„Kaheksa,” ütles Nina Brandt tema selja taga. „Kaks veel, Becca!”
Ta tundis, kuidas piimhape reisi põletab, kuid isegi karmid poolkükid ei suutnud ta mõtteid mujale juhtida.
Teenistusest niisiis vabastatud – kui tahaks asja kuidagi siluda, siis võiks vastavas tujus olles koguni öelda, et väike tasuta puhkus. Paraku ei olnud ta vastavas tujus.
Kes tegi tema kohta ettekande?
Kandidaatide nimekirjas oli vähemalt kolm nime. Gladh oli loomulikult esimene. Kui nad Gladhist, Berglundist ja tõlgist Darfuri tolmusel väikesel lennuväljal lahkusid, oli mees sellist nägu, et võiks ta maha lüüa. Rebecca oli kogu tema ilusa riigivisiidi nurja ajanud ning kahtlemata ka mehe mainele ja enesetundele korraliku müksu andnud.
Ta hingas sisse, kõverdas põlved ja tõukas end siis üles. Piimhappetase tõusis, aga ta ei pannud seda õieti tähelegi.
Edetabeli teisel kohal oli tema enda asetäitja David Malmén.
Tundus, et mees polnud teda uue ülemusena aktsepteerinud ja saatus pakkus talle kuldse võimaluse Rebeccast lahti saada. See, et ei Malmén ega Karolina Modin polnud atentaaditegijat isegi tähele pannud, kõlas pehmelt öeldes võltsilt. Pigem jättis see mulje läbi harjutatud story’st, mille eesmärgiks on tema usaldusväärsuse õõnestamine.
Lühemas perspektiivis on Malmén tegelikult ainuke, kes tema töölt eemaldamisest otsekohe midagi võidab, sest eeldatavasti võtab ta rühma juhtimise üle.
„Küm-mme.”
Teatud pingutusega lõpetas ta viimase harjutuse ja tal aidati kang oma kohale tagasi panna. Ta sörkis väikese ringi ümber jõusaali, et piimhapet alla saada ja oma mõtted lõpuni mõelda.
Kolmas koht oli mõnevõrra kahtlane, kuid pärast järelemõtlemist otsustas ta, et seda võiksid jagada Karolina Modin ja kolleegid Esbjörnsson ning Göransson. Nad kõik tahtsid oma peremehega häid suhteid hoida ja kuigi tema ning Modini suhe oli alanud üsna hästi, polnud ei Modin ega kumbki teine raskuste tekkides tema poolele asunud.
Nii et mis ta nüüd tegema peaks?
Uurimine kestab kindlasti vähemalt kuu aega. Kõik asjaosalised tuleb üle kuulata ja lisaks ka Sudaani võimudelt infot saada.
Esialgu oli ainult põhjust teda kahtlustada, see oli leebem variant, seega polnud uurijate jalgealune seni veel piisavalt kindel, et prokurör saaks süüdistuse esitada.
Sõna oli sõna vastu – küsimus on nüüd, kuivõrd teiste tunnistused kokku langevad. Võib-olla on aeg kõigest hoolimata advokaat võtta, andes sellega märku, et ta ei kavatse sellist kohtlemist kauem taluda? Kuid ta kõhkles.
Oh, kui vastumeelne oli talle sedasorti…
• Mäng!
Teeseldud vahi alla võtmine, teeseldud ülekuulamine ja „Midnight Expressi” mängivad näitlejad, täpselt nagu eelmisel korral.
Tookord olid nad ta murdnud ja ehkki ta oli seekord otsustanud vastu pidada, kippus asi kangesti jälle korduma.
Surmahirm hoidis teda oma raudses haardes, süda peksis topeltkiirusega ja ta oksendas nagu haige vasikas otse kivipõrandale.
Nad olid peakoti jälle maha võtnud, rihmad natuke lõdvemaks lasknud ja ta istuli tõstnud.
„You tell me name,” pigem nentis kui küsis Scarface, ise samal ajal oma habemetüügast sügades.
HP suutis köhahoogude vahel ainult noogutada. Ta nuuksus nagu väike titt. Pisarad põletasid põski – okse kipitas kurgus ja ta oli valmis kõik ära rääkima. Kennedy tapmine, Lindberghide lapsuke, Roger fucking Rabbiti vastane vandenõu – ta võtab kõik enda peale, kui vaid pääseks sellest neetud käterätikust!
„Pettersson,” nuuksus ta, „Henrik Pettersson, Mängija number 128.”
„Tenk you!” Scarface noogutas rahulolevalt. „Next question…”
HP tardus. Nad olid ta murdnud, ta on kaotaja. Nii et mida rohkemat on veel öelda?
Siis sai ta aru…
Ta oli eksinud – kuradi moodi eksinud!
See siin polnud mingi trial, hinnangu andmine või teine võimalus, nagu tema tunnustusekiimas ajul oli õnnestunud talle sisendada. Selle asemel oli küsimus ainult rahas. Mäng tahtis oma kuradi pappi tagasi, see on kõik.
Kontonumber, user-ID ja password – ta räägib kõik ära, et vaid sellelt fucking lavatsilt pääseda.
Ja edasi? Pärast kõike oli ta üsna kindel, et MänguJuht ei lase tal lihtsalt niisama minema pääseda…
„The money, yes,” nuuksus ta.
Scarface heitis talle imestava pilgu ja laiutas käsi.
„No money, nono!”
Mingil põhjusel tundus mees peaaegu haavuvat.
„Järgmine küsimus,” kordas ta, vahtis HP-le vihaselt otsa ja õngitses siis rokase särgi ühest taskust märkmiku.
„Did… you…” luges politseinik ja HP noogutas.
Aeg asi ära lõpetada.
„Did you… kill her…?”
Äkki ei saanud ta enam mitte millestki aru.
„Kas sa tahaksid sellest pikemalt rääkida?”
„Tegelikult mitte,” vastas Rebecca lühidalt.
Ta tõmbas kammi läbi niiskete juuste ja sidus need siis kuklasse tihedaks hobusesabaks.
„Sa tead juba peaaegu kõike, nii et mida muud on mul veel öelda? Ma olen töölt kõrvaldatud kuni uurimise lõpuni ja selle ajani võin ma ainult mõttemänge mängida ja püüda ära arvata, kes minu kohta ettekande tegi.”
Nina Brandt ja Rebecca olid tuttavad juba politseikoolist ning hiljem paar aastat koos töötanud. Tegelikult olid nad väga erinevad, mitte ainult välimuselt. Liiga erinevad, et lähedasteks sõpradeks saada. Ometigi said nad päris kenasti läbi, vähemalt pealtnäha.
Nina Brandt oli erinevalt temast blond, väikest kasvu ja vormikas. Seda tüüpi, kellele nii mehed kui naised järele vaatasid ja kes oskas seda ka maksimaalselt ära kasutada.
Ninale meeldis tähelepanu ja ta tundis ennast inimeste hulgas hästi, mida rohkem rahvast, seda parem, see oli kindlasti ka põhjus, miks ta töötas restoranidega tegelevas rühmas.
Rebeccal poleks iial pähegi tulnud sellesse osakonda tööle minna.
Kõrtsiõhkkond ja tähelepanu olid kaks asja, millest ta sugugi puudust ei tundnud.
Kuid kõrtsirühma eeliseks oli see, et Nina tundis kõiki linna kõrtsi- ja jõusaaliomanikke ning tal oli lihtne ajada Rebeccale välja teine trennikoht, sest politseimajas ei saanud ta enam käia.
Ja veel milline trennikoht…
Sellest jõusaalist oli ta varem ainult jutte kuulnud. Võib-olla polnudki see nii imelik – tavalised surelikud pääsesid siia harva. See oli koht, kus käisid tõelised staarid, mitte need, kelle kuulsus kestis vaid viisteist minutit…
Kuulujuttude järgi treenisid siin koguni kuningapere lapsed ja see võis vabalt tõsi olla. Koht sundus superluks, meenutades spordisaali asemel rohkem spaad. Valvelauatöötaja oli andnud neile niihästi käterätikud kui ka hommikumantlid, juhatas nad seejärel sandli järele lõhnavasse riietusruumi ja näitas neile kätte kapid.
Rebecca oli alati arvanud, et politseimaja jõusaal on üks paremaid, mida ta oli näinud. Aga see siin… Kokku oli siin pinda peaaegu tuhat ruutmeetrit – kõikjal superdisain ja viimase peal kord. Telliskiviseinad, spottidega valgustatud terastalad ja kõrged võlvaknad. Suurel väärispuidust põrandal