Laevad seilavad Omaani lipu all ja siin kehtib samasugune loogika kui välissaatkondade puhul: ka võõrastes vetes jääb laev tükikeseks Omaanist. Kuigi Omaani riigikeel on araabia keel, ei saa pardal seda rakendada ja nii on rahvusvahelisest meeskonnast tingituna kogu firma töökeel nii kõnes kui kirjas inglise keel. Parima klienditeeninduse huvides leidub igas teenindavas tiimis kolm araabia keelt oskavat maroko neiut.
Sultanaadi seaduste järgi peab riiklikes firmades omaanlaste osakaal olema vähemalt 30 protsenti ning tulevikus võtavad kohalikud kogu tegevuse üle. Siiani aga omaanlasi palgatud ei ole. Omaani juhtkond loodab, et teenindajad asendatakse laevadel kõige varem paari aasta pärast, tehnilise poolega läheb kindlasti kauem. Lisaks heale keeleoskusele nõuab merel töötamine ka rida kutsetunnistusi ja sertifikaate ning sellise kvalifikatsiooniga inimesi on praegu Omaanist raske leida. Seega on Saksa ja Omaani firmade harmooniline läbisaamine koostöö alus ja nii ongi täna plaanis esimene suuremakaliibriline kohtumine.
Peagi keerame mere äärest kõrvale ja peatume massiivse läikiva kivihoone ees. Oleme üheksakesi, mõni nägu on mulle veel tundmatu. Taas tutvumisviisakusi vahetades täheldan murelikult, et mu kolleegid kannavad soliidseid pükskostüüme, arvutiportfellid käe otsas asjalikkust lisamas. Mina olen valges puuvillaseelikus ja romantilise moega pluusis nagu mingi turist. Keegi just halvustavalt ei vaata, kuid tunnen end siiski ebamugavalt: täna sobiks ametlikum riietus kindlasti paremini.
Pärast mõningat põletavas kuumuses ootamist siseneme koos relvastatud saatjaga majja ja enne uhketest marmortreppidest ülesminemist tuleb läbida metallidetektor. Suhtleme omavahel poolihääli ja õhkkond on ärev. Kõrgete akende najale kuhjatud lillevanikud voogavad purpurse vaibaga kaetud põrandani, lisades pidulikkust sultani toretsevatele portreedele looduskivist seintel. Rasked puidust kahepoolsed uksed avanevad ja olemegi nõupidamissaalis.
Ruum on umbes kolmkümmend meetrit pikk ning põrandat katab paks ja pehme vaip.
„Vean kihla, et see on kaamelikarvadest,” sosistab üks härradest mulle vallatult kõrva.
„Kas tõesti?” väljendan imestust, kuid tegelikult ma ei imestagi eriti. Hakkan tasapisi kohaliku stiiliga ära harjuma.
Toa keskel laiutab tohutu suur läikiv puidust laud, mille ääres on nahast tugitoolid, ning igale osalejale on mõeldud mikrofon, sest laua teise otsa polekski inimhäält kuulda. Meil palutakse istuda ja keegi küsib, mida tohib pakkuda. Tahaksin keelduda, kuid Anja kindel kommentaar „Lihtsalt telli, nii on lihtsam!” ning kerge müks vastu käsivart paneb mind meelt muutma.
Teisel pool lauda võtab istet rida juba eilselt reisilt tuttavate nägudega turbanitega mehi. Minu suureks hämminguks aga juhib koosolekut noor naisterahvas. Olen kuulnud Omaani tavatult avatud seisukohast õrnema sugupoole karjäärivõimaluste suhtes – riigi kolmekümne ühest ministristki on kolm ju naised –, kuid oma silmaga tõestust näha on meeldiv üllatus. Miss Samarah, Omaani laevafirma turundusjuht on pruunide silmade ja kaunite näojoonte ning saleda figuuriga, mis abaaja puudumisel vaataja eest varjule ei jää. Täiuslikult istuvat pika seelikuga rätsepakostüümi täiendab lihtne šal, mida ta ikka ja jälle nagu muuseas kohendab. Vaibamaterjalist pajatanud šarmantne mees veab koosolekut meie poolt lauast.
Araabia ja lääne pool vestlevad sulnilt ja rõhutatud viisakusega mitmetel teemadel, toonitades kahe firma omavahelise koostöö tähtsust ja konfliktide vältimist.
Kohtumise peaküsimuseks kujuneb siiski tähelepanek Päikeseloojangureisilt: laeva tualettide põrandal lainetab tihti vesi, mida ei jõuta piisavalt kiiresti ära koristada. Kuna moslemid pesevad end enne palvetamist ning päikeseloojanguaeg on just üks viiest palvetamise kellaajast, siis lahmitakse veega korralikult. Eraldi palvetuba laeval pole, selleks kasutatakse tühja autotekki, millest osa on naistele kilekardinaga eraldatud.
Füüsiku haridusega Anja teeb ettepaneku torudes veesurvet alandada või siis koristamiseks ikkagi eraldi inimene palgata. Küsimus on vaid asja korraldamises, selleks kuluvat raha ei mainita kordagi. Mäletan, kuidas SuperSeaCatil jooksid kõik ettepanekud alati finantside puudumise tõttu liiva. Vastupidine olukord on äärmiselt värskendav – siin mingit majanduskriisi ei ole, õhkan rõõmsalt. Lõpuks lubavad omaanlased koristaja palgata ning üksteist ette ja taha tänades lahkume ministeeriumist.
„Nii asjalik ja soliidses õhkkonnas peetud koosolek, kas sa ei leia? Ja kui palju asju sai otsustatud!” kommenteerin laeva astudes Anjale hommikupoolikut.
„Tüüpiline, kõik teevad head nägu ja nagunii mitte midagi ei juhtu − küll sa näed!” vastab ta irooniliselt. Kas tõesti peab kõigesse nii negatiivselt suhtuma, arutlen endamisi, pahandades kolleegi küünilisuse pärast.
KHASAB ON LIIGA HEA, KUID IKKAGI TÕSI
„Keegi võiks vähemalt mu juukseid kinni hoida! Ja parem, kui see Khasab ka väärt koht oleks!” mõtlen ahastusega meeskonna WC-s poti ees põlvitades. Kuigi ilm ei ole sugugi halb, annab kaks kuud merelt eemalolekut siiski tugevalt tunda.
Sõit Khasabi kestab vähemalt viis tundi ja ma kardan, kuidas selle teekonna merehaigena vastu pean. Ma olen nimelt meremees, kel hakkab üpris kergesti sees keerama. Ega see midagi nii ebatavalist olegi, paha ilma korral võib tugevamatelgi iiveldama hakata ja pagunid seda viga ei peida. Nii olen näinud kord ühte kaptenitki oksendamas, pea sillaaknast väljas…
Inimese organism kohaneb kõigutamisega nagu kõige muugagi pikapeale ära, kuid enne harjumist aitavad täis kõht, veejoomine ja tabletid. Meie katamaraanid on nii ehitatud, et esmatähtis on laeva kiirus – kõik, mis stabiilsust ja meresõidumugavust annaks, on ära jäetud. Tühi autotekk, kerge alumiiniumkere ja suur hoog lasevad igat laineharja jalge all tunda. Nii võrdleb üks tüürimees meie laeva tabavalt vee peal hulpiva pooleks lõigatud õllepurgiga.
Inimeste pealelaadimine ei erine Päikeseloojangureisist muu poolest, kui nimesid peab kõnekeskusest toodud reisijate nimekirjast kontrollima. Inimesi tuleb saja ringis, soliidsed peredega omaanlased kartlike ja nälginud võõrtöölistega pooleks.
Väljumine hilineb suurte pagasipakkide pardale tassimise tõttu. „Mida need inimesed küll veavad?” imestan juba lennujaamas nähtud pildi üle. Tundub, et kõike, mida iganes võib eluks vaja minna, – tekkidest datliteni. Suur metallist pakipuur autotekil saab neid täis. Vedelgaasikanistrid jäävad turvanõudeid silmas pidades siiski maha.
Autosid laev veel peale võtta ei saa, sest sadamas puudub selleks vajalik ramp. Sel puhul räägib keegi mulle naljaka loo.
Austraalia tehasest olevat Omaani laevafirma juhtkonnale helistatud, et laevad on kohal.
„Millised laevad?” küsib firma direktor hajameelselt.
„No need, mis te tellisite, need maailma kiireimad.”
„Aa, hea küll,” tuleb mehele vähehaaval meelde.
Laevad saabuvad, möödub päevi ja nädalaid, kuid keegi pole reisimisest huvitatud.
„Äkki peaks kuskil laevadele reklaami tegema?” arutleb juhtkond. Saabki uhke teadaanne ajalehte üles, kuid ikka ei midagi.
Siis märgatakse, et kuulutuses pole firma kontaktandmeid.
„Nonii, paneme siis telefoninumbri ka. Pidage, kuid siis on meil ju vaja kedagi, kes telefonile vastaks? Peame looma kõnekeskuse!” avastab keegi.
Vähehaaval hakkavad inimesed ühendust võtma ja autode üleviimise võimaluse kohta küsima, sest reklaamis sellega ju uhkustati.
„Loomulikult, meil on suur autotekk,” kinnitab telefonineiu kliendile.
Sadamas