja kohta.”
Saade sai läbi.
Õppige oma vigadest
Mu rikas isa uskus oma vigadest õppimisse. Ta ei suhtunud vigadesse halvasti, vaid nägi neis võimalust õppida midagi äri ja iseenda kohta. Ta seletas: „Vead on nagu peatumismärgid. Need manitsevad sind: „Hei, on aeg kinni pidada … võta endale hetk … on midagi, mida sa ei tea. On aeg peatuda ja mõelda.” Viga on nagu märguanne, et on aeg õppida midagi uut, mida sa varem ei teadnud.” Samasse mõttekäiku kuuluvad ka õpetussõnad: „Väga paljud on mõtlemise osas liiga laisad. Millegi uue õppimise asemel mõtlevad nad päevast päeva samu mõtteid. Mõtlemine on raske töö. Kui oled sunnitud mõtlema, siis arendad oma vaimseid võimeid. Arendades oma vaimseid võimseid, su jõukus kasvab.
Seega iga kord, kui teed vea, pea kinni ja haara võimalusest õppida midagi uut, mida ilmselgelt õppima pead. Kui miski ei lähe sinu tahtmist mööda, läheb valesti või sind tabab ebaedu, võta endale aega, et mõelda. Avastanud varjatud õppetunni, oled vea eest tänulik. Kui oled endast väljas, vihane, tunned häbi, süüdistad veas kedagi teist või teed näo, nagu polekski eksinud, siis pole sa küllalt kõvasti mõelnud. Su vaimsed võimed pole veel piisavalt arenenud. Sa pole õppetundi saanud. Seega mõtle edasi.”
Vaese isa arvamus vigade kohta
Mu