Minu Omaan. Meeli Lepik

rõhutan just Davidile tungivalt, et ootan omaanlastelt tualettide koristajat. Sisetunne ütleb, et kui ma jälle ise neid koristama hakkan, ei saa ma lisajõudu kunagi, kuid omaanlastele otse ütlemisega tasub ettevaatlik olla. Libekeelne nõunik härra Amir tegi kord märkuse, et mitte keegi ei hakkavat talle vastu, välja arvatud mina – kuid see isegi meeldivat talle. Ka David mainib, et omaanlastele avaldavad selgrooga naised muljet. Panen selle kõrva taha.

      Järgmised nädalad pakuvad tööl palju väljakutseid ja põnevust. Meie klientide hulka kuuluvad sageli lähiriikide kroonitud pead ja Omaani külastavate läänemaade valitsuste liikmed. Laeval toimuvad firmade suurejoonelised galaüritused laser-show’de ja otseülekannetega suurtes telekanalites. Meie firma on Omaanis kuulsaks saanud.

      Kuigi kõrgetasemeliste reiside teeninduse ja toitlustuse eest vastutamine on vahel pingeline, olen uuel töökohal tasapisi leidnud oma positsiooni ja enesekindluse. Tunnen, et saan olla vajalik ning et mind võetakse tõsiselt.

      JÕULUD JA UUSAASTA

      Kuigi vaid reedeti mängivad mehed Asas Omani akende all kriketit ja naabermaja rikas india perekond pakib lapsed-koerad Rolls-Royce’i, et piknikule sõita, tundub, nagu korduksid need sündmused ülepäeviti. Aeg möödub kui roosas udus ja aeg-ajalt üle koduhoovi lendavad lennukid ei tekita minus grammigi koduigatsust.

      Ühel hommikul Oman Airi tellimust allkirjastades märkan lehe nurgas kuupäeva: paari päeva pärast on jõulud. Eestlaste seas on moes ma-ei-salli-jõule-suhtumine ja eks kristlikku püha mitte tähistavale islamimaale saab peale sunnitud pidustuste virvarri eest pageda küll. Mina aga armastan jõule ning ei taha sündmust päris niisama mööda minna lasta.

      Päike kõrvetab selgest taevast mu paljaid õlgu, kui kolleegidega 24. detsembril Golden Tulipis hommikukohvi joome. Hoolimata restorani akendele kleebitud saanidest ja põhjapõtradest, hotelli sissepääsu juures toretsevast täispuhutavast jõuluvanast ning suurest plastikkuusest fuajees, ei ole seda tunnet üldsegi ning Wham!’i jõuluklassikasse kuuluv „Last Christmas” kõlab koos teiste lakkamatult ketravate jõululugudega kuidagi kohatult.

      Kui rangematel islamimaadel ei tuleks kristliku püha tähistamine kõne allagi, siis Omaan on siinkohal väga mõistev. Lisaks sellele, et poeriiulil seisavad ristilöödu kujud kõrvuti Buddhade13 ja Ganešadega14, müüvad ka kaubanduskeskused sama jõulunänni ja kommi nagu meilgi. Suuremad hotellid pakuvad rikkalikke ja väga kalleid sööminguid. Vaevalt et sealiha antakse, kuid verivorste nägin menüüs küll. Mul pole aga jõulupeoks ühtegi broneeringut tehtud.

      „Hommikust, David, ja häid jõule!” valin numbri ainukesele inimesele, kes mind aidata suudaks. „Palun sult suurt teenet, sa nagu kohalik rohkem… Millist paika soovitaksid väikeseks koosistumiseks? Jõuame ju alles pärast kaheksat Masqatisse ja kindlasti on kõik kohad juba täis,” pöördun murega sõbra poole.

      „Mitmele, mis kell, mis hinnaklassis ja millist toitu?” vastab mees kui elukutseline peokorraldaja.

      Napilt tunni pärast helistabki David tagasi: „On üks Türgi-Araabia restoran, kus pakutakse linna parimat meretoitu ja seda väga hea hinnaga. Kas kaheksariaaline Rootsi laud sobib?”

      „Loomulikult, suured tänud sulle!” rõõmustan probleemi lahenemise üle.

      Õhtul on kogu meeskond pühadele kohaselt elevil. Parimad riided seljas, sõidame Davidi juhatusel ja tihedalt autodesse topitult minu jaoks uude linnaossa Al Khuwairi.

      The Turkish House on lihtne koht suure elumaja alumisel korrusel. David tervitab meile vastu rutanud meest kui vana sõpra: järjest enam tundub mulle, et Masqatis tunnevad tõesti kõik kõiki.

      Vaevalt jõuame lillelise vakstuga kaetud pika laua taga istet võtta, kui innukas ettekandja küsib:

      „Mitu meetrit leiba te soovite?” Peo perenaisena pean vist mina ootamatu küsimuse lahendama.

      „Mitu meetrit te soovitate?” küsin naerdes vastu.

      „Ma soovitaks viis,” vastab mees tõsiselt, nagu oleks tegemist täiesti normaalse menüüd puudutava küsimusega. Küllap ongi, ma olen lihtsalt võhik.

      Viis meetrit sooja leiba laotatakse vahva lindina korvide peale üle laua äärte rippuma. Seda süüakse koos letšot meenutava tomatimaitselise terava kastmega, lisaks värske oliiviõli ning kikerhernepasta hummus. Maitsekooslus on oivaline. Kiiresti täitub laud ka mitut sorti roheliste salatitega. Kuskussi ning tomatit, piparmünti ja sidrunpeterselli sisaldav tabbouleh krõmpsub mahlakalt ning värsked aedviljad on krõbeleivatükkidega fattuš’i salatis imemaitsvad.