Kus iganes on härra Said või härra Amir, seal tiirleb nende ümber laia naeratusega paksuke Ramiz, kes nagu ei suudaks ära otsustada, mismoodi ülemustele kõige paremini heameelt valmistada. Ramiz on laevafirma kõnekeskuse ülem ning vastutab broneeringute ja reisijate laevale jõudmise eest.
Preili Samarah’ga turundusest kohtusin juba ministeeriumis koosolekul. Tema assistent on poisiohtu Fariq, suurte pruunide silmadega, ülimalt kõhn, kuid sümpaatne noormees.
Väga raske on kohalike vanust pakkuda. Teadagi küpsevad lõunamaa rahvad varem ning habemed teevad mehed omakorda vanemaks. Usun, et härra Said, härra Amir ning Ramiz käivad varaseid neljakümnendaid ja Fariq on kolmekümne ringis.
Muide, omaanlased ei ütle kunagi ise oma vanust, vaid tahavad, et see ära arvataks – puhtast edevusest. Meeste puhul on mul ea pakkumine isegi paarikümne aastaga nihu läinud, nii ei kipu ma spetsialistina esinema.
Mida lähemale uus neljapäev jõuab, seda murelikumaks ma muutun. Mõte järjekordsest Päikeseloojangureisist teeb rahutuks, sest mälestused eelmisest segadusest pole kaugeltki kustunud.
Mu paariline Anja enam reisile kaasa ei tule, pärast merel veedetud nelja kuud on tal lõpuks kojulennupilet taskus. Enne lahkumist jagab ta mulle õpetussõnu kaasa.
„Meeli, on üks asi, mis ma tahaksin, et sa endale meelde jätad,” alustab ta ootamatult usalduslikult. Sigaretti süüdates liigub ta mulle lähemale. Tunnen värske tubaka lõhna ja mõtlen, et suitsuhais peab kindlasti ta lopsakatele juustele külge jääma.
„Mitte kunagi ära lase oma positsiooni käest,” ütleb ta ja vaatab kinnitust otsides mulle teravalt silma.
„Mida sa selle all mõtled?” ei saa ma täpselt nõuandest aru.
„Lihtsalt jäta see meelde ja küll sa hiljem mõistad!” Suitsu nina kaudu välja puhudes on Anja hajameelne pilk juba sadamat ümbritsevatel mägedel.
Taas üks mõistatuslik soovitus… Kuigi Anja mulle ei meeldi, käsib sisetunne mul ta sõnad meelde jätta.
Range kapten Andrew on mulle eriliselt südamele pannud laevale saabuvate inimeste loendamise, kuid reisijate nimekirja ei saa ma ka seekord.
„Ma nagunii tunnen kõiki, väike linn, tead küll!” rahustab paksuke Ramiz mind ja aitab mul külalisi muudest edasi-tagasi sagivatest tegelastest – pakikandjatest, teenritest, autojuhtidest ja agentidest − eraldada.
Ka stjuardessid Merilin ja Fatima Alima annavad oma parima, et kõik pead loetud saaks. Minu poolt on kõik väljumiseks valmis, kuid kollane tõstuk hilineb, ja seepärast on nõuniku, härra Amiri helesinised silmad tõmbunud pahameelest tumedaks nagu tormieelne meri. Võtan seda paha endena, närveerin niigi kõvasti. Ka on keegi külalistest veel tulemata, nii ei lase ma madrustel tekile köite peale laotatud punaseid vaipu ära võtta.
„Kui ta hilineb, siis ta ei vääri punaseid vaipu!” teatab härra Amir ärritunult kätega vehkides.
„Et inimesed ei komistaks, jätaksin siiski vaiba alles, ohutuse pärast,” julgen vastu vaielda. Härra Amir nõustub. Ohutuse mainimine mõjub alati.
Viimasena saabub Omaani juhtkond. Rahulikult omavahel vesteldes jalutavad bossid laeva, seades ohtu laeva õigel ajal väljumise. Omaani ülemuste ülbus nõuab kaptenilt raudseid närve. Eks sellega ole ka võimupiirid maha pandud: meie laevad, tuleme, millal tahame!
Väljumine hilineb pea kümme minutit, kuid mu 185 reisijat ei näi esialgu selle üle pahandavat ja fotokaamerate välgud sähvivad nagu tavaliselt. Turvavideo on napilt lõppenud, kui juba näen inimesi tormamas välistekkidele ja punastest köitest kaugele tahapoole, lahtise reelingu äärde. Alati tähelepanelik Fatima Daliyah ei ole ju läbi mikrofoni selleks luba andnud ja madrusedki pole veel kohtadel?
Aga tundub, et hoopis keegi Omaani juhtkonnast on piirded avanud. Kahtlustan libekeelset härra Amiri, sest juba ta esitlebki uhke moega kellelegi tekilt avanevat vaadet ning kelgib katamaraani kiirusega. Järgmisel hekel nõuab kaptenisild minult aru, miks reisijad õues on. Kõnekeskuse juhi Ramizi kaudu saan ka suurelt ülemuselt härra Saidilt teate, et ta on asjade käigu üle pahane. Ahastan: „No nii, juba jama kui palju ja toiduosa pole veel alanudki!”
„Hea küll, tüdrukud, alustame!” annan stjuardessidele käsu hakata toitu serveerima. Õnneks teavad nad asjast rohkem kui mina, kuid panen kohe tähele ka vigu, mis eelmisel korral segadust tekitasid. Esiteks on kandikutel liiga vähe suupisteid, nii et tüdrukud peavad mitu korda baari tagasi uue laadungi järele jooksma. Aluseid, kuhu toitu ja kohvi serveeritakse, on selgelt liiga vähe, ka nende pesemiseks ja taaskasutamiseks ei ole aega.
Kui juba pakkuda kõrgetasemelist teenindust ja viia kõigile söök lauda, peab ettekandjal jääma ka aega selgitada menüüs olevaid valikuid. Serveerimiseks mõeldud aja jooksul pole aga võimalik isegi kõigi juurde jõuda, mis siis veel seitsme käigu tutvustamisest rääkida! Nii juhtubki, et paljud jäävad toidust ilma ja samas on sööki üle. Jõuan järeldusele, et viie stjuardessiga 185 inimesele 40 minutiga seitse käiku toitu lauda serveerida pluss kogu laev ja tööruumid korras hoida on antud töökorralduse juures puhtfüüsiliselt võimatu. See teadmine masendab mind sügavalt. Kuigi ideid mul juba tekib, on sel reisil neid rakendada liiga hilja.
„Miss Meeli,” kuulen ilusa turundusjuhi Samarah’ vaikset, kuid nõudlikku häält. „Kas sa palun tuleksid minuga kaasa?”
Järgnen talle tualettide suunas. Appi, need ka veel – olen täiesti unustanud! Vahin piinlikult vett ja paberilaga, mis vetsudes lainetab. Põrandaid katavad kõikjal porised jalajäljed.
Tõenäoliselt on lapsed taas mõnuga voolikutega mänginud, lisaks palvepesemised. Vesi kipub juba koridori valguma ning teeb põrandad libedaks. Kelle ma siia korda looma saadan? Juba ainult hügieeninõuete pärast ei saa ma kedagi tüdrukutest toidu juurest vetsusid küürima panna.
„Miks nad siis seda koristajat ei saatnud, nagu ministeeriumis kokku sai lepitud?” mõtlen vihaga, kuid kohe meenub ka Anja sarkastiline kommentaar kohaliku asjaajamise kohta.
Otsustan ise lapi kätte võtta ja veidi vett kokku lükata. Ma isegi ei julge mõelda, mis toidujagamisel toimub, pean lihtsalt oma tüdrukuid usaldama. Vaevalt olen paar korda lapiga üle põranda tõmmanud, kui näen Saksa ülemust Davidit seda kõike murelikult pealt vaatamas.
„Meeli, härra Amir palus edasi öelda, et neile ei meeldi, kui teenindusjuht ise koristab. Sinu ülesanne on olla esinduslik, käia ringi, suhelda klientidega ja mis peamine – naeratada,” annab ta mulle Omaani laevakompanii seisukoha teada. Silmad üllatusest pärani, vahin talle otsa.
Meenub, et ühele mu Dubais turunduse alal töötanud tuttavale, kes tavatses hommikuti tervitada üldruume koristavaid indialasi, tehti märkus, et tema positsiooni juures ei ole paslik musta töö tegijaid tähele panna. Imestasin tookord väga. Paraku näen kuuldu ja praeguse loo vahel selget seost. Mäletan elavalt, kuidas SuperSeaCatil ei sallitud selliseid pursereid, kes ainult kohvitassiga ringi patseerisid ning raadiosaatja-antenniga tegemata töödele osutasid, ise kunagi kätt külge panemata. Kas siin on siis tõesti vastupidi?
„Aga kui pole piisavalt inimesi ja töö tahab tegemist?” üritan selgitada ilmselget.
„Tule ära, las ta olla,” vaatab David mulle tungivalt otsa. Panen põrandalapi kõrvale ja lasen käed lootusetusest rippu vajuda.
Vaevalt jõuan paar sammu eemale astuda, kui mind taas segatakse.
„Anna mulle võti!” nõuab äkki keegi kärsitult mu selja taga. Vaatan pikka kõhetut omaani noormeest ja ei tea, kellega on tegu.
„Milline võti?” küsin segadusses.
„VIP-võti,