Politseinik vaatas HP-le pikalt otsa.
„Sellisel juhul ilmutaks kohtunik arvatavasti teatud mõistmist.”
Ta tegi pausi ja näis vastust ootavat.
HP püüdis peas valitsevat virrvarri asjatult kontrolli alla saada.
Kõigel on seletus, selles oli ta kindel.
Täiesti loomulik seletus, mis tõestab tema süütust. Teoreetiliselt võis ta väga hästi mööda laagrit ringi tuiata – tulla mõttele nõmedast särgist lahti saada ja oma Tai siidist kallis särk prügikastist välja korjata. Pilves olles on mõned okseplekid täiesti kökimöki…
Aga edasi?
Tapja jooksis loomulikult WC-sse. Püüdis endalt vereplekke võimalikult kiiresti maha pesta ja leidis prügikastist tema särgi.
Mitte just väga tõenäoline teooria, aga imelikumaidki asju on ju juhtunud!
Ta keris stsenaariumi kindluse mõttes veel kord peas läbi. Mitte just kuigi vastupidav – kuid mitte ka mõeldamatu.
Ometi ei suutnud ta kohutavat mõtet eemale tõrjuda.
Mis siis, kui Azizil on õigus?
Mingil hetkel laagris oli tal tõesti tahtmine Anna Argos ära kägistada – pigistada ta kõri kõvasti kinni ja peletada ta näolt see kuradi ülbe muie…
„A-aga teised? Vincent ja tema seltskond?”
Ta kuulis oma hääles ebalust.
Nagu ta aimaks juba, mida politseinik vastab.
„Jah, muidugi, ma oleks selle salapärase prantslase peaaegu ära unustanud…”
Aziz pani lugemisprillid ette ja lehitses enda ees laual lebavat kausta.
„Oleme välja selgitanud, et te saabusite laagrisse koos missis Argosega. Teid nähti õhtusöögi ajal sama laua taga ja hiljem nägi tunnistaja teid tualettide lähedal taras oleva avause juures tülitsemas. Tunnistaja on täiesti kindel, et tegemist oli tüliga ja ütleb veel, et missis Argos jättis hirmunud mulje.”
Ta tegi pausi, et lehekülge keerata ja HP neelatas paar korda, püüdes täiesti kuivanud kurku niisutada.
„Teie prantslastest kaaslased olid meie saabumise ajaks laagrist paraku juba lahkunud, aga me kuulasime nad järgmisel päeval nende hotellis üle. Kõik kinnitavad, et te olite vihane, sest missis Argos narris teid autos juhtunud väikese „õnnetuse” pärast ja et ta hiljem – ning võib-olla just selle tõttu – eelistas teie asemel teiste seltskonda.”
Ta pööras lehte ja jätkas.
„Prantslased kinnitavad teie juttu, et te kohtusite nendega juba varem, Indias, kuid ütlevad, et kohtumine Dubais ja kõrbesafari oli teie idee.”
Politseinik tegi pausi ja vaatas HP-d üle lugemisprillide.
Kulus mitu sekundit, enne kui info HP-le kohale jõudis.
„A-aga kõik oli nende mõte, Vincent helistas mulle hotelli, nad tulid meile järele. Küsige autojuhtide käest, nemad teavad!”
„Autojuhte Emiri ja Bashidi pole kahjuks võimalik kätte saada. Nende ülemuse jutu järgi pole selles aga midagi ebatavalist. Neile makstakse töötundide järgi ja kui turismis pole tipphooaeg, siis sõidavad nad koju Jeemenisse oma perekondade juurde. Autofirma omaniku sõnul telliti autod teie hotelli kaudu Sinclairi nimele ja tellimuse kinnitamiseks oli kasutatud ühte krediitkaarti, mis me teie rahakotist leidsime. MasterCardi andmetel on kaart väljastatud Jerome Sinclairi nimele.
Jerome Vincent Sinclairi nimele…”
Tegelikult polnud idee ei tähelepanuväärne ega ka uus. Igasugusele vingumisele, kuulujuttudele ja enesekindlatele väidetele avatud foorum – ainuke erinevus ehk ainult selles, et see tundus olevat suunatud politseinikele või vähemalt inimestele, kes oma töö tõttu mundrit kannavad. Pagana uus idee ikka küll…
Aga pärast mõne postituse lugemist hakkas ta aru saama, miks just see foorum nii palju jutte tekitas. Üks usinamatest kirjutajatest, kes end May-Beyks nimetas, oli hea – koguni väga hea. Erinevalt teistest foorumi kasutajatest ei vingunud ta kehva tehnilise varustuse või äsja politseikoolist tulnud kollanokkade teemal. MayBey keelekasutus oli eriline, tema laused olid lühikesed ja värvikad, samal ajal kui politseinikud üldiselt armastavad ülepaisutatud bürokraatlikus keeles vormistatud pikki heietusi.
Autovaraste kinni võtmine öösel. Jaht peaaegu kakskümmend minutit.
Kolm pätti jätsid auto Junksta ristmikul maha. Koer oli vastu ootusi seekord tubli – võttis jälje kohe üles. Noppisime kamba kümne minutiga ühe kuuse all ära.
Kurat, mõnus!
Siis neli tundi jaoskonnas, et kõik sisse kanda ja üle kuulata. Siiamaani väga hea öö. Valveprokurör Pöördristil seevastu kulus ainult üks minut. Siis olid kõik vabad.
Kogu meie töö vastu taevast, prokurör läks aga uuesti magama.
Ma tahaksin, et suudaksin sama rahulikult magada…
Kõik politseinikud olid mõnikord auto tagaajamises osalenud ja MayBeyl – kes iganes ta siis ka oli – oli õnnestunud seda vaid mõne reaga kirjeldada. Tagaajamise pinevus, rõõmustamine vahi alla võtmise üle, pikaleveniv paberitöö ja lõpuks viha, et pätid võisid jaoskonnast lihtsalt välja kõndida.
Postitusele oli viiskümmend kaheksa kommentaari, viis korda rohkem kui teistel postitajatel, ja kõik jagasid MayBey nördimust.
Teine asi, mis postituse huvitavaks tegi, oli äratundmisfaktor. Junksta ristmik võis vabalt olla Hjulsta ristmik, ja ta teadis, et on olemas Stiernkryssi2-nimeline lääniprokurör.
Puhtast uudishimust läks ta Stockholmi politsei koduleheküljele, kuid ei leidnud ühtegi raportit, mis oleks blogis kirjeldatuga sobinud. Nii et mida see siis tähendab?
Tegelikult mitte midagi.
MayBey võis olla mõnest teisest läänist või siis kirjeldas ta mõnda vana intsidenti. Aga mingil põhjusel oli Rebecca siiski üsna kindel, et jutt käis Stockholmist.
MayBey vanemate postituste tegelased tundis ta igatahes ära. Politseiülem Teflon, kelle valgele särgile ei jäänud pidama ükski pask, komissar Vedelselg, kes polnud iialgi kättesaadav, kui oli vaja raskeid otsuseid teha, või kriminaalinspektor Kummitald, kes oli tohutult hõivatud mööda koridore susserdamisega, et niimoodi töö tegemisest kõrvale hiilida.
Ta oli kindel, et on kõikide nendega koos töötanud – kuid teisalt polnud ta selles mõttes kindlasti ainuke…
Aga tõelist huvi tekitas alles MayBey viimane postitus… * Stiernkryss – Täherist
Politseinik vaatas talle reaktsiooni oodates otsa, kuid sedapuhku HP ei teadnud, mis tal tuleks öelda. Ta püüdis Vincenti pilti endale meeleheitlikult silme ette manada, kuid mingil põhjusel olid mehe näojooned järsku ähmased – peaaegu udused.
Ta tegi suu lahti ja pani jälle kinni, suutmata ühtegi arukat sõna ütelda.
„Me oleme olnud väga hoolikad, mister Pettersson. Tapmine on siin Dubais erakordne asi ja sellepärast pöörame me iga viimase kui kivi ringi. Minu mehed on kontrollinud kõiki sõrmejälgi, mis me leidsime, niihästi autos kui ka teie õhtusöögilauas, ja me leidsime teie, missis Argose ning ülejäänud teie seltskonna inimeste sõrmejäljed. Võtsime koguni ühendust teie koduriikide politseiametitega ja selgitasime välja, et keegi neist ei ole oma kodumaa karisturegistris. Mitte keegi peale teie, mister Pettersson…”
Aziz heitis