Anna ja Vincent kuivkeppisid teineteist kõigest mõni meeter eemal. Mehe reis oli naise jalgade vahele surutud, Anna käed mehe kaela ümber põimitud ja nende puusad liikusid Araabia popi taktis.
Kena prantslanna, kelle juures löögile pääsemiseks oli ta loomulikult liiga purjus, liiga pilves ja liiga nõmeda välimusega, tantsis koos semudega eemale, nii et ta otsustas oma kohale tagasi tuikuda ja oma enesehaletsust veel ühe õllega turgutada.
Laua ääres polnud kedagi, kõik olid nähtavasti tantsupõrandal, aga klaaside ja taldrikute vahel märkas ta midagi kuldset.
See oli Vincenti edev välgumihkel.
Sweet!
Ta vaatas ringi, teeskles õllepurgi järele sirutamist ja haaras aarde välkkiirelt enda kätte. See oli peos jahe ja raske, tema enda plekk-Zippost tunduvalt kobedam.
Kindlasti ehtsast kullast, ja kindlasti hakkab lohakas konnasööja sellest puudust tundma.
Võib-olla oli see koguni rikka vanaisa pärandatud või midagi sinnakanti?
Irvitades libistas ta välgumihkli püksitaskusse, tõusis siis püsti ja võttis suuna WC-baraki poole.
Payback is a bitch mothafucker!
Kojusõit läks probleemideta ja nad maandusid Brommal veidi enne kella nelja.
Neile oli vastu tulnud teine ihukaitsetiim, kes võttis arenguabiministri enda hooleks, kohe seejärel saabus väikebuss nende rühma ära viima. Juhi kõrval istus Ludde Runeberg.
„Tore, et teiega kõik hästi on,” ütles ta tervituseks.
„Kähku asjad autosse, siis sõidame politseimajja, anname varustuse ära ja peame koosoleku. Doktor Anderberg ootab…”
Laagri tagumises küljes oli taras mulk ja HP jäi uudishimulikult pimedust uurides WC-de juurde viiva betoontrepi alumisele astmele korraks seisma.
Kui nüüd võrdlema hakata, siis on see üsna kõhedusttekitav…
Temast ühele poole jäi valgustatud laager vilkuvate lampide, muusika, söögi, joogi ja üliküllusega. Teisel pool – kõigest mõni meeter eemal – laius pimedus. Miil miili järel ainult liiva ja kõrbe.
Kui kaua olid nad siia sõitnud?
Seda oli raske öelda, autojuht polnud kindlasti kõige otsemat teed valinud, aga oletatavasti kulus neil sõiduks vähemalt kaks tundi. Kui mitu tundi seda maad jala käiks? Kuus, kaheksa? Muidugi juhul, kui õiges suunas minema hakata… Viiekümnekraadises kuumuses, kus ainsaks seltsiliseks on maod ja skorpionid, on vist päris lihtne teelt eksida. Huvitav, mis tunne oleks täiesti mahajäetuna seal üksi olla?
Ta tegi tahtmatult mõned kobavad sammud pimeduse suunas.
Laager asus lohus, kuid valguskuma oli piisavalt tugev, et aimata veidi kaugemale jäävat luitetippu. Ülevalt paistis ähmaselt mingi viltuvajunud post, ja pärast mõnesekundilist kõhklemist võttis ta suuna sellele.
Lähemale jõudes avastas ta posti otsas istuva linnu – kindlasti sama must lind, keda ta juba päeval oli näinud. Lind istus täiesti liikumatult, tundus, et tema kohalolek ei hirmutanud elukat sugugi. See sarnanes suure kõhna varesega, kuid erinevalt Euroopa sugulastest oli linnu tugev nokk kergelt kumer ja meenutas saablit.
HP lähenedes keeras lind järsult pead ja vaatas otse tema poole.
Pipraterasid meenutavates silmades oli midagi, mis HP olemise veel kõhedamaks tegi, ja ta jäi oma sihtpunktist mõne meetri kaugusel seisma.
Lind vahtis teda vaikides ja mingil põhjusel ei suutnud HP oma pilku kõrvale pöörata. Ta hoidis hinge kinni.
Tugev nokk avanes ootamatult mõne sentimeetri võrra ja HP-l oli silmapilguks tunne, nagu tahaks lind talle midagi öelda.
Ta tundis, kuidas karvad käe peal püsti tõusevad.
See on fucking…
„Ghourab Al-Bain!”
HP võpatas.
Tema selja taga ilmus välja nende autojuht Emir.
Raisk, kuidas ta ehmatas!
„M-mida?”
„Ghourab Al-Bain.” Mees osutas käega linnu poole.
„Kõrberonk. Nad toovad õnnetust, bad things – you understand?”
Sel hetkel lind kraaksatas – tuhm rulluv heli, mis HP rinnakorvi vibreerima pani.
Siis pani ronk pea viltu ja heitis HP-le viimase pilgu, enne kui mõne raske tiivalöögiga oma postilt lahkus.
Paar sekundit hiljem oli lind juba kõrbeöösse kadunud.
„Te ei peaks laagrist niimoodi kaugemale minema, boss. Siin võib kergesti ära eksida. Kergesti kaduda, you understand?”
Jah, HP sai aru.
„Bad things,” pomises ta ja vaatas pimedusse.
VIIS | Bad things
Ühiskonna alustalade foorum
Postitatud: 7. november 21:28
Saatja: MayBey
Politseiniku jaoks on kõige hullem asi see, kui ta ei saa oma kolleege usaldada…
Postitusel on
WC-st välja tulles jooksis ta Anna Argosele peaaegu otsa.
Naine seisis seljaga tema poole ja ilmselt ootas kedagi.
Ju vist konnaneelaja paneb enne väikest sexytime’i autode vahel kangi maha.
Kuradi idioodid!
Siis märkas ta naise kõrva ääres läikivat telefoni ja kõhust käis läbi väike tuttav jõnks. Juba maha jahtunud raev lahvatas järsku uuesti, ja ta astus paar vihast sammu ettepoole.
„Ei, keegi pole mind jälitanud, kõik on okei. Ma olen teisel pool maakera,” kuulis ta enne naise käest kinni haaramist ingliskeelset pominat.
Anna pilk oli täpselt nii hirmunud, nagu ta endale üleval lounge’is oli ette kujutanud, ja täpselt nagu fantaasias, lahtus ka nüüd tema viha silmapilkselt. Kulus kõigest mõni sekund, enne kui naine enesevalitsuse tagasi sai ja ennast haardest vihaselt lahti raputas – kuid HP oli jõudnud juba taibata.
Kes Anna Argos ka ei olnud, kui kuradi cool ja savy ta püüdis olla, ometigi hirmutas miski – või tõenäolisemalt siiski keegi – isegi teiselt poolt maakera teda surmani ära.
„Lase lahti, kuradi jäledik!”
„Sorry,” pomises ta ja astus mõne ebakindla sammu tagasi, käed ette sirutatud.
„Ma olen vist natuke liiga palju… Peace!”
Anna heitis talle tigeda pilgu ja keeras siis uuesti selja.
„You know, mu õde elas koos ühe… naisepeksjaga,” lisas ta juurde, kui Anna esiteks ei reageerinud.
Naine pööras pead ja vaatas teda uurivalt. Kui ta mõne sekundi pärast suu avas, polnud tema toon enam nii ebasõbralik.
„Ja siis?”
„Ma lõin selle raisa maha,” irvitas HP ja hakkas komistades tagasi laagri poole minema.
Nad olid raadiod ja turvavestid ära andnud, relvad relvakappi lukustanud ja erariided selga pannud. Anderberg oli kohustusliku debriifingu jaoks konverentsiruumi kinni pannud ja nüüd ootasid kõik kannatamatult koosoleku algust.
Kogu vahejuhtumi läbi arutamiseks kulub vähemalt tund, seejärel veel üks, enne kui nad saavad koju oma perede juurde sõita.
Aga ehkki Rebecca oli vähemalt sama väsinud kui kõik teised, ei kiirustanud ta koju.
„Me