Siin aga voorivad ja trügivad nad järsul siniste tulukestega tähistatud trepil edasi-tagasi. Kapten, vanemmehaanik ja tüürimees on kui maskotid, kellega üksteise järel end fotole jäädvustatakse ja keda oma käega katsuda tahetakse.
On ka selge, et helikopteritekk on mõeldud helikopterile, mitte vaateplatvormiks, sest siin puuduvad reisijate turvalisuse tagamiseks igasugused piirded ja reeling. Triibulised liikluskoonused, neoonkollaste lehvidega köis vahel, peavad vastutama turvalisuse eest koos igas nurgas valvet pidava madrusega. Mehed on valmis appi sööstma, kui mõni lastest äkilisema jooksusammu peaks tegema. Mu meelest on see ikkagi ohtlik! Olen kindel, et kui ilm peaks vähegi tuulisem olema ning merel tekib kergemgi lainetus, keelatakse reisijatel helikopteritekile mineku meelelahutus ära. Aga taas lohutan ennast, et need pole otseselt minu mured – mina pean vaatama, kuidas oma samosa’de ja koristamisega hakkama saan.
„Kallid daamid ja härrad! Viie minuti pärast suundub laev tagasi Sultan Qaboosi sadamasse. Palume kõikidel helikopteritekilt alla tulla! Tänan!” kuulen kõlaritest korraldust. Reis hakkab läbi saama, õnneks. Kõigest kaks ja pool tundi tundub terve igavikuna. Tahan koju Asas Omani, et päeva seedida ja analüüsida.
Nagu sadamast väljasõit, nii on ka saabumine äärmiselt kaunis. Lahesoppi ümbritsevad kaljud on lampidega valgustatud, samuti mošeede kuplid. Rannapuiesteed kaunistavad ka siin värvilised tuled, mida lennujaamastki tulles nägin, ning linnasiluett peegeldub klaassiledalt merelt veelgi kaunimana tagasi. Kas see oli tõesti eile, kui saabusin Masqatisse? Uskumatu, mismoodi uus koht ja värsked emotsioonid ajataju pea peale pööravad!
Kai ääres toob kollane tõstuk trapi õnnelikult tagasi ja kõigest kümne minutiga on see madruspoistel paigale sikutatud. Seisan taas koos Anjaga samas kohas, et reisijaid ära saata. Kõik on vaimustuses ja õnnelikud ning tänavad meid isegi kättpidi. See teeb nii sooja tunde, et mu serveerimisapsakad ei näigi enam fataalse tööõnnetusena.
Kui rahvas on läinud, lahkume sama mikrobussiga, mis meid hommikul tõi. Aknast märkan sadama kohale kõrguvaid gaasitorne, mis saadavad tumedasse laotusesse hääletuid tulepahvakaid. Muusika bussis enam ei lõuga, küllap on kõik pikast tööpäevast väsinud, kuid linna elu võtab vastu ööd taas tuure üles. Enne maja ees hüvasti jätmist kuulen Merilinilt, et homme sõidame teise sadamasse – Khasabi, linnakesse Araabia poolsaare kirdetipus, mis asub Masqatist 500 kilomeetri kaugusel.
„Huvitav, miks Anja mulle midagi ei maininud? Ma olen ikkagi tema õpitüdruk?” arutlen. Vaja ka veidi asju kaasa pakkida, sest jääme Khasabi ööseks. Hea, et keegi ikka mu peale mõtleb…
Olen Merilinile info eest tänulik.
Üleval korteris kestab kontori tööpäev ikka veel ja nii kohtun taas Davidiga. Viisaka pealiskaudsusega uurib ta mu esimese päeva muljeid. Vastan samamoodi, ülevaatlikult. Toiduga seotud segadust ma loomulikult ei maini.
„Homme hommikul kell üheksa läheme koosolekule. Pane siis ennast valmis,” teatab David kavalalt silmi vidutades.
„Aga meil on reis ka, kas jõuan tagasi?” olen eelkõige oma töökohustuste pärast mures.
„Jõuad küll, me läheme minu autoga ja ma viskan sind pärast laevale ära,” rahustab ta ja silub muhedalt naeratades oma kitsehabet.
WC-DE KORISTAMISE KOOSOLEK
„Oh, really?”9 imestab keegi kõrvaltoas, kui hommikul silmad avan. Seda häält ei ole ma varem kuulnud.
Kontor on varasele tunnile vaatamata rahvast täis. Ametiasutuses elamine ja inimeste sisse-välja voorimine on veidi ebamugav, kuid Anja on lubanud, et saan juba õhtul kõrvalmajja oma korterisse kolida.
Silman mitut tundmatut meesterahvast ja neidu. Kuigi Nadim jookseb taas närviliselt pobisedes köögi poole, otsustan vaid tassi kohviga piirduda: tobe oleks teiste juuresolekul sööma hakata. Kuna kella üheksani on veel aega, püüan ruttu ja märkamatult koos oma tassiga korterist välja hiilida, et tähtsaid vestlusi oma kohaloluga mitte segada. Eelmisel õhtul enne magamaminekut silmasin maja sisehoovis basseini ja tahan seda uudistama minna.
„Hei, Meeli! Ma tahan sulle kedagi tutvustada,” rikub David mu põgenemisplaani. Keeran kannalt ümber.
„Palun saage tuttavaks: kapten Andrew – uus teenindusjuht Meeli.”
„How are you? Very nice to meet you,”10 ulatab mees mulle tervituseks käe.
„Kapten Andrew saabus ka alles hiljuti Omaani ja te hakkate koos tööle,” jätkab David.
Silmitsen meest hoolega. Ta on pikka kasvu ja vanuselt arvatavasti kolmekümnendate viimases veerandis. Mehe avala ja noorusliku näoga näivad ta lühikesed vesihallid juuksed veidi vastuolus olevat, kuid lisavad sügavust sama värvi silmadele. Ta tahtejõuline väikese lohukesega lõug ja klassikalised näojooned harmoneeruvad väärika kehahoiakuga, millest siiski ei kiirga üleolekut, vaid enesekindlust ja soojust. Ka mehe riietus pole rõhutatult ametlik, pigem igapäevaselt lihtsamapoolne. Hääle järgi tunnen ära, et just tema ongi see hommikune imestaja, kes mind üles ajas. Kaptenihärra rahvust ei julge ma välja pakkuda, viimistletud ja väga selge intonatsiooniga inglise keel viitaks nagu briti päritolule. David ütleb hiljem, et ta on hoopis belglane, kuid aastaid Inglismaal elanud.
Kui ma veel SuperSeaCatil töötasin, mõtlesime kolleegidega, et kuskil peab ju ka SuperSeaCat Kaks olema, sest Läänemerel sõitsid SuperSeaCat Kolm, Neli ja ühel suvel ka Üks. Tuleb välja, et Andrew oli kapten just selles puudu olnud laevas, mis sõitis Inglismaa tormistes vetes.
„Väga meeldiv,” ütlen ja lisan uue tuttava tugevale käepigistusele omalt poolt tagasihoidliku naeratuse. Mul polegi eriti kahju, et ma basseini äärde ei jõudnud…
Rahvast koguneb veel ja me läheme koosolekule kahe autoga. Davidil on suur hõbehall Toyota Jeep ning teised sõidavad tumesinise seitsmekohalise Mazdaga. Panen tähele, et siinsed sõiduriistad on kõik pirakad nagu traktorid. Aga miks peakski Pärsia lahe riikidele tüüpiliselt odava bensiinihinna (15 eurosenti liitri eest) ja suurte sõidukiiruste juures mugavuse koha pealt järeleandmisi tegema?
Sedakorda viib tee sadamast teisele poole läbi linnaosa, kus igal sammul on näha jõukuse märke. Villa villa järel uhkeldab keerulise arhitektuuri, lokkava roheluse ja majade ette pargitud hirmkallite luksusautodega. Kuna Omaani kliimas, kus õhutemperatuur kerkib suveperioodil kuni pluss 50ni, ei saa miski õilmitseda ilma kõrgtehnoloogiliste niisutus- ja kastmissüsteemideta, siis on lilleaed ja palmilehtla kindlalt heal järjel olemise tunnused. Talvine lühike vihmaperiood ei jõua tagada kogu aastaks piisavat niiskust.
Hooned muutuvad järjest uhkemaks ja suursugusemaks ning nüüd pole enam tegemist elumajadega. Iga väikese lossi ees on kõrge aed ja vardas erinevate maade lipud. Oleme jõudnud saatkondade linnaossa.
„Koosolek toimub rahandusministeeriumis,” teatab David justkui möödaminnes.
„Ohoh, kohe nii tähtsasse asutusse minek!” imestan.
Kuulen Davidilt, et meie kompanii laevad Shinas ja Hormuz on ehitatud Austraalias Austali laevatehases. Tegemist on 65-meetriste katamaraanidega ehk kahe rööpse kerega laevaga. Mõlema laeva pardale mahub 208 inimest ja kuni 56 sõiduautot, paar bussi pealekauba. Laevade ligi 35 000-hobujõuline mootor laseb laeva maksimaalkiirusel tõusta kuni 56 sõlmeni, mis teeb maises mõõdukavas 108 km tunnis.
Kui ma hiljem ise kiirustest räägin, arvavad kogenud mere- karud, et blondiin ajab sõlmed ja kilomeetrid segamini, kuid Hormuz ja Shinas ongi maailma kiireimad reisilaevad.
Saan teada, et rahvuslik laevafirma on Omaani valitsuse juurde alles paari kuu eest loodud. Kuna aga selle valla kogemus kohalikel täielikult puudub, palgatakse ühe Saksa kiirlaevafirma kaudu oskajaid eurooplasi. David ise on Saksa firma kohapealne tegevjuht.
Edasisest jutust mõistan, et laevafirmade