„Vabandust, ma ei saa seda teha. Mul on selged korraldused,” jään endale kindlaks. Olen juba õppinud, et suuri bosse pahandada ei tasu ja nende sõna on seadus. Noormees ilmselt ei oodanud vastuseisu ja peab mind jultunuks, kuid ütleb siiski: „Hästi. Härra Said on sillas. Ma tõestan sulle, et mul on volitused!”
Kaptenisild on laevas privaattsoon, kuhu on õigus minna vaid valitutel ja hea kombe kohaselt pärast kaptenilt loa saamist. Praegu on see ebatüüpiliselt rahvast pungil. Noormees selgitab aupaklikult härra Saidile olukorda, mispeale viimane muheleb, olles ilmselgelt rahul, et tema korraldustest kinni peetakse.
„Aga, Meeli, see on ju Fariq! Kas sa siis ei mäleta?” naerab härra Said. No muidugi, nüüd mäletan! Muudest tegemistest ähmi täis olles ei seostanud ma seda klähvivat nokamütsi ja dressipluusiga noormeest kuidagi kõhna Fariqiga turundusest. Olin meest varem vaid dišdaša’s ja turbaniga näinud ning ei tundnud teda ära. Jään mõlema ees lolliks ja tahan piinlikkusest sealsamas maa alla vajuda. Punastades ulatan palutud võtme ning põgenen alla salongi.
Tunnen, et kohalikud kasutavad oma isiku tähtsuse esiletõstmiseks minu kogenematust ära. Juba käskiv kõnepruuk näitab üleolekut ja tahtmatust laeva reeglite alluda, seda lihtsalt seetõttu, et nende positsioon on minu omast kõrgem ja nad on oma maal. Neile, kes koduses Eestis armastavad end kahvatu nahavärvi tõttu rasside krooniks pidada, on piisavalt mõtteainet oma kitsa maailmavaate üle juurdlemiseks. Olen siin märganud, et näiteks saudiaraablased keeravad tervituse peale pea kõrvale – minu isik on nende jaoks liiga tähtsusetu, kui mitte põlastusväärne. Omaanis valget lääne inimest just pakistani teetöölisega ühte patta ei panda, kuid avalikult tunnistada, et võõras inimene kohalikust midagi paremini teab, pahandab neid ikkagi, ja oma üleolekut näidatakse igal võimalusel.
Õnneks on toiduooper enam-vähem lõpule jõudnud ja otsustan ruttu kogu laevale tiiru peale teha. Tüdrukud kiirustavad musti taldrikuid kokku korjates kui pöörased ning Davidi kommentaarist hoolimata aitan neid nii palju, kui suudan. Baaris valitseb samasugune segadus kui Anja ajal: toitudega kandikud ja söögijäägid kõik läbisegi. Salongis peatab mind paar reisijat nurinaga, miks nad seda või toda sorti suupistet ei ole saanud. WC-d ujuvad endisest hullemini. Katsun ringi liikudes hooletut naeratust näole manada, kuid see pole enam võimalik. Tahan vaid põgeneda.
Otsustan kõik paariks minutiks sinnapaika jätta ja lähen üles kaptenisilda. Laev on alustanud tagasiteed sadamasse. Sillas on vaikne ning seisan tasakesi trepinurga hämaruses ja vaatan õue, lootes, et keegi mind tähele ei pane.
„Kas sul on kõik korras?” kuulen pimedusest kapten Andrew’ hoolivat küsimust. Mul pole siiski õnnestunud märkamatuks jääda.
„Ei,” vastan väriseva häälega, endalegi ootamatult ausalt. Pikemalt ma midagi seletada ei suuda, hakkaksin lihtsalt nutma. Eriti nõme oleks siin kapteni ees veel vesistama ka hakata, kuid midagi pole enam teha: pisarad juba voolavad. Õnneks neid pimedas ei näe.
„Ära muretse, ma saan sinust hästi aru. Mul on ka täiesti kohutav reis, pärast räägime. Võta end kokku, kohe on kõik läbi,” lohutab Andrew. Kui väga ma neid sõnu ja toetust vajan!
„Ok, aitäh,” pobisen liigutatuna ja siirdun natuke tugevamana tagasi alla oma lahingutandrile. Loodan, et naeratus mu näol ei mõju enam nii teeselduna kui enne.
Pealtnäha sujus kogu üritus vist siiski hästi, sest lahkudes on reisijad rõõmsad ja tänulikud. Jälle soojendab see südant. Ka Omaani ülemused näivad lõppkokkuvõttes reisiga rahul olevat, ma ei märka nendega hüvasti jättes ühtegi jaheduse märki, kuigi praegu olen lihtsalt õnnelik, et kõik taas läbi sai.
„Meeli, palun luba mulle midagi,” ütleb kapten Andrew ja peatub palmidega ääristatud pargiteel, kus me teistest veidi eespool kodu poole jalutame. Detsembrikuine õhk on pehme ja soe.
On möödunud nädal ja homme on kurikuulus lõbureis taas meil mõlemal ees. Ka Andrew’l ei läinud eelmine kord hästi. Teda pahandas, et kaptenisillas trügis kogu sõidu ajal kari kõrvalisi isikuid, kes tööd ja laevajuhtimist segasid. Nii lihtsalt ei ole tavaks, et inimesed lobisevad kapteni selja taga kõva häälega tühjast-tähjast. Tõeliselt vihastas ta aga siis, kui Omaani ülemused hakkasid kamandama: „Peatu siin – ära peatu siin! Sõida kiiremini − ära sõida nii kiiresti!” Kõik otsused laevas on ikkagi kapteni vastutada ja sõltuvad tema parimast äranägemisest, mitte juures seisjate vahelehõigetest. Just seesama juhtus ka minuga. Tundsin, et ei saa oma tööle keskenduda, vaid olen kõrvaliste isikute poolt lükata-tõmmata. Meile mõlemale tundus, nagu me oleks kasutud idioodid.
Kohalikke olusid paremini tundev David soovitab aga olukorda huumoriga suhtuda ning mitte südamesse võtta.
„Mõtle neist kui lastest, kes on saanud uue ja uhke mänguasja, ei ole ju seesugust riistapuud sultanaadis enne nähtud! Igaüks tahab end selle omanikuks kuulutada ja tuttavatele näidata, mis asjandusega teha saab. Mõtle, kui vägev on sõprade ees praalida, et kapten lisas kiirust just minu nõudmise pärast või laevatäis inimesi ootas vaid minu saabumist! Selline käitumine, küll veidi lapsemeelne, on lihtsalt inimlik ja omaanlaste puhul tüüpiline.
Keeruliseks läheb siis, kui kogenematusest tingituna tekib ohtlik olukord, sest süüdi on siis ikkagi laeva meeskond. Tuleb vaid endale kindlaks jääda ja järgida neid tavasid, mis laeval kombeks. Oma kõigutamatuid otsuseid saab alati põhjendada turvalisuse tagamise nõudega.”
Samuti kinnitab David, et kapteni ja minu ametid on laevas nii-öelda poliitiliselt keerulisimad – meie peame vaatama, et lambad oleksid terved ja hundid söönud, nagu ütleb Eesti vanasõna. Kohe meenuvad mulle ka Anja sõnad oma positsiooni hoidmise kohta ja mõistan nüüd ta nõuannet.
„Luba mulle, et enne, kui sa täna magama lähed, kujutad vaimusilmas ette, mismoodi homme kõik õnnestub suurepäraselt,” jätkab Andrew. „Sest soovi jõud on suur ning mõtted saavad teoks. Nii on kõik võimalik.”
„Hea küll, ma luban,” vastan kõigest väest oma sõnu uskuda tahtes. Sellest õnnetust meresõidust saab alguse meie tugev sõprus ja koostöö.
Järgmist Päikeseloojangureisi saadabki tõeline edu. Kapteni toetus ja kahe eelmise reisi kogemused aitavad mul oma otsustes tugevaks jääda ning töösse mittepuutuvaid isikuid eirata. Suupistekandikutele lasen laduda topeltkoguse ning toidu pakkumise korraldan nii, et tüdrukutel jääb rohkem aega üle, samas on klientidel kõht täis ning ära ei pea midagi viskama. Muud pole vajagi, kui järele jäänud toit pärast helikopteriteki külastust väikestele laudadele välja panna, nii et igaüks saaks möödaminnes napsata endale meelepärase pala. Oman Airist lasen saata piltidega menüü ja külaliste arvu kolm korda ületava koguse kohvialuseid, nii jääb pesemise vaev tervenisti ära.
Merilin on oma töökuse ja abivalmidusega mulle suureks abiks. Tema kiire kohanemisvõime ning hea läbisaamine eriti maroko tüdrukutega on mu tiimi palju ühtsemaks muutnud. Kuigi mulle Fatimad ja väike Hesnaa väga meeldivad, püsib meie vahel siiski teatav distants: tundub, et mu põhjamaine loomus jääb nende jaoks veidi jahedaks ning loomulikult olen neile ka ülemus. Kohati näib, otsekui oleksid kõik kolm marokolannat ühesuguse iseloomuga – kui üks solvub, on kõik pahased, ja vastupidi.
Siiski märkan, et Fatima Alima oskused küündivad palju kaugemale kui vaid kahwa-kallamine. Fatima Daliyah jälle annab vajadusel mulle lahkelt nõu, samas mu kõrgemat positsiooni austades. Hindan seesugust sotsiaalset intelligentsust väga. Noorukese Hesnaa tundlik loomus tahab oskuslikku ümberkäimist. Küll vaevavad neiut kõhuvalud, paha tuju või lihtsalt pirtsutamine.
Meriliniga seda probleemi ei ole. Varasema rahvusvahelise