Kui vanemad jälgivad akadeemilise ja sotsiaalse arütmia pidevat paljunemist, hakkavad nad mõtlema, et kas lapse raskused enese leidmisel ja plaani tegemisel tulevad kuidagi neist endist. Siin oleme kõik vastutavad, mis sellest, et termin «lubatud» polnud veel jõudnud igapäevakeelde, kui meie olime sama vanad kui meie lapsed.
Kuid aitab teist või meie lastest. Rääkigem sellest, kuidas asjad kunagi olid. Rääkigem minust, ühest oma põlvkonna näidistüdrukust.
Mina, tüüpiline beebibuumi põlvkonna esindaja
Olen küllalt vana, et mäletada lustimist Sweet Baby James’i saatel, kelle juuksed rippusid õlgadeni, enne kui Jumal need ära võttis, kuigi ma vaimselt petsin teda Robert Redfordiga. Olen rõõmus, et olen küllalt noor, et pääsesin seksuaalse ahistamise kulutulest ja mu ema kõvakorvilistest rinnahoidjatest, kuigi mul on kahju, et mulle näidati Elvise asemel Ed Sullivani. Mu sügavaim soov on, et salapärane heategija annaks mulle kinkekaardi ükskõik millisele kosmeetilisele lõikusele, mida mu süda ihkab ja nägu nõuab. Nöörin ikka veel oma tennised kinni ja jooksen. See tekitab energilise ja tubli tunde, kuni kuulen: «Laske mööda, proua,» kuna kõik teised rajal mööduvad minust.
Kortsutan laste peale kulmu, kuni mulle meenub, et ka mina elasin oma mehega enne abiellumist koos, just nagu mõlemad mu pojad elavad oma tüdrukutega. Ma abiellusin oma mehega ametlikult, meie pulmad ei nõudnud pulmakorraldajat, mul polnud ka sellele eelnevat tüdrukutepidu Cabo San Lucases, kuhu pääsemiseks oleksid mu sõbrannad pidanud maksma 2000 dollarit. Seitsmekümnendatel oli alles elu. Keegi korraldas mulle katsikud. Sain elektrilise noa, mille eksikombel ära viskasin, Saltoni toidusoojendaja, mida ma ikka veel kasutan, ja fondüüpoti, mille ma kahetsen, et aiamüügil maha müüsin kolme dollari eest, sest praegu maksavad need «Williams Sonomal» 350 dollarit. Meie pulmadeks andsid kõik meie kolledžisõbrad oma panuse ja ostsid meile magamiskotid Abercrombie & Fitchist, enne kui firma imidž muutus ja sellest sai muusik David Byrne’i sõnul «mingi homoerootiline, fašistlik tibikssaamise eelpost,» kus noored eurooplased võtavad vihmas järjekorda selle pimedate vitriinide ees, et haarata 48-dollarilist tühja-tähja.
Ma kaldun teemast kõrvale. Minuvanused teevad seda. See ajab meie lapsed hulluks, kuigi vahel tundub, nagu oleks kogu nende kõrgkoolijärgne elu kõrvalekalle. Nad ei taha kuulata, kuidas asjad olid, kui nende vanemad olid 22 kuni 34. Ma räägin neile ikkagi.
Olles saanud bakalaureusekraadi Big Teni Ülikoolist, külastasin kauget linna ja mul oli küllalt õnne ruttu tööd leida. Samas aga olin selleks valmistunud – see oli ajakirja juures – kirjutades ja toimetades ajalehti keskoolis, kolledžis ja suvetöödel. Võiksin kirjutada nekroloogi Olafi-nimelisele farmerile une pealt, sest see oli mu tavaline ülesanne.
Olles saanud kolledžijärgse tööpakkumise, naasin oma vanematekoju Fargos, Põhja-Dakotas – paigas, kus ma kunagi enam ei elanud – et pakkida kokku oma riided, mis mahtusid ühte ratasteta kohvrisse, siis lendasin tagasi itta ja hakkasin tööle järgmisel esmaspäeval. Mul polnud mingit elektroonikat, ainult kirjutusmasin, mis oli olnud mu koolilõpu kingitus, ja föön, mis oli kaks korda nii suur kui mu tagumik. Käputäis kolledžikaaslasi elasid ikka veel isa krediitkaartidel – kellelgi polnud veel enda oma – ja lasid oma üüre ära maksta, kuid mina sain üksi hakkama, häbeliku uhkusega omaenda pisikesest palgast, nagu tol ajal enamik noori täiskasvanuid (nagu me endast mõtlesime). Mitte et mul oleks olnud valikut. Niimoodi mu vanemad arvestasid ja seda nad ootasid. Ma ei kahelnud kunagi selles elu tõsiasjas.
Ma polnud küps. Vaevalt. Ma tahtsin meeletult olla täiskasvanu ja teesklesin seda, kuni tundsingi nii. Aasta hiljem abiellusin oma poisiga kolledžist, kes tuli mu toakaaslase asemele, kes oli kolinud oma poisi juurde. Mitte et ma oleksin kavatsenud abielluda. Robert ja mina ei mõelnud alguses üldse abielule. Olime tuulepäised ja mõttetud ja kõigepealt noored, kuigi ma olin abielludes vanem kui paljud mu keskkoolisõbrad või mu noorem õde, kes abiellus kaks aastat hiljem ülikooli ajal. Kui jäin oma 20. eluaastate keskel rasedaks, ei peetud seda nooreks.
Kas täiskasvanueelikud ekslevad, sest nende vanemad olid neid saades lapsed? Kas meie ise oleme täiskasvanud? Me võime seda mõtet nätsutada, kuni kogu maitse on kadunud.
See 23aastane mees ja mina oleme ikka veel abielus. Kujutlege. Eilsete normide järgi on see stabiilsus normaalne, tänaste järgi igav ja rumal. Hiljuti, kui mu poja üks uus sõber taipas, et Rob ja mina oleme mõlemad oma lapse pärisvanemad, kes on ikka veel omavahel abielus, jäi ta nii pahviks, nagu oleksin ajaloomuuseumi vitriinist välja astunud.
Nüüd kaalutleb enamik mehi või naisi kaua, enne kui elukaaslase valib, kui nad just ei taha olla üksikvanemaks. Kui jäädakse rasedaks enne kihlust või abielu, ei hämmasta see kedagi. Kuid mõned asjad ei muutu, nagu inimkeha. Üle neljakümneseid esmasünnitajaid loetakse riskirühma kuuluvaiks.
Naised ja mehed on jätkuvalt füüsiliselt määratud end taastootma kahekümnendais eluaastais. Kuid vähesed noored mehed ja naised, keda isiklikult tunnen, on kavatsuslikult soetanud lapsi sel viljakal kümnendil. Rasedus on muutunud millekski, mida mehed ja naised, kuulsustega esirinnas, tahavad enamasti edasi lükata. Ja kui neil ei õnnestu ruttu ja loomulikul teel rasestuda, on võimalikud mitte ainult lapsendamine, katseklaasilapsed ja kunstlik viljastamine, mis oli ka minu põlvkonnal, vaid ka külmutatud ja doonormunarakud ja doonoremakad.
Töötan enam-vähem samal erialal, mille valisin neljandal kursusel. Nii pikaajaline rügamine ühes ja samas ametis paneb silmad klaasistuma paljudel kahekümnendais ja kolmekümnendais inimestel, kes peavad eluaegset pühendumist karjääritegemisele rumalaks ja kujuteldamatuks. Ja pole eriti võimalust, et nad samamoodi teeksid. Mis nende eriala ka poleks – ajalugu, politoloogia või soo-uuringud, lisaerialaks Lääne-Aafrika tantsud – paljud üliõpilased, keda ma tean, pärast bakalaureusekraadi kättesaamist eriti tööd ei otsinudki. Selle asemel lendasid nad välismaale inglise keelt õpetama ja viimaks tegid kaks või rohkem aastat auringe õiguskoolis, ärikoolis või muudes igavates kõrgkoolides, mis seadsid kas neid või nende vanemaid sõltuvusse viiekohalistest õppelaenudest. Kui kraad on käes, ei pruugi nad üldse olla võlutud advokaadi-, ärimehe- või juhiametist – eeldades, et nad suudavad selles töökohtadeta, taastuvas majanduses leida palgatööd. Jätkuvalt tundub, nagu ajaks terve põlvkond taga käputäit võimalusi. Kuid mis seal’s ikka. Nad tegelevad sellega… hiljem.
Kuulen teie protestihääli. Mõned beebibuumi ajal sündinud, keda me tunneme ja armastame – ehk teie – on käitunud täpselt nii, nagu ma kirjeldasin. Nad tegelesid selle ja teisega ja nautisid võimaluste helki, enne kui pühendasid end alale, mille suhtes tundsid kirge, pühendumist või vähemalt huvi. Me kutsume neid sageli loomingulisteks, isegi ekstsentrilisteks, neid võluvaid erandeid nende liberaalses džaivis. Aga kuigi ma ei taha solvata maailma vabamaid hingi – vanemad beebibuumivanemad said oma armastuse suve – polnud nende kollektiivsed prääksatused kokkuvõttes kunagi küllalt häälekad, et registreeruda Richteri skaalal maavärinana nooruse hulgas. Asi on vaid selles, et see, mida kunagi peeti mitte eriti konventsionaalseks, on muutunud normiks paljude 22- kuni 35aastaste ameeriklaste hulgas.
Kui buumipõlvkondlased olid 22–35 ja tahtsid ülekäte minna, ühinesid nad Rahukorpusega või, nagu mu vanem vend tegi, Ameerika Vabatahtlike Ühinguga, AmeriCorps’i eelkäijaga, millele pani aluse valitsus 1960. aastal, vaesusega võitlemiseks. Vähem idealistlikud noored võisid elada sõprade kulul, kükitades räpastes korterites. Sellised vägitükid, siirad või mitte, kestsid harva rohkem kui aasta ja olid harva vanemate finantseeritud.
Narkokaubitsemine? Võib-olla. Rohkem kui üks äärelinlane, keda tundsin, oli diiler – marihuaana, hašiš, meskaliin, LSD,