Mis mind aga hämmastab, on asjaolu, et inimesed sagivad edasi-tagasi, keegi ei kontrolli nende nimesid, pileteid ega dokumente. Mõnigi tuleb laeva ja siis läheb jälle maha: nii on ju absoluutselt võimatu arvet pidada, kui palju rahvast lõpuks peale jääb! Tean suurepäraselt, et rahvusvaheliste meresõidunõuete järgi ei tohi laev kai äärest lahkuda enne, kui on täpselt teada reisijate arv, kuid esmapilgul tundub taas, et keegi sellepärast oma pead liigselt ei murra, ammuks siis mina…
Viimasena saabub keegi eriti tähtis härra ning seejärel teatab Anja läbi raadiosaatja kaptenisilda reisijate arvu. Mis süsteemiga tal õnnestus kõik pead kokku lugeda, jääb mulle mõistatuseks. Pardale võtmine on lõpetatud ning reis võib alata.
Enne on vaja laevalt trapp maha võtta. Nii ohtlikku ettevõtmist ei ole ma vist küll varem pealt näinud. Trapi juurde sõidab kollane tõstuk, üritades kuidagi labasid trapi alla sättida. See ei taha aga üldse õnnestuda ning metallkolakas ähvardab tõstuki labade pealt pidevalt ära libiseda. Teised asjapulgad, kai peal ringi jooksvad lohaka välimusega mehed, kes peaksid vist olema sadamatöölised, karjuvad ja vehivad kätega, igaüks eri suunda, kuid hoiavad targu eemale – nimelt on juba enam-vähem ära tõstetud trapp neile peaaegu pähe sadamas.
Kui kellelgi pead lõhki ei löödagi, võib kallis vara ka lihtsalt asfaldile katki kukkuda, merre pudeneda või Hormuzele endale viga teha! Isegi tsemendiautod on ohtu tunnetades seisma jäänud ja ootavad platsi vabanemist. Asi näib üpris lootusetu, kuid pika, pea kümneminutilise pusimise peale vabastatakse laev trapist ning tõstukijuhil õnnestub see kahju tekitamata eemale toimetada. Ma hingan kergendatult. Mu esimene merereis on alanud.
Turvavideo vaatamise ajaks paluvad stjuardessid reisijatel istet võtta. See on raske ülesanne, kuna just sadamast väljasõit huvitab inimesi väga. Rannaäärne rahvas küll, kuid enamus pole tõenäoliselt kodulinna eales mere pealt näinud. Seetõttu seisavad kõik püsti, ninad vastu klaasi, ning pildistavad vahetpidamata ega pööra püüdlikult päästevesti demonstreerivatele stjuardessidele üldse tähelepanu. Südikamad tükivad ka õue, kuid see ei ole veel lubatud.
Peagi teatab Fatima Alima mahe hääl mikrofonist, et turvavideo on lõppenud ning reisijaid palutakse välistekile. Uksed avatakse ja inimkari tormab värske õhu kätte. On imeline õhtupoolik. Laeva suurest kiirusest hoolimata ei ole õhus jälgegi jahedusest, vaid siidpehme soe õhk vuhiseb kõrvus. Kihutame täispööretel mööda kaunitest, meres kõrguvatest sügavpruunidest kaljudest ning taamal silman luksuslikke hotelle, kus palmiriviga kaunistatud elevandiluukarva randadel lesivad puhkajad elu ja üksteist nautides.
Eelmisel päeval üle Masqati lennates oli väljas juba pime, nii ei näinud ma, et kogu linn on koondunud mere äärde. Asustus katab tegelikult vaid kitsa riba veepiirist kuni taevasse kõrguvate nõelteravate graniitkaljudeni. Sakiline ja sopiline rannajoon koos hoolitsetud haljastuse ning pigem traditsionaalsete kui moodsate hoonetega loob mulje stiilitundest ja heast arhitektuurilisest maitsest.
Oleme jõudnud pastellroosadesse ja beežidesse toonidesse mähkunud fjordi. Kaarjate liivakivist saarekeste vahelt tungivad läbi viimased päikesekiired, luues nii õhtusele merepinnale uskumatuid värvikombinatsioone. Laev on hoo täiesti maha võtnud ja keerleb aeglaselt ümber oma telje. Esmapilgul arvan, et oleme keset asustamata loodust, kuid videviku saabudes süttivad üksteise järel tuled hoones, mille aknaavausi algul koobasteks pidasin. Nii kavalalt ja keskkonda arvestavalt on ehitis planeeritud. Tegemist on Barr Al Jissah’ lahes asuva samanimelise spaakuurordi ja luksusliku Shangri-La rannahotelliga. Milline loodust arvesse võttev disain, imetlen omaanlaste leidlikkust.
Laev võtab aegamisi uuesti kiirust üles ja inimesed valguvad tasapisi tagasi salongi. Olen endamisi ümbrust jälginud, unustades sootuks, et olen ikkagi tööl.
Baaris ja baari tagaruumis on kibekiire sahmimine lahti läinud: tehakse ettevalmistusi toidu serveerimiseks. Anja tõstab konteineritest välja kandikuid tillukeste kirevate kanapeedega, millest osa viiakse mikrolaineahju soojendamiseks.
Käsu peale „Let’s start!”8 haaravad kõik viis stjuardessi kandikud ning kiirustavad salongi suupisteid pakkuma. Jooksu pealt jagab Anja veel selgitusi toidu koostise kohta. Kuulen sõnu nagu samosa ja tabbouleh ega oska miskit arvata. Hirmsasti tahaks ka käed lõpuks külge panna, kuid ei oskagi nagu kuskilt peale hakata. Võtan lihtsalt ühe kandiku ja piiludes, kuidas teised ees teevad, tõttan tüdrukutele appi.
See on mu elus esimene kord, kui kliendile lauda toitu serveerin. Käed värisevad ja mitte vähe. Naeratus mu näol on sunnitud ning natuke viril. Kohe järgnevad ka kardetud küsimused toidu kohta. Inglise keelt mõistan ju hästi, kuid ometi ei saa ma selgust, mida mult tahetakse. Ma lihtsalt ei tunne neid toite. Üritan vabandada ja luban järele uurida. Saan aru küll, kui india perekond mult nõudlikult taimetoidu-kevadrulli küsib, kuid mismoodi välimuse järgi vahet teha, millised on kanaga ja millised taimetoidu omad? Appi, kui piinlik! Pakun huupi, kuid lavendlikarva saris naine sülitab kevadrulli pärast suhupanekut salvrätikule tagasi ning vangutab pettumuse ja halvakspanuga pead.
Mu tuju langeb iga sekundiga ja kahetsen kibedasti, et päikeseloojangu nautimise asemel hoopis menüüga ei tutvunud (kui see üldse saadeti). Kevadrullidega ebaõnnestumise tõttu olen kaotanud vähesegi enesekindluse, nii et paar järgmist peent suupistet lähevad mul juba enne pakkumist serveerimistangide vahel sodiks, kui neid oskamatusest aluselt korralikult kätte ei saa. Olen ka pabistades kandikust ainult ühe poole tühjaks jaganud ja see on tasakaalust väljas. Vaid ime läbi suudan alusele jäänud toidu päästa vaibale prantsatamast. Masendunult otsustan ettevõtmisest loobuda ja siirdun tagasi köögipoolele.
Baari ust avades jahmatab mind ruumis valitsev segadus. Kõikjal vedeleb pooltühjasid kandikuid, serveerimistange, nõusid ja prügi. Kleenuke stjuardess Hesnaa proovib väikeseid plastikust kohvitassialuseid pühkida, kuid eduta: musti taldrikuid tuleb kolm korda kiiremini juurde ja Hesnaa pobiseb omaette pahaselt. Kuna ülesanne näib mu lüüa saanud ego jaoks piisavalt lihtne, asun talle appi. Teenindajad jooksevad pidevalt edasi-tagasi ja on väga närvilised. Anja üritab kogu selle tohuvabohu keskel midagi seletada ja juhtida, kuid kasutult. Ühe neiuga, kes on ka vist bulgaarlanna, tekib neil terav sõnavahetus. Kõik on väga stressis.
Korraga on aga kogu kiirustamine läbi. Anja teatab serveerimise lõppemisest ja tüdrukud hakkavad jääke ära panema. Oma üllatuseks näen veel mitut ääreni toitu täis konteinerit, ometigi kuulsin inimesi kaebavat, et neile ei jätkunud. On sulaselge, et korralduses on midagi tõsiselt mäda, kuid mis täpselt?
Otsustan siiski ainult taldrikute puhastamisele keskenduda, nii on praegu kõige parem. Mina ei vastuta selle reisi eest, ma ju alles õpin. Samas tajun süveneva õudusega, et tõenäoliselt juba järgmisel nädalal tuleb mul endal kogu toitlustamine korraldada. Ainuüksi mõte sellest ajab ihukarvad püsti.
Laev on vahepeal taas peatunud ja viimaks ligastest nõudest vabanenuna julgen uuesti salongi minna. See on tühi. Kuhu reisijad siis kadusid? Kiikan aknast välja, kontrollimaks, ega me juba sadamasse tagasi pole jõudnud, sest mootoridki on välja lülitatud. Kuid oleme endiselt keset merd. Väga kummaline lugu.
„Kus kõik on?” küsin imestunult Fatima Daliyah’lt.
„Helikopteritekil,” vastab ta pilku tõstmata ja jätkab usinalt laua koristamist.
Haihtunud reisijate jälgi ajades jõuan minagi helikopteritekile, kuhu pääseb läbi kaptenisilla. Seal on rahvast murdu. Peatume lahesopis, kus vastu pimenevat öösinist taevast särab kogu Masqati tuledemeri. Milline imekaunis vaade! Inimesed teevad üksteisest fotosid ega varjagi oma vaimustust ja uhkust kodulinna ilu üle.
„Oodake nüüd, inimesed tulid siia üles läbi kaptenisilla?” avastan eneselegi üllatuseks tõsiasja. See pole ju lubatud,