Kakskümmend minutit luiterallit tegi enesetunde kehvaks nagu kudend konnal.
Savu ja õlu polnud kõrbesafariks soojendamisel nähtavasti kuigi õnnestunud kombinatsioon. Kurat, kui paha oli olla!
Asja tegi veelgi hullemaks see, et Vincent oli ta surunud kõige tagumise väikese istme peale kottide kõrvale, kus vaadet polnud ollagi ja kõikumine kõige suurem. Prantslane ise oli sättinud ennast tihedalt Anna A. kõrvale, kes loomulikult rääkis perfektselt ka prantsuse keelt. Need kaks pluss teine prantslane autos olid peaaegu terve tee kädistanud nagu pilves harakad, HP tundis end korralikult kõrvalejäetuna.
Natuke oli ta teiste jutust siiski taibanud.
Ilmselt polnud miss A. mingi miss, vaid missis, sest Vincent ja teine tüüp olid alguses kasutanud pöördumisel sõna Madame.
Arvatavasti pigem lahutatud kui lesk, eriti kui arvesse võtta daami bitch’ilikku atitüüdi.
Kui otsustada Pärsia lahele avaneva vaatega luksusliku hotellisviidi ja sigakalliste riiete järgi, siis raha oli Madame’il kõvasti. Seksikas safari-outfit, milles ta täpselt kell viis välja ilmus, oli samuti ekstraklass.
Vincent pani kohe kõik oma võlud mängu. Suudles naise kätt ja kui too sigareti tõstis, haaras silmapilk oma piraka kuldvälgumihkli.
Kogu see eputamine tekitas HP-le tuska juba enne, kui ta pagasiruumi laaditi, ja asja ei teinud paremaks ka see, et Madame Argos nähtavasti ignoreeris teda.
Ees sõitev auto sukeldus järgmisse orgu ja nende oma järgnes sellele mõni sekund hiljem. HP-l hakkas sisikond uuesti pöörama ja ta tundis üle keha laiali valguvat tuttavat tunnet.
„Bag,” ägises ta ja teised reisijad ulatasid talle itsitades kortsus kilekoti, mille kasutamise või mittekasutamise üle nad ennist kihla olid vedanud.
1000 dirhamit, jõudis HP mõelda, enne kui oma mao sisu väikesesse kotti teisaldas.
Kuradi moodi kallis okse!
Kui kõht mõni minut hiljem enam krampi ei kiskunud ja ta oma tagaistmel plekiliste riietega ning häbistatult edasi rappus, andis Anna Argose mõnitav naer märku, et oksendamine oli talle veelgi kallimaks läinud.
„Sõidame otse beduiinilaagrisse – no more hard driving, okay?”
Autojuht heitis tahavaatepeeglis pilgu HP kriitvalge näo poole ja noogutas sõna lausumata. Kõik autoaknad olid alla keritud, konditsioneer töötas täiel võimsusel, kuid sellest hoolimata oli tunda tema habemest ja riietest levivat teravat oksehaisu.
Anna kummardus ettepoole ja sosistas Vincentile midagi kõrva. HP nägi, kuidas naise huuled peaaegu puudutasid prantslase kõrvalesta, ja mõlemad puhkesid otsekohe jälle naerma.
Pole kahtlustki, kelle üle nalja visatakse…
Ta otsustas neid ignoreerida ja vaatas selle asemel aknast välja. Päike muutus silmapiiril pikkamööda punaseks ja varjud liivaluidete taga kasvasid aina pikemaks. Kaugel eemal tegid tumedad linnud ringikujulisi tiire. Muudkui ringiratast mingi kõrbeliival oleva punkti kohal.
Liikumine oli kummaliselt rahustav – peaaegu hüpnootiline – ja pani teda auto õõtsumist mõneks ajaks unustama.
Ta ei teadnud, mida ta beduiinide laagrist oli õigupoolest oodanud, võib-olla mõnd presenttelki ja paari rääbakat kaamelit kahtlase BO-ga? Parajat doosi närust kõrbeargipäeva, et turistid rahule jääksid? Aga ta oleks pidanud isegi taipama, et see mõte on vale. Kõigest hoolimata oli siin ju ülikülluse maa.
Laager oli väikeses lohus, mille ümber oli ringikujuliselt püstitatud kümmekond paviljoni, neid ümbritses mingist kõrkjataolisest materjalist põimitud kõrge aed, kindlasti kaitseks liivatormide vastu. Tara ääres olid postide otsas prožektorid, nende vahel rippusid värviliste lampide ja vimplite read. Eespool läks aed üle kõrgeks müüriks, selle keskel avatud väravate kõrval oli kaks vahitorni.
Stiil jättis mulje keskajast, aga värvide ja ehitiste seisundi järgi otsustades oli kogu laager kindlasti alles hiljuti ehitatud.
Nad parkisid autod müürist väljapoole ja samal silmapilgul, kui nad väravast sisse astusid, hakkas tervituseks kõlama Araabia popmuusika. Lagedal platsil laagri keskel oli Araabia vaipadega kaetud suur puupõrand, kuhu olid paigutatud väikesed lauad ja istumispadjad, ruumi oli seal vähemalt sajakonnale inimesele. Selgus, et ehitistel pole neljandat seina ja need kõik on avatud laagri keskkoha poole. Osa telkidest oli mõeldud istumiseks, ülejäänutes asusid köök, suveniiripood ja vesipiibupaviljon.
Keset kõrbe jättis see kõik pehmelt öeldes natuke absurdse mulje, meenutades miraaži.
„Salaam-aleikum, welcome, welcome my friends!” hüüdis neile vastu joostes beduiiniriietes paks väike mees.
„Te olete varased, õhtusöök on alles tunni aja pärast, aga te võite selle aja jooksul suveniire osta, ATV-ga sõita, liivas surfata, kaamelitega ratsutada või shisa’t suitsetada. Kui te seda ei soovi, siis nendele teie hulgast, kes pole muslimid, on loomulikult avatud ka baar.”
Mees naeratas laialt ja tegi piisavalt pika pausi, et naeruturtsatused vaibuda jõuaksid.
„Kui tahate end värskendada, siis tualettruumid on seal eemal.”
Ta viipas käega laagri ääres olevale barakile ja heitis siis HP-le paljutähendava pilgu.
„Kõhutantsushow algab kell kümme, veel kord: tere tulemast, loodan väga, et teil on meie juures meeldiv!”
Ehkki HP oleks kõige parema meelega tahtnud piibutäie savuga patjade vahele vajuda, otsustas ta antud nõu vastumeelselt kuulda võtta ja end korda teha.
Selgus, et WC-poti paagi külge oli ühendatud dušivoolik ja pärast mõningast väikest akrobaatikat ning ohtrat seebi kasutamist õnnestus tal ennast enam-vähem puhtaks harida.
Särk lendas lähimasse prügikasti. See oli küll tema mõõtude järgi Tai siidist õmmeldud, aga tibakese eneseaustuse tagasi saamiseks oli ta meelsasti nõus seda ohverdama. Suveniiripoes valis ta psühhedeelilise Araabia mustriga roosa turistisärgi ega punninud vastu, kui müüja seda omalt poolt pearätiga täiendas.
Kui ta valmis oli, istus ta ühe madala laua äärde patjadele, tellis õlut ja ootas, millal ülejäänud seltskond oma liivakastimängud lõpetab.
Vincent ja Anna tulid tagasi alles siis, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nad kõndisid lähestikku, nende kehad riivasid ühtepuhku teineteist ja nad lobisesid omavahel usalduslikult prantsuse keeles.
Tegelikult peaks see talle ükskõik olema. Ta pole ju naisesse armunud ega midagi – üldsegi mitte. Aga kõigest hoolimata on ju mingid reeglid. Anna oli tema kaaslane, kelle tema siia kaasa oli võtnud.
Ka teiste pilgud ei jäänud tal märkamata. Kuid tema võimalused olid üsna piiratud. Ta oli keset kõrbe ja ehkki kipitav alandusetunne kasvas pikkamööda sulaselgeks vihaks, ei saanud ta eriti midagi ette võtta. Nad olid Vincentiga küll umbes ühte kasvu, kuid tüüp oli tunduvalt sitkem ja suutis vajaduse korral kahtlemata end maksma panna. Pealekauba oli prantslasel taustajõududeks kogu ta kamp, nii et mingi fight-club’i korraldamine poleks sugugi hea mõte.
Pealegi on ta ise tunduvalt enam lover kui fighter…
Ei, jäi üle ainult ükskõiksust teeselda, hoolitseda võimalikult kiiresti enda täis joomise ja/või pilve tõmbamise eest ning esimese kaamelikaravaniga siit kaduda.
Ta otsustas kogu oma energiaga selle ülesande kallale asuda.
Kõhutantsushow ei teinud tema õhtut sugugi lõbusamaks. Kui ülinapilt riietatud daam oli seal natuke aega üksi väänelnud, kutsus ta ka publiku põrandale, ja peagi oli tantsupõrandal ligi seitsekümmend turisti. HP oleks tahtnud miss Mari-Annaga oma nurka istuma jääda, kuid teda vedas endaga kaasa üks prantsuse tüdrukutest, kes oli