Runeberg oli näost valgeks läinud. Ta avas vastu vaidlemiseks suu, kuid pani selle peaaegu otsekohe jälle kinni. Selle asemel tõmbas ta sügavalt hinge ja pöördus Rebecca poole.
„Sa oled alates praegusest hetkest teenistusest vabastatud, Rebecca. Sinu palk säilib täies ulatuses, aga kuni uurimise lõpuni pean ma paraku paluma, et sa võtmed ja uksekaardid ära annaksid.”
Nad läksid koos politseimajja tagasi. Õhk oli kuiv ja külm ning aegajalt langesid mõned arglikud lumehelbed, mis hukkusid musta asfaldi vastu puutudes. Kumbki neist ei rääkinud eriti palju.
Runeberg ühmas mõned lühikesed laused, kuidas sisejuurdluse korral tavaliselt toimitakse ja siis veel paar mõttetut lauset stiilis, et küllap saab kõik korda. Rebecca ei vaevunud vastamagi.
Osakonda jõudes pidi ta uksekaardi ja relvakapi võtme ära andma.
Politsei töötõend jäeti talle alles.
Teiste sõnadega oli ta ikka veel politseinik – vähemalt mõneks ajaks.
Asi seegi.
Runeberg oli sellist nägu, nagu oleks tal veel midagi südame peal, aga Rebeccal polnud mingit tahtmist teda kuulata. Lahkudes nägi ta Karolina Modini, kuid too ainult tervitas lühidalt ja vältis hoolega Rebecca pilku.
Samal silmapilgul, kui politseimaja värav tema taga kinni langes, tuli kummaline unenäoline tunne tagasi.
Nagu poleks miski, mis juhtub, tegelikult…
…tõeline!
Ta oli varemgi plate peal istunud, tõsi küll, Rootsis, aga süsteem peaks enam-vähem sama olema. Esiteks, nüüdseks oleksid nad pidanud olema teda juba mitu korda üle kuulanud.
Nad oleksid pidanud täpselt ütlema, millistes kuritegudes teda kahtlustatakse, ja pakkuma talle ehk ka mingisugust advokaati. Väärtuslikku aega ei raisatud niisama, lastes kahtlustataval lihtsalt kongis lõdiseda; sääraste elementaarsete asjade taipamiseks piisab, kui CSI-d vaadata…
Keegi polnud võtnud temalt vereproovi ega sõrmejälgi, teda poldud isegi pildistatud, vähemalt tema mälu järgi mitte. Uimas olles oli tal tekkinud ninast verejooks. Seda oli varemgi juhtunud, asi paistis alati palju hullem välja, kui see tegelikult oli, nii et laagris olnutele ajas ta nähtavasti korralikult hirmu naha vahele. Kui pollarid temalt sel ajal verd ei võtnud, kui ta ära oli kustunud, oli tema särgi peal kindlasti kõik, mida neil prooviks vaja.
Kuid täpselt nagu kõik muugi siin kuradi riigis tundus stsenaarium kuidagi feik, peaaegu tehislik.
Ta ei jõudnud oma mõttega õieti lõpulegi, kui süda hakkas kohutavalt pekslema ja ta sundis end mõned korrad sügavalt sisse hingama.
Tõsiasi oli see, et millise kandi pealt ta asja ka ei vaadanud, mõeldes viimase ööpäeva jooksul toimunud kõikidele pisiasjadele, ei saanud ta kuidagi lahti mõttest, et kõik on lihtsalt mingisugune…
Mäng…
SEITSE | Boardgames
Ühiskonna alustalade foorum
Postitatud: 12. november 23:18
Saatja: MayBey
On olemas ainult kolme liiki kodanikud – politseinikud, vahi alla võetud ja need, keda pole veel kätte saadud.
Postitusel on
Uks paugatas, siis olid nad juba kongis. Neli higist valvurit ja nende rõugearmilise näo ning räpase särgiga hiiglasest ülemus.
HP ei jõudnud tõustagi, kui nad kõik juba tema kallal olid.
„Name, you tell me name now!” karjus rõugearmiline HP näost kõigest mõnekümne sentimeetri kaugusel.
Enne, kui ta midagi vastata jõudis, panid nad tema käed selja taga raudu, sidusid jalad rihmaga kinni ja kandsid ta nagu paki minema. Kõik käis nii kiiresti, et ta ei jõudnud õieti hirmugi tunda.
Ruum, kuhu nad ta kandsid, oli tema kongist natuke suurem. Selle keskel oli lavats, ta nägi selle külgedelt alla rippuvaid rihmu. Lavats oli ühe otsa poole kaldu, kuid selle asemel, et panna ta pea kõrgemale, sidusid nad ta jalad selles otsas kinni. Pea allapoole lamamine oli kaunis ebamugav, käte ja jalgade kinni sidumine tegi selle veelgi hullemaks.
Ta tundis, kuidas süda rinnus puperdab.
„You tell me name!” sisistas Scarface talle näkku nii lähedalt, et ta tundis mehe hingeõhu läppunud tubakalõhna.
„T-Thomas Andersen,” vastas HP, kuid tal ei õnnestunud cool’i tooni päriselt säilitada, nagu ta kavatsenud oli. Ta oli märganud ruumi ühes nurgas kaamerat ja oli nüüd peaaegu raudselt kindel:
Mäng on ta üles leidnud!
Tal oli igati põhjust hirmul olla, koguni surmahirmu tunda.
Ometigi polnud see kummalisel kombel ainult hirm, mis ta pulsi pekslema pani.
Scarface noogutas ühele valvuriorkile, üks teine heitis HP näole koti ja kõik läks pimedaks. Ta kuulis, kuidas trollid omavahel räägivad, saamata sellest aga sõnagi aru. Kuid ta arvas, et on ühte asja taibanud.
Kui nad tõesti oleksid tahtnud temast lahti saada, siis polnud ju mingit põhjust sellega venitada. Aga selle asemel, et ta kõrbes maha matta, oli kulutatud aega ja jõudu kogu selle maskeraadi korraldamiseks. See pidi midagi tähendama.
Järsku tabas ta kõrv kivipõrandale tilkuva vedeliku hääle.
Mida kuradit nad õieti teevad?
Hetk hiljem surus keegi talle märja riidetüki näo peale.
Esimesed sekundid polnud kõige hullemad – ta sai veel hingata, kuigi ta tundis, kuidas peakott iga hingetõmbega üha tihedamalt näo külge liibub. Lõhnas märja frotee järele, see pigem rahustas kui hirmutas. Kuid siis köitis ta tähelepanu märg loksuv heli ja järsku nirises vesi läbi riidetüki talle ninna ja suhu.
Seda polnud palju – kuid piisavalt, et panna ta õhku ahmima, mille tulemusena tõmbas ta ainult veelgi rohkem vett läbi riide. Natuke vett sattus kurku ja ajas öökima. Ta kõõksus, tegi seejärel mõned katkendlikud hingetõmbed, millele otsekohe järgnes uus minisuplus.
Kõõksumine, hingetõmbed, köha ja vesi.
Kuid õhku ei olnud.
Kuradi kurat – need idioodid tahtsid teda ära uputada!
Hapnikuvaru oli peaaegu täiesti otsas ja ta sattus paanikasse.
Ta püüdis pead kõrvale keerata, et kaltsu näo pealt maha saada. Kuid pea püsis liikumatult paigal.
Ta kõõksus jälle, aga okserefleks saatis kõrisse ainult rohkem vett ja karjumise asemel pääses valla korisev hääl.
Järsku tõmmati kalts näo pealt ära, seejärel ka peakott. Ta köhis, läkastas vee vähehaaval välja ja lõpuks õnnestus tal teha esimene katkendlik, vabastav hingetõmme.
Seejärel veel üks.
Paanika hakkas tasapisi taanduma.
Seejärel ühe kõrva ääres Scarface’i hääl:
„Kes… sa… oled…?”
Ta püüdis pead raputada, seda katkestas uus köhahoog ja seejärel üritas ta uuesti.
„Võtke nüüd rahulikult, kurat küll…”
Käed surusid teda vastu lavatsit, peakott tõmmati pähe ja froteekäterätik summutas tema protestid.
Uus sorts vett, jälle öökimine. Ta rapsis metsikult kehaga ja püüdis lüüa, kuid ta oli raudses haardes kinni. Ta röökis –