„Sa siis avasid tule?” Westergren ründas nagu kobra, kuid Rebecca ei neelanud sööta alla.
„Ei, ma tulistasin hoiatuslasud – täpsemalt kolm tükki, ja kuna inimeste tabamise ohus maha ei saanud tulistada, siis olin ma sunnitud tulistama õhku. Umbes samal hetkel alustas keegi teine, arvatavasti mõni sõduritest, rahva hulgas tulistamist.”
Walthers noogutas innukalt, andes märku jätkata.
„Ma nägin, või õigemini kuulsin, kuidas kuulid inimesi tabasid, tekkis paanika ja inimesed tallasid üksteist jalge alla. Me jätkasime taganemist, ma jäin auto ja ukse vahele kinni ja just siis tuligi ta jooksuga.”
„Kas sa pead silmas atentaaditegijat?”
„Täpselt.”
„Sa kirjutasid raportis, et ta jooksis auto ees, et sa nägid, kuidas ta relva otsis ja selle siis välja tõmbas. Et sa kavatsesid teda tulistada, kuid nähtavus ja auto liikumine tegi selle võimatuks…”
„Täpselt,” kordas ta, seekord mõnevõrra kannatamatumalt. Nad olid sündmuse juba mitu korda läbi arutanud ja kõik oli ka lindistatud. Millest nad siis aru ei saa?
„Kas see võis olla nii, Rebecca, ja ma arutan siin lihtsalt nii-öelda kolleegide vahel ühte teooriat…”
Walthers kiikas üle lugemisprillide tema poole.
„Mõeldes sellele, et ükski ihukaitsja ega keegi teistest kohalolnud inimestest ei märganud mingit atentaaditegijat – kas ei võinud olla nii, et pingeline olukord ja piiratud nähtavus mõjutasid sinu hinnangut? Kas võib olla, et sa eksisid atentaaditegija suhtes?”
Ta avas vastamiseks suu, kuid mees katkestas teda.
„Keegi meist ei arva, et selles oleks midagi imelikku, vastupidi.” Ta laiutas käsi.
„Me teame ju kõik, mis toimub, kui adrenaliinitase lakke tõuseb. Tekib tunnelnägemine ja keskendutakse üksikutele detailidele, mida tegelikult tuleks näha laiemas kontekstis. Mobiiltelefon muutub käsigranaadiks, fotoaparaat revolvriks… Selliseid asju on varemgi juhtunud.
Kas see võis niimoodi olla, Rebecca?”
Ta tahtis juba vastata, kui Runeberg käe tema põlvele pani. Nähtavasti oli ta sümpaatset onklit alahinnanud. Ehkki Walthers väljendas end väga leebelt, tundus ometigi, et ta üritab Rebeccalt mingit nõusolekut välja meelitada.
Ta tõmbas sügavalt hinge.
„Mul pole mingit põhjust kommenteerida, mida teised nägid või ei näinud. Ma saan rääkida ainult enda eest,” ütles ta nii kindlalt kui suutis ja pani tähele, kuidas Walthersi mõnus muhelus aegamööda kustus.
„Ma nägin atentaaditegijat ja relva, oht nii kaitstavatele kui ka tiimile oli ilmne ja tegutsesin seepärast oma volituste piires.”
Ta heitis Runebergile silmanurgast kiire pilgu ja sai vastuseks julgustava noogutuse. Walthers uuris pettunud ilmel oma pabereid ja Westergren võttis jutujärje otsekohe üle.
„Kuidas sa suhtud sellesse asjaolusse, et inimesed surid, Normén? Tõenäoliselt oli see sinu kõhkleva tegutsemise otsene tagajärg…”
Rebecca võpatas. Ta oli muidugi aru saanud, et sõdurite avatud tuli vigastas inimesi, võib-olla koguni tappis – kuid niimoodi näkku visatuna oli see hoopis midagi muud. Aga Westergreni näoilme järgi otsustades oli säärane üle piiri minemine talle nähtavasti ükskõik.
„Veel kord…” ütles ta nii kindlal toonil kui suutis, ehkki ta pulbitses vihast. „Tegin otsuse minu tiimi ja kaitstavaid ähvardavast ohust lähtudes. Mida teised inimesed tegid või ei teinud, selle eest ei saa ma vastutada.”
„Sa tahad öelda, et sul on ükskõik, kui inimesed teie ümber surma said?”
„Muidugi mitte!” sähvas ta, kuid Runeberg katkestas teda, enne kui ta jõudis jätkata.
„Kuhu sa nende küsimustega sihid, Westergren?”
Mehed vahtisid teineteisele otsa.
„Tunnistaja peab ülekuulamisel vaikima,” piiksatas Walthers kõrvalt, kuid kumbki neist ei vaadanud tema poolegi.
„Mind huvitab, kas politseiinspektor Normén saab aru, et tema küsitava otsuse tagajärjeks oli inimeste hukkumine? Et sõduritepoolse tuleavamise provotseerimisega põhjustas ta otseselt või kaudselt nende surma?”
„Sa oled libedal jääl, Pelle…”
„Kas olen, Ludde? Sa peaksid ametialaste kuritegude kohta võibolla natuke paremini seadust uurima, selle asemel, et liiga palju aega jõusaalis hängida?”
Runeberg tõusis aeglaselt püsti ja Westerberg järgnes tema eeskujule.
„Võtame nüüd rahulikult,” kääksatas Walthers. Ka tema tõusis püsti ja seadis end teatud jõupingutusega meeste vahele.
„Ülekuulamises tehakse kell 09.51 väike paus.”
Umbes kolm ööpäeva oli ta selles kongis istunud. Vähemalt ta arvas nii. Maganud puunaril, teinud oma hädad ämbrisse ja püüdnud kuidagimoodi aega surnuks lüüa. Suitsunälg oli muidugi nii suur, et mine või lõhki. Aga talle oli vähemalt mingid riided antud.
Valge T-särk ja oranžid tunked, mis olid kaks numbrit liiga väikesed.
Esimestel tundidel oli ta hirmust sõna otseses mõttes püksi teinud, aga kui ta pikkamööda toibus, natuke juua ja süüa sai, hakkas udu hajuma ja ta suutis üht-teist omavahel kokku viia.
Ta oli korralikult pilves, kui pollarid ta kinni võtsid, ja lisaks olid nad tema võltsitud passi avastanud, aga kuigi mõlemad kuriteod olid selles riigis kindlasti päris suured, ei sobinud need ometi kokku sedasorti kohtlemisega.
Miski ei klappinud…
„Mis kurat see oli?” Rebecca vahtis Runebergile vihaselt otsa, ülemus toimetas aga äraolevalt kohvimasina kallal.
„Ei midagi erilist…”
„Jäta järele, te pidite Westerbergiga omavahel peaaegu käsitsi kokku minema… Kas te tunnete teineteist?”
Runeberg noogutas vastu tahtmist.
„Ma töötasin Pellega kunagi ammu koos tavapolitseis, tal olid juba siis riukad juures – ebakollegiaalne, kui sa aru saad, mida ma sellega mõtlen?”
Rebecca kehitas vastuseks õlgu.
„Ja siis?”
Runeberg ohkas.
„Mõni aasta tagasi esitas ta avalduse kaposse tööle saamiseks ja kui minu käest arvamust küsiti, siis vastasin ma eitavalt. Mingil moel sai ta sellest teada ja sellest saadik on ta oodanud võimalust, et mulle kätte maksta. Ma aimasin, et ta võtab selle asja õhinaga enda peale – kui tihti ihukaitsjad siis ikka sisejuurdluse alla satuvad?”
„Siis sellepärast sa käisidki peale, et tahad kaasa tulla? Et mulle kaitsjat mängida?”
Mees pomises midagi vastuseks.
„Sul olid head kavatsused, aga oleks olnud parem, kui sa oleksid mulle seda kohe alguses rääkinud…”
Mees noogutas.
„Sul on õigus – ma oleksin pidanud rääkima, aga me kõik teeme ju vigu, eks?”
Ta vaatas Rebeccat pikalt, too püüdis pilku tõlgendada ka veel siis, kui neid ülekuulamisruumi tagasi kutsuti.
„Me andsime asja prokuröri kätte…” alustas Walthers. „Tavalisel puhul oleksime sinu ülemust kõikidest otsustest kirjalikult informeerinud ja siis oleks tema hooleks jäänud uurimise lõpuni vajalike abinõude tarvitusele võtmine.”
Westerberg katkestas teda.
„Aga praegu on meil