Hiljem kirjeldab kapten Andrew mulle värvikalt, mismoodi suvel toimus Masqatis küll vastvalminud autorambi avamispidu, kuid tseremoonia lõppes piinlikult – elektrooniliselt juhitav metallkonstruktsioon jooksis kriginal kokku ja asi jäi sinnapaika. Ka meie sihtkohta Khasabi ehitatakse rampi ja kogunisti uut kaid juba pikemat aega, kuid kummalise ehitusprojekti tõttu pole seda siiamaani võimalik kasutada. Seega randume seal, kus saab, ja tegelikkuses saavad laevad autosid transportida alles pea kolm aastat pärast firma asutamist.
Euroopa merelaevanduses tunduksid sellised olukorrad absurdsed, kuid araabia maades võtavad asjad aega. Päike paistab ja õli voolab maast välja, nii pole millegagi kiiret. Omaanlased reklaamivad endiselt laeva võimalusi uhkusega ja lubavad optimistlikult kohe-kohe ka rampide valmimist…
Kuigi eurooplased on tulnud abistama, ei võta kohalikud lõppkokkuvõttes hüva nõu eriti kuulda. Nende maa ja nende laevad! Arvan, et see ongi vist kõige raskem moment meie ja araabia töökultuuri omavahelises sobitumises. Etteruttavalt mainin, et ma ei harjugi sellega ära…
Kuna Khasabi väikesed hüperkiired mootoriga kalapaadid veavad ka kobakaid maastikuautosid üle mere, käib meie tühi autotekk loomulikult firma au pihta. Korra otsustanudki suur Omaani ülemus: „Halas!11 Hakkame autosid kraanaga laadima!” Mõeldud – tehtud! Katsejäneseks võeti ühe töötaja uhke Mercedes, mille omanik kogu ettevõtmise suhtes nii entusiastlik ei olnud.
Pärast rahustavat kommentaari „Sul see juba vana ja mitu paremat kodus” ning lubadust, et „kui katki kukub, ma ostan sulle uue”, tehti plaan siiski teoks. Projekt õnnestus ja kõik pildistasid nii ebatavalist nähtust nagu auto autotekil. Mingeid suuremaid aktsioone sellele sündmusele siiski ei järgnenud ja endiselt kasutatakse paika grillimiseks ning squash’i mängimiseks.
Teenindus laevas meenutab vägagi toidujagamist lennukis: käru käib ringi ja igaüks saab oma karbi. Ka baaris on joogid tasuta, nii puudub igasugune rahaga mehkeldamine, mis mulle meeldib. Saan teenindusjuhi debüüdiga kenasti hakkama.
Laeva televiisoritest jooksevad mitmesugused filmid, enamuses käredamad ja nõrganärvilistele sobimatud põnevikud. Lastele teleekraanil ära lõigatud jäsemetest pulseeriva vere näitamine tundub olevat kohalike meelest täiesti normaalne, kuid põgus suudlussteen romantilises komöödias saab naissoost reisijate valjuhäälse pahameele osaliseks: Omaanis peetakse intiimsete asjade avalikult esitamist sündsusetuks.
Pärast sööki jäävad inimesed vaikseks ja paljud uinuvad. Neil jäävad nägemata rahulikku merd ja päikeseloojangut tervitavad delfiinid, kes purskuvates veevoogudes hüpates laeva saadavad. Esimeste reiside ajal olevat delfiinid kiirust ja müra kartnud, kuid nüüd naudivad nad vahvaid laineid vahel isegi sadade kaupa.
Khasabi saabume pilkases pimeduses. Sadam on erinevalt Masqati omast lage ja avatud, tühjal kail laiutab vaid kolm suurt angaari. Otsad kinnitatud ja külalistele head aega soovitud, jääme sumedas talveõhtus hotelli viivat bussi ootama.
Osa reisijaist jalutab kaid mööda terminali, kui laeva agent teistele transpordi organiseerib. Saabuvasse bussi sisenevad esimesena naised ja lapsed. Nimelt pöörab meie firma tähelepanu konservatiivsemate naisterahvaste mugavusele ega sunni neid koos võõraste meestega kõrvuti istuma. Tõepoolest – erinevalt Masqatist on siin mitmed daamid laevast väljudes näole loori ette tõmmanud. Pealinna vabameelsus on jäänud 500 kilomeetri taha.
Peagi pakivad kõik neliteist meie inimest end koos kompsudega kaheksakohalisse sõiduvahendisse ning sõit algab mööda rannaäärset käänulist teed, nii et kurvides lendame üksteise otsa nagu jahukotid. Aga keegi ei kaeba.
Golden Tulipi kuurorthotell asub kalju otsas keset suurt tühjust. Datlipalmide ümber väänlevad toredasti valgusvoolikud ning selle piduliku sissesõidu lõpetab lillepeenardega ümbritsetud purskkaev, mille kõrval ongi nelja tuhmunud staatusetärniga tähistatud hotelli sissepääs. Ronime tillukesest bussist välja ja pärast kohvrite jaotamist leiab igaüks väsinult fuajee idamaistel diivanitel koha. Mu kräsupeaga kolleeg Anja tervitab vastuvõtuhärrat kui sõpra ja jagab kiiresti kõigile võtmekaardid.
„106, võta sa täna see – usun, sulle meeldib! Eks õhtusöögil näeme,” ulatab bulgaarlanna ka mulle kaardi ja juhatab trepist alla, esimesele korrusele.
Koridor ei ole kõige värskema moega. Silman punakal vaibal plekke, mille päriolu ma teada ei taha. Seintelt koorub kohati värvi. Tundub, et tegu on mingi veekahjustusega, kuid korraliku remondi asemel on paika lihtsalt korduvalt üle võõbatud.
Pilt muutub täielikult, kui avan oma toa ukse. Pehme valgustusega, avar ja kõrgete lagedega hotellituba näib pärast pikka tööpäeva kui muinasjutt. Rahulikud beežid toonid, maitsekas sisustus ja mis parim: hiiglaslik sulepatjadega voodi. Tundub liiga hea, et olla tõsi. Õrn briis liigutab kergeid tüllkardinaid ja neid veidi eemale lükates lausa hõiskan rõõmust. Nimelt saab mu toast otse türkiissinisesse valgustatud basseinivette hüpata! Taamal ootavad laternate valguses üle veesilma paistva restorani pidulikult kaetud lauad.
Ma ei suuda seda kõike uskuda. Isegi puhkamas pole ma mitte kunagi nii uhkes kohas käinud ja nüüd tööl olles saada niimoodi koheldud! Kes oleks uskunud, et Tallinn-Helsingi liinil ehitusmeeste higist ja õllest kleepuvate kasiinomüntide lugemine niisuguse luksuse vastu vahetub?
Õhtusöögilaud rabab aga mu lemmiktoitudega: rohkelt salateid ning sealsamas värskelt grillitud mereannid. Õhusoojus on just sobiv terrassil einestamiseks, õhk tundub siin värskem kui pealinnas ning kuigi on pime, aiman mere lähedust.
Uinudes tulen mõttele, et oleksin justkui meremeeste paradiisi sattunud. Ja meenutades töökaaslaste rahulolevaid nägusid õhtusöögi ajal, tean, et ma pole ainuke õnnelik. Mu pea vajub kohevasse patja, näol naeratus. Milline elu!
MINU ESIMENE REIS PÄIKESELOOJANGUSSE
Iga päev uusi inimesi ja kohti avastades möödub esimene nädal linnulennul ning justkui üleöö on saabunud järjekordse, minus ärevust tekitava Päikeseloojangureisi aeg.
Bulgaaria kolleegist Anjast on mul olnud sisseelamisel palju abi, hoolimata sellest, et ta mind sageli kui alluvat kohtleb. Kuigi pean inventuure tegema ja kogu aeg tal sabas sörkides käsu peale vait olema, on tal paberimajandus eeskujulikult korras ning tüdrukud käivad kui nööri mööda. Kas see just austusest on, kahtlen – pigem hirmust. Tugeva iseloomuga naise järsud maneerid ja käskiv hääletoon ei loo väga harmoonilist töökeskkonda.
Isiklikust kogemusest tean, et uutesse inimestesse suhtumise kujundamisega tasub olla väga ettevaatlik. Fakt, et värske kolleeg veel kõigega täpselt kursis pole, ei anna mingit alust arvata, et ta üldse midagi ei tea. Võib-olla on uue töötaja kogemused ja oskused vanade olijate omadest palju suuremad?! Aga see selleks: ma neelan kõik alla, ainult sadu pisikesi soola- ja piprapakke ei loe ma üle ning teatan talle, et see on liig ja tarbetu.
Nädalaga olen ka mitme olulise omaanlase nimed ja näod selgeks saanud. Seda suuresti tänu Saksa firma ülemusele Davidile, kes endale iseloomulikult oma kitsehabet silitades mulle uusi inimesi on tutvustanud. Seekord tervitan ka mina laevale saabujaid juba nimepidi. Panen tähele, et kui tegemist on vähegi tähtsama tegelasega, tuleb alati lisada nimele tiitlel mister ehk härra. Seega lubage tutvustada:
Härra Said Al Taruq – Omaani laevafirma asutaja ja tegevjuht. Lühikest kasvu, sõbraliku oleku, kindla käepigistuse, ümarate prillidega ja sooja silmavaatega mees. Ta lemmiktervitus on kõigile „Hello boss