Teadmine, millal tootega turule minna, on ühteaegu kunst ja teadus. Teil ei tasu ehk oodata, kuni toode on täiuslik; see ei pruugi kunagi täiuslikuks saada. See peab olema lihtsalt piisavalt hea. See peab töötama vaid küllalt hästi, et vastav turg selle vastu võtaks. Aga kui toode on sedavõrd vigane, et ei täida plaanitud eesmärki või ei vasta mingil muul moel turu ootustele ja tekitab probleeme, võib nii firma kui ka toote kvaliteedi usaldatavuse taastamine ostutuda äärmiselt raskeks.
Üks eduka ettevõtja eesmärke on õppida konkreetse turu ootusi hindama ning teadma, millal lõpetada arendamine ja hakata turustama. Kui toode viiakse turule natuke enneaegselt, saab ettevõtja seda lihtsalt täiustada ja astuda samme ettevõtte hea nime säilitamiseks turul. Teisalt võib aga toote tutvustamisega viivitamine tähendada jäädavalt kaotatud võimalusi, kasutamata jäetud võimaluse akent.
Need, kes teavad Windowsi esimesi versioone, mäletavad, kui sageli nende arvuti „kokku jooksis”. (Mõne arvates oli Windows nii haige, et seda oleks pidanud müüma komplektis põetajaga.) Kui auto oleks sedavõrd sageli rikki läinud, poleks turg seda vastu võtnud. Sõiduk oleks olnud „sidrun” ja tootja oleks olnud sunnitud selle välja vahetama. Windows oli aga vigadele vaatamata fenomenaalselt edukas. Miks? Sest see täitis turu nõudmise ja oli kooskõlas turu ootustega. Microsoft tundis võimaluse akna ära ja hakkas turustama. Windowsi praeguse versiooni kasutajad teavad, et kui Microsoft oleks oodanud täiuslikku Windowsi, poleks seda tänaseni turul.
Elutarkus versus koolitarkus
Võitluskunstides on järgmine kõnekäänd: „Täis karikas on kasutu. Karikast on kasu ainult siis, kui see on tühi.” See kehtib ka ettevõtja kohta.
Kõik on kuulnud ütlust: „Oh, ma tean sellest kõike.” Nii räägib inimene, kelle karikas on täis. Nii räägib inimene, kes arvab, et ta teab kõiki vastuseid. Ettevõtja ei saa lubada endale kõigi vastuste teadmist. Ettevõtjad teavad, et nad ei saa kunagi kõiki vastuseid teada. Nad teavad, et edu jaoks peab nende karikas alati tühi olema.
Palgatöötajana edu saavutamiseks peavad inimesed õigeid vastuseid teadma. Vastasel korral ähvardaks neid vallandamine või hüvastijätt ametikõrgendusega. Ettevõtjad ei pea kõiki vastuseid teadma. Nad peavad teadma ainult, kellele helistada. Selleks ongi nõuandjad.
Palgatöötajaid õpetatakse sageli spetsialistideks. Lihtsalt sõnastades on spetsialist inimene, kes teab natukese kohta palju. Tema karikas peab olema täis.
Ettevõtjad peavad olema generalistid. Lihtsalt sõnastades on generalist inimene, kes teab palju kohta natuke. Tema karikas on tühi.
Inimesed käivad koolis, et saada spetsialistiks. Nad õpivad raamatupidajaks, advokaadiks, sekretäriks, meditsiiniõeks, arstiks, inseneriks või arvutiprogrammeerijaks. Need on inimesed, kes teavad natukese kohta palju. Mida suurem on spetsialiseeritus, seda rohkem nad raha teenivad – või vähemalt nii loodetakse.
Ettevõtjate erinevus seisneb selles, et nemad teavad natuke raamatupidamisest, juriidikast, insenerisüsteemidest, ärisüsteemidest, kindlustusest, tootedisainist, rahandusest, investeerimisest, inimestest, müügist, turundusest, avalikust esinemisest, kapitali hankimisest ja suhtlemisest eri erialade inimestega. Tõelised ettevõtjad teavad, et on nii palju asju, mida nad teadma peaksid, ja et nad teavad üsnavähe, mistõttu ei saa endale kitsast spetsialiseerumist lubada. Sellepärast peabki nende karikas alati tühi olema. Nad peavad kogu aeg õppima.
Koolilõpupäeva ei tule
Eelkõneldu tähendab, et ettevõtja peab olema pidev õppija. Saanud palgatöötajast ettevõtjaks, algas mu tegelik haridustee. Neelasin peagi kõiki äriraamatuid, mida vaid kätte sain, lugesin majandusajalehti ja käisin seminaridel. Ma teadsin, et ei teadnud kõiki vastuseid. Teadsin, et pidin õppima palju ja kiiresti. Täna pole midagi muutunud. Tean, et mu haridustee ettevõtjana ei jõua kunagi lõpetamispäevani. Ma jään igaveseks kooli. Ehk teisiti öeldes: kui ma parajasti tööd ei teinud, siis lugesin või õppisin ning seejärel rakendasin saadud teadmised äritegevusse.
Aastate vältel on pidev õppimine ja õpitu rakendamine äritegevusse olnud mu edu tähtsaim harjumus. Kordan veel kord, et ma ei sündinud ettevõtjaks nagu mõned mu sõbrad. Aga nagu jänese ja kilpkonna jooksuvõistluses, jõudsin mina kilpkonnana nendele aeglaselt, kuid kindlalt järele ja möödusin mõnest, kelle karikas oli pärast edu saavutamist täis saanud. Tõelisel ettevõtjal ei ole koolilõpupäeva.
Üle spetsialiseeritud
Järgmine joonis on pärit „Rikka isa” sarja teisest raamatust „RAHAVOO kvadrant”.
E on palgatöötaja (Employee).
S on üksikettevõtja, väikeettevõtja või spetsialist (Self-employed, small business, specialist).
B on kesk- või suurettevõtja (Big business owner).
I on investor (Investor).
(Väike-, kesk- ja suurettevõtete liigitus on eri riikides erinev. Ka Eestis puudub kindel määratlus. Tõlk.)
Põhjus, miks väga paljud ettevõtjad on S-, mitte B-kvadrandis, on nende liigne spetsialiseeritus. Näiteks erapraksist pidavad arstid on vormiliselt ettevõtjad, kuid neil on raske liikuda S-kvadrandist B-kvadranti, sest nende väljaõpe on liiga spetsialiseeritud – nende karikas on täis. Selleks, et liikuda S-ist B-sse, peab inimesel olema üldisem väljaõpe ja ta karikas peab olema alati tühi.
Väike vahemärkus „RAHAVOO kvadrandi” kohta. Üks põhjus, miks rikas isa soovitas mul saada B- ja I-kvadrandi ettevõtjaks, on see, et nendes on maksuseadused kõige soodsamad. E- ja S-kvadrandis ei ole maksuseadused palgatöötajatele ja üksikettevõtjatele soodsad. Maksuseadustik pakub suuremaid stiimuleid, st seaduselünki, nendele, kes värbavad palju töötajaid B-kvadrandis või investeerivad projektidesse, millest riik tahab tulu saada, nagu näiteks sotsiaalelamuehitus. Kokkuvõttes on eri kvadrantides maksud erinevad.
See raamat käsitleb kõigi kvadrantide erinevusi ja seda, kuidas ettevõtja saab ühest kvadrandist teise, eriti S-kvadrandist B-kvadranti liikuda.
Erinevuste loetelu
Inimesed peavad enne palgatööst loobumist otsustama, kas nad tahavad muutuda palgatöötajast ettevõtjaks. See muutus ehk metamorfoos nõuab järgmiste oskuste ja vaadete omandamist.
1. Oskus vahetada turvalisuse põhimõte vabaduse põhimõtte vastu.
2. Oskus tegutseda ilma rahata.
3. Oskus tegutseda ilma kindlustundeta.
4. Oskus keskenduda ressursside asemel võimalusele.
5. Eri juhtimisstiilide valdamine erinevate inimeste juhtimiseks.
6. Oskus juhtida oma kontrolli all mitteolevaid inimesi ja ressursse.
7. Orienteerumine meeskonnale ja väärtusele, mitte palgale või edutamisele.
8. Aktiivne õppija – koolilõpupäeva ei tule.
9. Üldhariduse, mitte spetsialiseeritud hariduse omandamine.
10. Julgus vastutada kogu äri eest.
Panete ehk tähele, et kõige esimesed ettevõtjad pidid omandama need oskused, et põllupidajatena ellu jääda. Enamik pidi kevadel külvama, et sügisel saaki koristada. Suurem osa pidi jumalat paluma, et ilm soosiks neid ning