„Halloo?”
„Tere õhtust, sõber, kas kõik on hästi läinud?”
„Kõik on läinud lausa suurepäraselt, täiesti plaani kohaselt – aga seda te ju loomulikult juba teate.”
„Valu?”
„Mitte rohkem kui vaja…”
„Hästi, ja taandumine?”
„Ka sellega pole mingeid probleeme. Kuidas on läinud…”
„Mängijaga? Praegu on veel natuke vara öelda. Aga ma hoian teid asjadega kursis.”
Nad tulid keset ööd. Täpselt nagu viimatigi rebisid neli Guantanamogorillat ta koikust välja ja panid käed selja peale raudu. Seekord ei jaksanud ta vastu hakata.
Ta oli Nick Orton, Thomas Andersen, Charles Herman ja veel nii palju teisi nimesid, et suutis neid vaevalt meeles pidada.
Fantaasiakujud, mis ta oli tegelikkuseks muutnud, vähemalt nii kauaks, kui tal neid vaja oli.
Miks siis mitte ka Vincent Sinclair?
Kott tõmmati juba kongis pähe, kuid valvurid märkasid vist tema apaatiat ega vaevunud ta jalgu kinni siduma. Nad juhtisid ta komistades trepist üles, seejärel veel ühest.
Kogu kehas oli tinane raskus.
Veel rohkem trepiastmeid – ta komistas ja valvurid pidid ta kinni püüdma, et ta ei kukuks. Aga nad ei jäänud seisma, et teda püsti tõsta. Selle asemel haarasid nad tal kaenla alt kinni ja tõstsid nii kõrgele, et ainult varbaotsad põrandat puudutasid. Siis said trepid otsa.
Ruum, kuhu nad jõudsid, oli suurem, nii suur, et pingutavate valvurite ähkimine kajas kuivalt seinte vahel tagasi. Kas nad olid eelmine kord tõesti sama teed läinud?
Koti alla tungis nõrk bensiini ja heitgaaside lõhn ning järsku oli ta täiesti kindel. Nad ei lähe piinakambrisse!
Järgmisel silmapilgul tõsteti ta istmele ja raske autouks löödi kinni.
Kummide vilin, järsk nõksatus ja nad olid teel.
HP püüdis uut informatsiooni oma kurnatud ajus palavikuliselt läbi töötada. Keegi istus temast vasakul tagaistmel, sest ta tundis nõrka odekolonnilõhna – lisaks pidi autos olema ka juht.
Teiste sõnadega oli lisaks talle endale autos vähemalt kaks inimest – võib-olla koguni kolm – kuid keegi neist ei öelnud ühtegi sõna.
Tundus, et autojuhil on kiire, kuhu iganes nad siis ka ei sõitnud. Suur mootor üürgas ja auto liikumine oli nii äge, et ta libises nahkistmel selle taktis edasi-tagasi.
Siis pani ta tähele, et rataste alt kostev heli on muutunud, sileda asfaldi asemel sõitsid nad nüüd mööda kruusa. Mõni minut hiljem vaikis hääl peaaegu täiesti ja auto hakkas tuttavlikult õõtsuma. HP kõht taipas ajust kiiremini ja paanikaklomp läks tasapisi üle iivelduseks. Veelgi tugevam õõtsumine, seejärel vastu aknaid lendava liiva terav kahin.
Nad olid teel kõrbesse!
„Küll sa näed, et kõik saab korda, Becca. Sa pole ju midagi valesti teinud…”
Nad istusid diivanil, Micke pani talle käe ümber ja Rebecca tundis äkilist tahtmist end vabaks rabeleda. Haarata esimene kättejuhtuv raske ese ja sellega mehele vastu pead anda.
Kõik saab korda, küll sa näed… Tore, kui ta oleks viimastel nädalatel seda kommentaari kuuldes iga kord kahekümneka saanud. Luddelt, Nina Brandtilt ja veel tervelt pundilt heatahtlikelt ütlejatelt.
Kas see on tõesti kõige parem lause, mis inimestel pähe tuleb öelda, kui keegi tõsises jamas on?
„Muidugi pole ma midagi valesti teinud,” ei suutnud ta vastu pidada. „Misasja, kas ka sina ei usu, et meid rünnati?”
„Loomulikult usun,” vastas mees kiiresti, kuid Rebecca kasutas siiski juhust end liigutada ja mehe käsi maha raputada.
„Ma mõtlesin ainult seda, et kogu see jama vaibub kindlasti tasapisi…”
Rebecca katkestas teda vihaselt puhisedes.
„Selle peale ma küll kihla vedada ei julgeks. Neid on piisavalt palju, kes tahavad minust lahti saada ja tegelikult pole neil vaja muud teha, kui suu kinni hoida ja vagusi paigal olla. Gladh, Malmén, Modin ja ülejäänud seltskond…”
„Ära unusta Gladhi assistenti…”
„Ei, Berglund mitte!”
Ta hammustas keelde, aga oli juba liiga hilja.
„Miks mitte? Oleks ju täiesti loomulik, et Gladh palub sellised ebameeldivad asjad oma assistendil korda ajada, või kuidas?”
„Muidugi,” pomises Rebecca ja kehitas õlgu.
Ta vajus diivanile tagasi ja kinnitas pilgu telekaekraanile.
„Mõtlesin, et teen omale tassi teed, kas sa tahaksid ka?” ütles ta pärast mõneminutilist vaikimist tunduvalt leebemalt.
„Mhmh,” vastas mees.
Kööki minnes napsas ta esikulaualt märkamatult oma mobiiltelefoni kaasa.
Nad olid juba üle veerand tunni autos õõtsunud ja lõpuks olid asjad paika läinud.
Ülekuulamist enam ei tule.
Täpselt nagu Aziz ütles, oli ta varem tapmise eest süüdi mõistetud, saabunud riiki võltsitud passiga ja kõik tõendid viitasid tema seotusele kuriteoga. Tema süütust ei uskunud mitte keegi – isegi mitte ta ise.
Särast pimestatuna oli ta unustanud, et see riik on tegelikult diktatuur. Abitu, õnnetu Lääne naine – röövitud ja kõrbes tapetud. See võis eemale peletada nii turiste kui ka big finance’i. Niisugune asi maksab halva maine ja kaotsiläinud ärivõimaluste tõttu miljoneid. Tunduvalt parem on lugu summutada ja teeselda, et seda pole kunagi juhtunud. Jäi üle vaid viimasest lahtisest niidiotsast vabaneda ja sõna otseses mõttes lugu maha matta kohas, kus see oli alanudki.
Keset liiva…
Paaniline nutt hakkas rinnus pulbitsema ja ta hammustas alahuulde, et see valla ei pääseks.
Auto jäi ootamatult järsult seisma ja ta kuulis, kuidas autojuht ukse enda järel kinni lõi.
Lõpp-peatus – kõikidel reisijatel palutakse väljuda!
Fuckfuckfuckfuckfuckfuck!!!
Tegelikult ei peaks ta seda südamesse võtma.
So what, kui keegi tema kohta mingit paska räägib? Kindlasti oli seda palju kordi varemgi juhtunud, ainuke erinevus, et seekord on tal võimalus seda jälgida.
Enamik kindlasti ei tundnudki teda, neil polnud aimugi, kes ta on või mis ta on teinud. Aga mis siis, kui ta eksib?
Kui need on siiski inimesed, kellega ta koos töötab, kolleegid, kellele koridoris tere ütleb või koguni töökaaslased?
Muidugi peaks ta kõik lihtsalt pikalt saatma, unustama kogu selle foorumi ja laskma idiootidel pajatada, nagu neil süda lustib. Ometigi ei suutnud ta sellest eemal püsida.
Ta tegi pidevalt asja magamistuppa, et saaks arvutit vaadata ja kontrollida, kas lehele on midagi uut lisandunud.
Poris püherdada, haava näppida ja piinata ennast iga pisiasja, iga üksiku kommentaariga, kuni kõhtu tekkis kivikõva klomp ja hingamiseks enam õhku ei jätkunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив